Lugesin just Larko postitust Elagu pealiskaudsus ja ei saa seal kirjutatuga nõustuda:
/…/ameeriklased ei viitsi pikki ja põhjendatuid postitusi lugeda. Keerulistest argumentidest ei saa nad aru, seetõttu tuleb kõik nendele hästi lihtsustatud kujul ja pealiskaudselt serveerida. Juurde tuleb veel maitsetuid nalju ja seksikaid pilte kleepida.
Ma ei usu, et ameeriklased oleks eurooplastest rumalamad. Nad lihtsalt ei häbene enda arvamust välja ütlemast, isegi kui see on üks kummalisemaid või totramaid, mida kunagi nähtud. Sellest kipub aga jääma mulje nagu oleks tegu ülima pealiskaudsusega. Eurooplane hoiab aga pigem suu kinni või antud juhul näpud klaviatuurist eemal.
Nagu meeldivad ameeriklastele maitsetud naljad ja seksikad pildid meeldivad nad ka eurooplastele ja eestlastele. Ei pea kaugemale vaatama kui tabloidide vs. tõsisema ajakirjanduse ning Õhtulehe ja Päevalehe/Postimehe lugejate arvu, et teha suht sarnaseid järeldusi ka eurooplaste kohta.
Miks aga jääb ameeriklastest ikkagi pealiskaudsem mulje? Pakun välja neli põhjust.
Esiteks, on USA’s rohkem blogijaid kui Euroopas. See tähendab, et valik on suurem, mis omakorda avaldab survet kahes erinevas suunas:
(1) kui tahad suurt lugejaskonda ja enda blogi ka sissetulekuallikana kasutada, siis tegeled rohkem meelelahutusega ja pakud “infoampse”, mis on enda olemuselt pealiskaudsed, pigem lõbusad ja lühikesed. See on ajaviide, mis võimaldab võtta mõned puhkehetked tööst või muidu asjalikust päevast.
(2) kui tahad argumenteerida, siis pead vältimatult spetsialiseeruma, sest keegi ei taha ega jõua päevast päeva läbi nämmutada kõige pealiskaudsemaid argumente. See tähendab, et lihtsalt ühel heal päeval lugema hakata on keerulisem. Lisaks ei oma enamusele inimestest argumentide nüansid mingit tähendust.
Teiseks, USA meediamaastik on piisavalt mitmekesine ja suur, et pakkuda parematele kirjutajatele tasu nende töö eest isegi siis, kui nad kirjutavad üpris kitsas valdkonnas. Peale USA 295 miljoni elaniku on Kanadas täiendavad 30 miljonit, rääkimata nendest miljonitest üle terve maailma, kes inglise keelt mõistavad lugeda. Euroopa 400 miljonit inimest räägivad aga kümmetkonda erinevat keelt, millest paljudes pole võimalik ainult ühes kitsas valdkonnas kirjutades üldse teenida. On vaja odavat alternatiivi, milleks paljude jaoks on blogi.
Kolmandaks, puudub ühine blogi definitsioon, mis ütleb, et blogi peaks olema midagi muud kui pealiskaudne huvitavate lugude kogum. Ta võib-olla originaalne, kuid ei pea olema midagi muud kui inimese esmamulje loetust. Meil kõigil on kõigest omad arvamused, kuid vähestele pakuvad nad erilist huvi kui tegu pole millegi radikaalsega. Paljud blogijad pigem lingivad paremini kirjutatule selle asemel, et ise nullist alustada ja millegi märksa vähem loetavamaga lõpetada.
Neljandaks, mida spetsiifilisem teema, mida nüansirikkam diskussioon, seda kiiremini laguneb see suht isiklikeks rünnakuteks (eriti poliitikas), kus hakatakse tegema oletusi kirjutaja kohta ning sisulised argumendid heidetakse kõrvale, fakte ignoreeritakse. Blogides on võimalik arvamust avaldada igasugustel teemadel ning paljud inimesed ei pea vajalikuks neid argumenteerida. Nad ei otsi kriitikat vaid hoopis kinnitust enda arvamustele, sageli stereotüüpidele, mida innukalt elus hoitakse. Kahjuks selline suhtumine pärsib sügavamat diskussiooni ja vähesed leiavad nende ümber lükkamiseks aega ning tahet.
