2. Kui paljud eestlased teavad, et Europarlamendis toimub hääletamine jätkuvalt mitte elektrooniliselt, milleks on kõik eeldused muide olemas, vaid käega märku andes? EU Referendum vahendab hüperbürokraatia inertsust:
Graham Booth, one of the remaining UKIP MEPs, who avers that the well documented inaccuracies of the “show of hands” voting system in the European Parliament led him to make a call, last year, for full electronic voting, since the equipment is already in situ. That request, he says, was dismissed out of hand. . . . During voting on a report by Mr. Kaczmarek on “EU partnership in the Horn of Africa”, amendment No. 5 was declared “Rejected” by the chairman Vidal Quadras, having assessed the show of hands “for” and “against” the amendment.
An electronic check then revealed that it had actually been APPROVED by no less than 567 votes to 17 (with 18 abstentions). Quadras blamed the MEPs for “not holding their hands high enough”.
See oleks naljakas, kui see poleks nii masendavalt nõme!
“An open society, Israel, is victimized by its own openness,” Marvin Kalb and Dr. Carol Saivetz of the Shorenstein Center of Harvard University concluded in their research paper, “The Israeli-Hezbollah War of 2006: The Media as a Weapon in Asymmetrical Conflict.”
“A closed sect, Hizbullah, can retain almost total control of the daily message of journalism and propaganda,” manipulating its image to the world.
Eestlastele võiks antud teema huvi pakkuda juba ainuüksi sellepärast, et Eesti puhul on tegu avatud ühiskonnaga, kus meediat ei ole lihtne mingitest piirkondadest või sündmustest eemal hoida, samas kui Venemaal on meedia keskvalitsuse kontrolli all ja (välis)ajakirjaniku eemale jätmine Venemaal toimuvast võib tähendada olulisi piiranguid uudistele, mida ta saab kajastada ja seega tema võimele enda tööd teha.
“If you’re practicing Shaolin kung fu properly, it is a form of meditation,” he said.
“It’s just fast and hard meditation, instead of slow or sitting. And that’s why many of those moves seem so strange — because they’re actually moves that were developed for meditation purposes as well as self-defense and not purely self-defense purposes.”
Huvitav segu reportaazist, uurivast ajakirjandusest ja kultuuride segunemisest USAs.
One computer program run by Dan Oliver of Scottsdale, Arizona, according to an article in The New Yorker, came up with a result on August 4, 2004: After the group had worked for 42,162,500,000 billion billion years, one of the “monkeys” typed, “VALENTINE. Cease toIdor:eFLP0FRjWK78aXzVOwm)-‘;8.t . . .” The first 19 letters of this sequence can be found in “The Two Gentlemen of Verona”. Other teams have reproduced 18 characters from “Timon of Athens”, 17 from “Troilus and Cressida”, and 16 from “Richard II”.
A website entitled The Monkey Shakespeare Simulator, launched on July 1, 2003, contained a Java applet that simulates a large population of monkeys typing randomly, with the stated intention of seeing how long it takes the virtual monkeys to produce a complete Shakespearean play from beginning to end. For example, it produced this partial line from Henry IV, Part 2, reporting that it took “2,737,850 million billion billion billion monkey-years” to reach 24 matching characters: RUMOUR. Open your ears; 9r”5j5&?OWTY Z0d…
Ja loomulikult on arvuti klaviatuur antud ka ahvidele, et näha, mis siis tegelikult juhtuma hakkab. Tulemused on võib-olla isegi ennustatavad:
Not only did the monkeys produce nothing but five pages consisting largely of the letter S, the lead male began by “bashing the hell out of” the keyboard with a stone, and the monkeys continued by urinating and defecating on it. The zoo’s scientific officer remarked that the experiment had “little scientific value, except to show that the ’infinite monkey’ theory is flawed”. Phillips said that the artist-funded project was primarily performance art, and they had learned “an awful lot” from it.
Vot!
Lihtsalt 5 huvitavat postitust siit ja sealt kommenteerimine on välja lülitatud
Kui Venemaal ammutab üha suurem ja agressiivsem kogukond inspiratsiooni Nõukogude Liidu kommunistlikust minveikust, siis jääb tahest tahtmata õhku rippuma küsimus, et kuidas on võimalik kommunistliku mineviku ja kuritegude rehabiliteerimine 21. sajandil?
Mõned päevad tagasi viitasin mõnedele silma jäänud artiklitele. Nende ühine joon oli laiem teadmatus kommunismi nime all sooritatud kuritegudest nagu ka lääne intellektuaalide passiivne vaikus, mis nüüd – peatselt juba aastakümneid hiljem – tuleb tagasi kummitama kui Venemaa loob endale uut identiteeti paljuski eelmise sajandi Nõukogude Liidu kogemusele toetudes.
Infopartisanis oli hiljuti juttu Mark MacKinnoni raamatust The New Cold War, mille kohaselt on USA ja Venemaa vastandumine muutumas üha põhimõttelisemaks ja ühtlasi avalikumaks, kuid peale mõne üksiku ajakirjaniku ja ametnike ei soovi teemaga eriti keegi tegeleda. Euroopa anti-ameerikalikum intelligents pole suutnud distanseeruda kommunismist ja sellepärast on keeruline ka Venemaal toimuva avalik ja selge hukka mõistmine.
Õnneks leiavad kommunismi kuriteod siiski kajastust raamatutes ja artiklites nendest raamatutest kui mitte Euroopas, siis vähemalt teiselpool ookeani.
National Interest’is kirjutab politoloog Juliana Geron Pilon sotsioloog Paul Hollanderi uutest raamatutestFrom the Gulag to the Killing Fields: Personal Accounts of Political Violence and Repression in Communist States ja The End of Commitment: Intellectuals, Revolutionaries, and Political Morality. Artiklist võib leida ka vastuse küsimusel, mis inimesed need on, kes suudavad nii süstemaatiliselt sellist jõhkrat sadismi ellu viia.
The Economist kajastab samuti kahte raamatutComrades! A History of World Communism, mille autoriks Robert Service ning mis käsitleb kommunismi kui ideoloogilise liikumie juuri ja arenguid läbi sajandite ja Archie Browni Seven Years that Changed the World: Perestroika in Perspective, mille autor vaatleb Gorbatshovi reforme ning nende tõlgendusi läänes kui Putini Venemaal:
“Seven Years that Changed the World” speaks directly to the heated debate about the end of the cold war. While American triumphalists promote it as a victory for the Reagan administration, Russian foreign-policy makers repudiate what they see as the unnecessary over-capitulation of the Gorbachev era. The consequences of this debate are not just academic. Working from a position of financial strength based on his government’s control of oil profits, Vladimir Putin is fashioning policies aimed at undoing the perceived mistakes of recent decades and reasserting Russian influence abroad.
Tagasihoidlik üleskutse toetada “Teist Venemaad” kõlas ka Figaros ja seda Andre Glucksmanni kirjutatud loos, mille inglise keelse versiooni avaldas SignAndSight.com. Muu hulgas saavad üles loetletud mõned räigemad sündmused Venemaa lähiajaloost ning igati õigustatult mainib Glucksmann ära ka mõned ennast täis Euroopa poliitikud:
The new dissidence that was recently manifested in Moscow failed to impress the moral and political authorities. Paris, Rome, London, Berlin turned away and came to their own conclusion: Putin, his oil and gas, his weapons of destruction and the weapons that he sells to the entire world weigh more than a few thousand demonstrators who are beaten, dispersed and arrested by security forces ten times stronger. Schröder pockets his dividends from Gazprom, Jacques Chirac goes into retirement without the slightest regret for the legion of honour that he stuck on Putin’s back (more). And Romani Prodi seems to confuse Putin with Pushkin.
Given the shrinking of its population, it is possible that Europe, or considerable parts of it, will turn into a cultural theme park, a kind of Disneyland on a level of a certain sophistication for well-to-do visitors from China and India, something like Brugge, Venice, Versailles, Stratford-on-Avon, or Rothenburg ob der Tauber on a larger scale. Some such parks already exist; when the coal mines in the Ruhr were closed down, the Warner Brothers Movie World was opened in Dortmund. This will be a Europe of tourist guides, gondoliers, and translators: “Ladies and gentlemen, you are visiting the scenes of a highly developed civilization that once led the world. It gave us Shakespeare, Beethoven, the welfare state, and many other fine things… .”