Kinnitust leidis meie arutelu täna silmitsedes Webby auhinna laureaatide nimekirja. Ajaveebidele anti Webbyd kahes kategoorias, culture/personal ja political. Esimeses pärjati we make money not art ja teises The Huffington Post.
Pealiskaudsuse huvides ei hakka kumbagi eraldi kommenteerima. Selleks pole ka vajadust, sest mõlema kohta käivad üheselt samad märksõnad. Ülehaibitud, sisutühi, ülelihtne ja muidugi pealiskaudne. Kummastki saab tunduvalt alla keskmise mõtlemisvõimega inimene suurepäraselt aru.
Vaadates Ajaveeb 2005 võitjaid saab suuremate probleemideta seda sama väita. Võitjad on pigem lühikeste postitustega visuaalselt atraktiivsed blogid, sageli piltidega ning suuremaid argumente neis ei arendata. Kõigist saab alla keskmise mõtlemisvõimega inimene suurepäraselt aru, kuid kas see tähendab, et nende lugejad ainult ühe blogi lugemisega piirduvad? Ei, pigem on tegu ühe blogiga paljudest, mis pakub vaheldust ja sageli midagi inimlikult huvitavat.
Webby võis võita “ülehaibitud, sisutühi, ülelihtne ja muidugi pealiskaudne” blogi, kuid kõige viidatumad blogid on just poliitilise sisuga, mis sunnivad sageli ka kaasa mõtlema…või vähemalt noogutama. Truth Laid Bear toob ära esimesed 100, mina esimesed 20:
1.Instapundit.com (4472) details 2.Michelle Malkin (3982) details 3.Daily Kos: State of the Nation (3263) details 4.lgf: lost and found (2796) details 5.Captain’s Quarters (2795) details 6.Power Line (2759) details 7.Talking Points Memo: by Joshua Micah Marshall (2203) details 8.Boing Boing: A Directory of Wonderful Things (2109) details 9.Hugh Hewitt (2097) details 10.The Volokh Conspiracy – – (2015) details 11.Mudville Gazette (1971) details 12.Eschaton (1970) details 13.Andrew Sullivan | The Daily Dish (1803) details 14.RealClearPolitics (1674) details 15.The Washington Monthly (1573) details 16.Wizbang: Explosively Unique… (1562) details 17.Stop The ACLU (1541) details 18.The Huffington Post (1483) details 19.Crooks and Liars (1460) details 20.ScrappleFace (1422) details
Huffington Post on alles 18. kohal ja We Make Money Not Art ei mahu isegi esimese saja sisse. Ei tasu ka unustada, et Webby’d valib zürii ja hääletavad lugejad ning külastuste arvu ei pruugi see sugugi objektiivselt kajastada.
Blogid jäävad blogideks – eklektilisteks viidete ja juhtumite kogumiteks, kust vahel võib leida huvitavaid muljeid ja asjalike arutelusid. Nii on see Ameerikas, Euroopas ja Aasias – kogu maailmas.
Peamiseks argumenteerimiskohaks jäävad aga väljaanded spetsialistidele, kus mängureeglid paigas ning vähem ruumi emotsioonidele ja rohkem ruumi argumentidele.
Elagu pealiskaudsus blogosfääris kommenteerimine on välja lülitatud
Kui ma esimest korda Jane Jacobs’i ideedest paar aastat tagasi lugesin, jäi mulle mulje, et tegu on värkse vaimuga, noore inimesega, kes pole veel jõudnud kõiki enda ideid lõpuni läbi mõleda, kuid isegi selles toores, majandusteadusele omasest terminoloogiast puutumata, vormis olid tema ideed köitvad.