Juuraprofessor Ilya Somin otsustas ühe tuntuima maffiafilmi – Ristiisa – 35. aastaseks saamise puhul uuesti läbi lugeda Mario Puzo samanimelise raamatu ja avastas sealt hulgaliselt materjali, mis filmi ei jõudnud, kuid valgustab majandusteaduse ning seadusandluse vastastikust mõju.
Nii näiteks selgub raamatust, et inimesed pöördusid maffia poole peamiselt sellepärast, et ametivõimud kas ei olnud nende probleemidest huvitatud või lihtsalt kasutasid poliitiliselt nõrgemat elanikkonda enda korruptiivsetes afäärides ära samal ajal toetades valitsevat eliiti:
Puzo recognized, as sociologist Diego Gambetta explained more systematically, that the Sicilian Mafia flourished because it provided better “protection” against crime and violations of property and contract rights than did the official authorities, who generally protected only the politically powerful elite.
Kes Ristiisa näinud mäletab kindlasti, et filmi üks edasiviivaid jõude oli organiseeritud kuritegevuse orienteerumine narkokaubandusele, millega Don Corleone ei taha kaasa minna. Uued piiranguid kehtestavad seadused võimaldasid organiseeritud kuritegevusel laieneda väga kasumliku nishi paljuski tänu poliitikutele, kes tagajärgedele mõtlemata uute seadustega välja tulevad selle tegelike tagajärgede eest vastutamata:
Puzo further explains, as economists would predict, that Prohibition, laws banning gambling, the War on Drugs, and other legislation that creates black markets stimulates criminal violence in another way. Since bootleggers and drug dealers cannot go to court to enforce their contracts and other business arrangements, they often have little choice but to resort to private violence to do so.
Sominil on veel üks meeldetuletamist vääriv tähelepanek. Nimelt on kuritegelikel organisatsioonidel, mis tegutsevad väljaspool seadusandlust, vajadus kuidagi enda liikmete lojaalsust tagada:
The Mafia and other large black market enterprises are often organized on the basis of family, personal, and ethnic ties in large part because it is difficult for them to enforce agreements and ensure loyalty in other ways. Obviously, they cannot rely on courts to enforce labor contracts, address principal-agent problems, prevent employees from appropriating their bosses’ property, and so on. Thus, they try to hire people whose family or ethnic loyalties will ensure at least some degree of trustworthiness.
(via Bryan Caplan, kes toob välja ka ühe tabava Michael Corleone tsitaadi)
Viimases Mötes arutles Sofia Oksanen artiklis Sirp ja vasar ajavad naerma, haakrist mitte selle üle, kuidas lääne haritlaskond on küll üheselt hukka mõistnud natsionaalsotsialismi, kuid pole kaugeltki nii valmis aldis olnud kommunismi hukka mõistmisega:
Üks keskseid põhjusi, miks Lääs ei ole mõistnud kommunismi kuritegusid hukka samal viisil kui natsismi omi, tuleneb lihtsalt sellest, et kommunistlikku ideoloogiasse kuulub asju, mis on ligitõmbavamad kui natside rassistlik mõtteviis. Kommunistid pasundasid sotsiaalsest õiglusest ja võrdsusest ning seepärast oli nende süsteem vähemalt KUULDAV sellisena, nagu Ameerika ja Prantsuse revolutsioonide järglased seda soovisid. Kuna see oli KUULDAV samasugusena, siis kujutati selle kuritegusid ka väiksematena ning seda tehakse ikka veel. Natsid sümboliseerisid absoluutset kurjust, N Liidul läks aga väheke viltu.
– 43% arvab, et kommunismi ohvreid on alla miljoni ja viiendik arvab, et neid oli alla 10 000 (tegelik arv on lähemal 100 miljonile).
– 40% usub, et kommunism suurendas globaalset rikkust
Johan Norberg toob aga välja, et noortel rootslastel on peale ajaloo probleeme ka tänapäevaga, sest 82% küsitletutest ei tea, et Valgevene on diktatuur.
Artiklist võib leida põhjaliku ülevaate kommunistide tegevusest Hollywoodis, mis väljendus mitte niivõrd filmides, mis lõpuks vaatajateni jõudsid kuivõrd filmides, mis jäid tegemata või lasti juba varakult põhja. Ühtlasi arutleb artikli autor Kenneth Lloyd Billingsley selle üle, millise jälje on 30ndatel, 40ndatel ja 50ndatel toimunu jätnud Hollywoodile.
Artikkel on pikk, kuid soovitan lugeda vähemalt selle algust, kus artikli autor räägib ühest olematust filmist Total Eclipse:
Dustin Hoffman’s persuasive portrayal of Soviet dictator Josef Stalin obviously emerges from his close study of how power and perversity converged in the dictator. Likewise, Jurgen Prochnow sparkles as Hitler’s foreign minister, Joachim Von Ribbentrop, and so does Robert Duvall as Vyacheslav Molotov, his Soviet counterpart. Duvall’s delivery of Molotov’s line that “fascism is a matter of taste” is a key moment, and deserves at least as much admiration as Duvall’s famous quip from Apocalypse Now about the smell of napalm in the morning. The Molotov speech has drawn some objections for being over the top, but it was not invented by screenwriter William Goldman (Marathon Man); it’s an actual quote.
Auhinnad ja nende mõju innovatsioonile on mulle jätkuvalt südamelähedased teemad, mida kajastavaid artikleid on plaanis jätkuvalt Vabalogi lugejateni tuua.
Enda magistritöös (PDF) peatusin sellisel huvitaval firmal nagu InnoCentive, mis tundub olevat üks huvitavamaid “open source” innovatsiooni arendajaid. Järjekordseks tõestuseks sellest, et minu magistritöös käsitletu on alles saamas suurema tähelepanu osaliseks, on maikuu Harvard Business Review’s ilmunud artikkel Getting Unusual Suspects to Solve R&D Puzzles, mis käsitleb just InnoCentive’i rolli lahenduste vahendajana keerulistele probleemidele. Artikli kõige viimane lõik on vast ka kõige olulisem:
Studies indicate that companies shouldn’t waste resources vainly looking for the right people to solve some of their trickiest problems. It’s more effective to encourage a diverse group of people outside the company, or the discipline, to seek innovative solutions. Individuals capable of finding solutions often do exist, and they’re often willing to invest the necessary hours. The solvers in our study reported spending, on average, about two weeks creating their solutions. If people are excited by the challenge, they can find the time.
Eestis minnakse loomulikult vana rada pidi edasi ehk firmadele otsitakse R&D’ga tegelema inimesi mingitest teadusasutustest ja valdkondadest, mis tunduvad ettevõtte poolt määratud ülesande lahendamiseks kõige sobivamad olevat. Kui taoline inimene lõpuks leitakse on vaja talle aga maksta mitte lahenduse vaid hoopis lahenduse kallal töötamise eest ilma mingi kindla tulemuseta ja loomulikult vaadatakse selle raha leidmiseks esimesena (pisar silmas) avaliku sektori poole, sest “keegi meile raha ju ei anna”.
Selle asemel, et üles seada järjekordset bürokraatiat, mis monitooriks ja hindaks ja seiraks ja valvaks ja analüüsiks oleks Arengufondile eraldatud 500 miljonit krooni tulnud juppideks teha ja välja tulla konkreetsete probleemidega, mis vajavad lahendust. Osad auhinnad oleks võinud aga välja kuulutada valdkondades, mis pälvivad ka rahvusvahelise meedia tähelepanu.
Eesti oleks ennast positsioneerinud kui innovaatiliselt mõtlev ja tegutsev riik, mis on avatud rahvusvahelisele arendustööle ja mis ei karda teistsuguseid lahendusi laialt levinud probleemidele sealhulgas oleks auhinnad ise olnud lahendus küsimusele, kuidas innovatsiooni edendada piiratud võimalustega väikeriigis.