Mõni nädal tagasi Jane Jacobs suri. Ta oli 89 aastane.
Jacobs polnud kunagi lõpetanud ülikooli ja ta ei omanud ühtegi teaduskraadi. Ta oli ise lugenud, uurinud, mõelnud ja enda mõttetöö tulemused kirja pannud selgelt ja loetavamalt kui seda suudab valdav enamus praegu laiemale avalikkusele kirjutavatest majandusteadlastest. Samas on see kõrghariduseta naine jätnud sügava mulje paljudele praeguse majandusteaduse tippudele ja blogosfääri majandushuvilisem pool kajab järelkajadest temale veel praegugi.
Jacobs sai tuntuks enne kõik 1961. aastal ilmunud raamatuga The Death and Life of Great American Cities, kus ta analüüsi linnade tekke ja õitsengu nagu ka väljasuremise põhjuseid. Kuna tal puudus formaalne kokkupuude majandusteadusega, siis lähtus enamus tema analüüsist vaatlustest ja ekstrapolatsioonidest, mis sageli põimitud läbi illustratiivsetest näidetest, mis tegi tema teosed vägagi loetavaks.
Päris hea ülevaate Jacobs’i ideedest ja põhimõtetest annab City Journal:
Her role in the public life of New York in the 1960s may explain some of this misunderstanding. Her opposition, to the point of arrest, to plans for a highway through Washington Square Park and to a development scheme that would have destroyed hundreds of buildings in the West Village led her to be seen as the mother of all preservationists, pedestrians, and community activists. And because she moved to Toronto, in part because of opposition to the Vietnam War, it is assumed she was a woman of the Left. . . . Jacobs still has much to offer us, but not what is commonly assumed. She dared to follow the logic of her own observation in ways that led her to oppose much that the Left stood for. The real Jane Jacobs not only enjoyed busy city blocks but deplored high levels of welfare spending that inhibit urban economies. The real Jane Jacobs not only enjoyed the great variety of small businesses which cities offer, but questioned the public operation of services such as transit that preempt the formation of private competitors.
Jacobs’i ideedest oleks palju õppida ka Tallinna linnaplaneerijatel, kuid seda on vist natuke palju loota. Huvitav oleks teada, kas eestlaste seas on Jane Jacobs’i loominguga kokkupuutunud pigem arhitektid ja planeerijad või hoopis majandusteadlased?
Jane Jacobs’ist ja tema mõjust linnaplaneerijatele (kahjuks mitte Eestis) kommenteerimine on välja lülitatud
The survey was designed to evaluate adult and student understanding of basic economics as outlined in the Voluntary National Content Standards in Economics, developed and published by NCEE in 1997. The survey examined adult and student familiarity with basic economic principles, knowledge about the U.S. economy, and understanding of some key economic terms. In addition, the survey assessed interest in economics and the perceived importance of understanding basic concepts in economics.
Iga osaleja sai ka enda teadmistele vastava hinde ja tulemused on huvitavad:
Tulemused on küll kehvema poolsed ja seda võiks võtta veel ühe näitena ameeriklaste teadmatusest, kuid ma kaldun arvama, et majandusküsimustes on ameerika keskkooliõpilased siiski eestlastest teadlikumad, sest umbes 50% 12.klassi õpilastest on saanud mingit majandusalast õpetust.
Huvitav on ka kontrast meeste ja naiste teadmiste vahel.
Kahju, et Eestis midagi taolist läbi ei viidad, sest elementaarsemate majandustõdede teadmine tuleb ainult kasuks. Jääb üle loota, et ka meie keskkoolides majandusalastele teadmistele tulevikus rohkem tähelepanu pööratakse.
Hungarian builders who drank their way to the bottom of a huge barrel of rum while renovating a house got a nasty surprise when a pickled corpse tumbled out of the empty barrel, a police magazine website reported.