Mis aga kõige parem: kui lahendust probleemile ei tule, ei pea ka avalik sektor midagi maksma. Arengufondi mudeli propageerijate põhitegevus näib praegu aga olevat pealiskaudsemate vaatlejate harjutamine ideega, et 80-90% rahast kaob sisuliselt arendustegevuse musta auku ilma mingite tulemusteta.
Ja loomulikult ei tasu unustada ka 20 miljonit krooni, mis kulub Arengufondi elus hoidmiseks…igal aastal – kokku 100 miljonit krooni järgmise 5 aasta jooksul.
Nüüd on siis teada, kes Prantsusmaa kurssi järgmiste aastate jooksul määrab ja see ei ole enda välispoliitilise teadmatusega hiilanud Segolene Royal vaid hoopis natuke liberaalsemat majanduskorraldust lubandu Nicolas Sarkozy. Mulle meeldis eriti The Boston Globe’is kirjutatu:
Over and over, in conversations before the vote and in interviews on election day, Sarkozy’s supporters began by citing the “e” word. They relished his thrusts at France’s 35-hour workweek, almost gleefully quoting his main campaign proposal — to let people “work more in order to earn more” by loosening constraints on the workday.
Ombline Van de Weyer, 27, said she voted for Sarkozy because “he wants to make France get going.”
“France is stagnating — there is no growth,” said Van de Weyer, who holds a master’s degree in fiscal law but had a hard time finding her current job as tax analyst at a time when a surprising number of well-educated French young people are going abroad to get work. “I agree with Sarkozy’s program, notably about the 35-hour workweek.”
Kaugeltki kõik prantslased ei unista niisama logelemisest riigi kulul vaid paljud neist on töökad inimesed, kelle elu on ülereguleeritud majandus oluliselt mõjutama hakanud.
Kui mitu tundi nädalas inimene töötab on pigem tema ja tema tööandja vaheline küsimus, kuhu keskvalitsuse sekkumist ei ole vaja. Riiklikutel piirangutel on tagajärjed ja mõni kord võivad just kõige populistlikumate poliitikate tagajärjed osutuda määravaks järgmistel valimistel.
Sarkozy pole just kõige liberaalsema maailmavaatega inimene, kuid tundub, et isegi enamus prantslastest on aru saanud, et sotsialist presidendina oleks Prantsusmaale, kui vähegi tõsiselt võetavale riigile, lõplikult kriipsu peale tõmmanud.
Ma pole nii otsekohest ja esineja arvates tõsiselt võetavat poliitikut veel kõnelemas näinud kui Toyama Koichi, kes kandideerib Tokyo linnapeaks. YouTube’i videol (circa 5 minuti) on kenasti inglise keelsed subtiitrid all, seega saab selle kentsaks sõnavõtu osaliseks ka inimesi, kes jaapani keelest mitte kui midagi ei jaga.
Suht sarnase mentaliteediga inimesi tundub ka Eestisse jaguvat, kahjuks ei tundu nende sõnavõtud pooltki nii naljakad.
Välisminister Urmas Paet ütles tänasel pressikonverentsil, et Euroopa Liit on sattunud rünnaku alla, sest Venemaa ründab Eestit. . . . Paeti hinnangul tuleks näiteks kaaluda erinevaid sanktsioone ning Venemaa ja Euroopa Liidu tippkohtumise edasilükkamist. Samuti tuleks kaaluda kõneluste peatamist või mittealustamist.
Pärast Paeti avaldust on selgelt pilk pööratud Euroopa Liidu poole ja sealt tulevat vastust jälgivad tõenäoliselt päris suure huviga ka mitmete teiste Ida-Euroopa riikide esindajad.
Veel üks küsimus, mis oleks kui praegu oleks välisminister hoopis Mart Laar? … Viimaste päevade sündmuste taustal on huvitav vaadata, millist nägu teevad erinevad Euroopa Liidu ametnikud ja mis juttu ajavad. Täna selgus, et EL üritab mõjutada ka Moskvat meie saatkonna ümber toimuvat kuidagi ohjama, kuid kas ka tulemuslikult?