According to online magazine www.zsaru.hu, workers in Szeged in the south of Hungary tried to move the barrel after they had drained it, only to find it was surprisingly heavy and were shocked when the body of a naked man fell out.
The website said that the body of the man had been shipped back from Jamaica 20 years ago by his wife in the barrel of rum in order to avoid the cost and paperwork of an official return.
According to the website, workers said the rum in the 300-liter barrel had a “special taste” so they even decanted a few bottles of the liquor to take home.
Mmmm….inimlaibast läbi imbunud rumm 😛 . . . Tundub, et kõige lähem koht eestlaste jaoks, kust võiks kosmosesse saada, tuleb Rootsi. The Local vahendab:
Space tourists could soon be heading into orbit from Swedish soil under plans announced on Wednesday.
British company Virgin Galactic, headed by flamboyant entrepreneur Sir Richard Branson, plans to start commercial flights in 2008 and wants to make the Esrange launch pad in Kiruna one of its bases.
Kui nüüd õnnestuks veel kuskilt 200 000 dollarit kokku saada oleks ma natuke lähemal ühe unistuse täitmisele. . . . Aastast 1969 pärineb tõenäoliselt kõige kummalisem suguhaiguste eest hoiatav reklaam, mida mina olen näinud. Reklaami sõnum näib olevat, et keegi ei ole suguhaiguste eest kaitstud, kuid eraldi esile tõstmist väärib ka reklaami saatev laul ja inimeste rõõmsameelsus.
Kes tahab näha, kui positiivselt on võimalik suguhaiguste eest hoiatada, siis YouTube on abiks. . . . Kes arvab, et filosoofiast kirjutavaid bloge on liiga vähe või pole veel seda kõige õigemat leidnud, siis Philosophical Weblogs on kogunud kokku erinevad filosoofid ja filosoofia õppetoolid, mis omavad blogisid ühte, pikka nimekirja.
Üldjuhul pole mul midagi selle vastu, kui mõni välisettevõte mõne kohaliku ettevõtte üle ostab olgu see Rootsi firma Eesti firmasid või Inglise firma Venemaa omasid. Erandiks kipub olema aga Venemaa ja viimasel ajal eriti Gazprom, mis on järjest enam orienteerunud äri asemel hoopis välispoliitikale. The Business vahendab:
President Vladimir Putin’s seizure of control over Russia’s oil and gas sector is now complete. Russia is flexing its muscles to recover its former superpower’s swagger on the world stage.
The forum’s week came after a threat from Alexei Miller, chief executive of Gazprom: if Europe didn’t allow it the access it wants to European gas pipeline and supply companies, Gazprom might divert its European energy supplies to the US and the Far East.
Gazprom on pettunud, et Euroopa Liidus toimub energiaturu liberaliseerimine, mille tulemusena kaovad suurematest Euroopa riikidest suured monopolid, kes oleksid võrdväärsed partnerid Gazpromile, suutelised finantseerima selle Venemaa hiiu investeeringuid.
Euroopa Liidu sõltuvus Vene gaasist on ulatuslik ja Gazpromile on juba vabad käed kohalike ettevõtete ostmiseks antud nii Inglismaal kui Saksamaal, ei saa Gazprom siiski liiga ülbeks minna. Tuumaenergia on jätkuvalt alternatiiv, mis võib väga teravalt päevakorda tõusta kui gaasihind hakkab järsku kerkima võid seda hakatakse Venemaa poolt väljapressimiseks kasutama. Eriti murelikuks peaks selline käitumine tegema väikeriike, mis võivad Venemaa surve alla sattuda ja kelle eest Euroopa suurriigid pole nõus välja astuma.