Samas on pronkssõduri ümber toimuv Eesti siseasjaks kuulutanud nii Soome kui Rootsi välisministrid nagu ka Läti ja Leedu omad. Eraldi esile tõstmist väärib aga ehk Soome välisministri üks märkus:
Mr Kanerva added that showing a solidary line and support were important, especially for the EU’s small member states.
Soomlaste arvates näib see juba natuke sekkumise moodi välja, mis on ka Helsingin Sanomate inglise keelses versioonis kajastamist leidnud.
RIA Novosti vahendusel võib aga lugeda, et EL’i välispoliitikaga tegelev Javier Solana on pidanud vajalikuks teha kõne Eesti presidendile:
In a telephone conversation with Estonian President Toomas Hendrik, EU High Representative for the Common Foreign and Security Policy Javier Solana urged Estonia to avoid violence and defuse tensions, Solana’s press secretary said.
She said the EU official endorsed Estonia’s “constructive action” to normalize the situation, adding the war memorial issue was not an EU problem, but a bilateral problem of Russian-Estonian relations and should be solved through dialogue.
Apparently, Solana confirmed that he did not think this was an EU issue but a bilateral one between Estonia and Russia (just as he thought Poland’s problems with Russia were no concern of his). The question is why Solana? If the story is true he was commenting on something that is not part of his portfolio. He deals with the EU’s foreign policy while the behaviour of the Estonian police is internal EU policy.
Is Solana making noises because this is, after all, a matter for the Common Foreign Policy Supremo, there being the problem of Russia interfering with the internal matters of an EU member state? If so, why not say so? Or, perhaps, he did but RIA did not report it. Then again, no-one else seems to have reported him either.
Igal juhul kell tiksub. Kui võimalik ja kui valmis on Euroopa Liit Moskvat mingis suunas mõjutama selgub juba selle nädala jooksul, kuid üpris selge tundub olevat üks: keegi ei võta eriti tõsiselt Venemaa poliitikute üleskutseid diplomaatiliste suhete katkestamiseks, Eesti valitsuse tagasi astumise nõudmisi või sõjalise jõu ähvardusi.
Olukord Venemaal ei ole veel kaugeltki nii hull, et mõnedest Venemaa sisepoliitikast lähtuvatele avaldustele peaks keegi väljaspoolt Eestit eriti otsustavalt reageerima.
(via EU Referendum) kus on veel kolm (1, 2, 3) postitust Eestis toimuvast ja nende autor, Helen Szamuely, on Ungari päritolu ajaloolane, kes on suht immuune propagandistlikele mahhinatsioonidele.
Värskelt välja kuulutatud kuivseadus võib põhjustada olukorra, kus tallinnlased, kes satuvad Helsingisse, võtavad ette alles paar päeva tagasi täiesti mõttetuna tunduva reisi alkoholipoodi.
Kodus midagi ei müüda ja üle pika aja on mõtet, midagi Soomest kaasa osta.
1. Eesti demokraatlikust pole viimase paari päeva sündmused minu arvates mõjutanud. Need, kes väidavad vastupidist võiksid tuua mõne illustreeriva näite või enda väiteid lahti mõtestada nii, et loogikat ja ratsionaalsust mitte emotsioonidest tiinet hüperbooli armastavad inimesed suudaksid nende mõttekäiku jälgida.
2. Kodanikuühiskond ei ole ainult MTÜ’d ja pime vastandumine valitsusele vaid valmisolek vabatahatlikuna, ilma igasuguste tasudeta, ühineda ka riiklike institutsioonidega. Inimesed, kes seda soovivad teha ei ole tõenäoliselt keskmisest eestlasest vägivaldsemad vaid pigem näevad võimalust toetada avaliku korda. Nendele antav väljaõppe annab juhised käitumiseks teravamates olukordades, kuid ühtlasi kaasneb abipolitseiniku staatusega ka märksa kõrgem vastutus enda tegude eest ehk abipolitseiniku poolt tehtud rikkumised on karmimalt karistatavad.
3. Ükski riik ei ole politseiriik ainuüksi sellepärast, et mõne päeva jooksul on mõnes piirkonnas tavalisest kordades rohkem politseinike. See, et Venemaa-Eesti jalgpalli mängu ajal oli staadioni ümbruses ja linna peal tavalisest rohkem politseinike ei pannud kedagi deklareerima, et tegu on politseiriigiga. Või tähendab politseiriik seda, et teiste vara lõhkumise ja varastamise eest on kinnipeetud mitusada inimest, kellest enamus on hiljemalt paari päeva jooksul vabastatud? Sellisel juhul oleks nii Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Holland kui Inglismaa politseiriigid.
4. Kui palju inimesele valitsuse tegevus ka ei meeldiks, eriti kui see ei piira ega kitsenda tema õigusi, ei anna see mingit alust teiste inimeste vara ega omandi lõhkumiseks ega röövimiseks. Rüüstajate ohvriks langesid mõlema rahvuse esindajate ärid – midagi poliitilist vandaalitsemises, lõhkumises ja röövimises ei olnud. Mingeid poliitilisi nõudmisi peale pronkssõduri jätmise tema kohale pole minu teada kuskilt mujalt kui Venemaalt tulnud.
5. Paljude inimeste soov kaitseväge tänavatele tuua on problemaatiline. Kaitsevägi on enne kõike välisagressori tõrjumisega tegelev institutsioon, mille liikmed saavad ka vastava väljaõppe. Meetodid, mida kasutavad sõjaväelased ja politseinikud, erinevad paljuski juba enda olemuselt. Kaitseväe sekkumine taolistesse rahutustesse tooks endaga kaasa rida probleeme, mis kindlasti kannavad endas Venemaa jaoks kõrget propagandistliku väärtust.
6. Integratsioonile matuseid pidada on ilmselgelt liiga vara. Tundub, et mingid probleemid eksisteerivad, kuid keegi ei tegele nende sõnastamisega. Eestis elavad venelased ei ole ühtne mass ning neil puuduvad ühtsed seisukohad, millest võiks järeldada, et integratsioon on ebaõnnestunud. On palju neid venelasi, kelle elus ei mängi pronkssõdur mingit olulist rolli ning kellele meeldib Eestis elada. Siiani on Eestis ainult üks erakond saanud arvestatava hulga venekeelse elanikkonna toetusest. Kahjuks on Keskerakondlik populism nende inimeste ootusi pigem ära kasutanud kui reaalset dialoogi tähendanud.
7. Edgar Savisaar võib küll olla osav poliitik, kuid viimaste päevade sündmuste üle sisuliselt parastamine ja näpuga näitamine, mille toel lõikab inimene lihtsalt sisepoliitilist kasu, masendav vaatepilt. Võimuahnus võib hulluks ajada ning viia inimese arvamuseni, et temast ei saa peaministrit muud moodi kui mõne totalitaarsusesse kalduva suurriigi toel.
8. Kui sa jalutad läbi linna ja pole mingit agressiivsust üles näidanud, siis üks kõik, millist keelt sa ka ei räägiks, ei tohiks politsei sind lihtsalt läbi otsima hakata. Eile kahjuks just seda vaatepilti mul Estonia ees õnnestus näha, samas kui olukord oli täiesti rahulik. Läbiotsitud noormeestelt midagi ei leitud ja neil lasti edasi minna, kuid põhimõte jääb. Ükski inimene ei tohiks avalikus ruumis klassifitseeruda automaatselt läbiotsitavaks.
9. Ma ei mõista, miks tulevad tänavatele õpilased ja kust saab alguse Nõukogude Liidu glorifitseerimine? Kodust? Klassist? Venetelekanalitest? Kas nooruslik naiivsus või üleüldine tendents, mis aastatega ainult süveneb? Millised on võimalused olukorra mõjutamiseks?
10. Välismeedia (kui välja arvata BBC Moskva korrespondent) on üldjuhul kajastanud toimunut väga tasakaalukalt ja suutnud paljuski Venemaa propagandast hoiduda. Kas on järgi mõni riik, mis jagab Venemaaga piiri, kuid millel on Venemaaga head suhted? Minul esimese hooga peale Mongoolia ühtegi meelde ei tule.