Last September The Business reported that Gazprom aimed to triple its market value within three to five years to the point where it would rival Exxon Mobil’s $380bn value. That already seems ridiculously timid. Morgan Stanley, in a note this month, said Gazprom’s true value was already between $350bn to $450bn. Its share price has already more than quadrupled in the last year. Just as the forum ended last week, Gazprom’s market cap overtook Britain’s largest company, BP, hitting a value of $264bn. By the end of the week, it had overtaken Microsoft. During the forum, Medvedev said Gazprom’s value could rise to $1 trillion in the next 10 years, making Gazprom the largest company on the world’s stock markets. Even at that market value, Gazprom’s mammoth gas reserves, between a quarter and a third of the world’s total, would still be valued at less than half those of Royal Dutch Shell’s.
Arvake ameeriklastest, mida tahate, kuid nende huvides näib siiski olevat Venemaa välispoliitika korral kutsumine ja valmisolek Gazprom’i väljapressimiskatseid avalikult meedias kritiseerida. Kahju, et sama ei saa öelda Euroopa suurriikide kohta.
America and all of Europe…want to see Russia in the category of healthy, vibrant democracies. Yet in Russia today, opponents of reform are seeking to reverse the gains of the last decade. In many areas of civil society – from religion and the news media to advocacy groups and political parties – the government has unfairly and improperly restricted the rights of the people.”
Mr Cheney continued: “Other actions by the Russian government have been counter-productive and could begin to affect relations with other countries. No legitimate interest is served when oil and gas become tools of intimidation or blackmail, either by supply manipulation or attempts to monopolise transportation. And no one can justify actions that undermine the territorial integrity of a neighbour, or interfere with democratic movements.”
Kas ühest avaldusest tasub teha suurejoonelisi järeldusi jääb iga ühe enda otsustada, kuid faktiks jääb, et Euroopa suurriigid on valmis odava energia nimel Venemaa anti-demokraatlike tendentside kohalt silma kinni pigistama, mis aga tähendab, et Eesti julgeoleku garantiiks number üks jääb jätkuvalt NATO liikmelisus ja head suhted USA’ga.
Samuti peaks see mõtlema panema neid, kes loodavad gaasipõhistele soojuselektrijaamadele ning ei võta tuumaenergiat tõsise alternatiivina.
Savisaar on üks andekamaid poliitikuid Eestis. Mulle ei lähe korda enamus tema seisukohtadest, kuid mees on kaval ning oskab jäta paljudele mulje, et on just nende huvide eest väljas samas midagi konkreetset lubamata. Ühe värske näitena pakun välja kaks artiklit sellest nädalast.
Mõned päevad tagasi kommenteerisin Isemõtleja blogis rongiliikluse teemat ja juhtisin enda arvates tähelepanu sellele, et Eesti rongiliiklusest võib suurelt unistada, kuid selle uuenduseks vajalikest summadest ja nende allikatest pole peaaegu kuskil juttu. Üks minu kommentaari vastuseid sisaldas aga viidet Savisaare värskele rongisõidule Valka:
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Edgar Savisaar ja kantsler Marika Priske sõidavad koos Edelaraudtee juhtkonnaga läbi Tartu Valka ja õhtul tagasi Tallinna. Teel ühinevad nendega ka Lõuna-Eesti maavanemad, kellele rongiliiklus on oluline.
Peal muidu heietamise teemal, et rongiliiklus on ikka tähtis ja küll on pahasti, et olukord parem pole, tuli ka natuke konkreetsemaid plaane:
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil on soov olemasolevad diiselrongid uute vastu välja vahetada. Uued rongid peaksid vastama tänapäeva tehnoloogiale, olema moodsa disainiga ning varustatud keskkonnasäästlike ja tänapäevase kiirusdünaamikaga mootoritega. Samuti oleks neis olemas juurdepääs piiratud liikumisvõimalustega inimestele, salongides kliimaseadmed, mugavad reguleeritavad istmed ning infotabloo reisijatele. Reaalselt võiksid uued rongid sõita Eestimaa raudteedel ülejärgmisel aastal.
Pange tähele keele kasutust, mis kubiseb tingivast kõneviisist ja soovidest. Juttu pole summadest ega rahastamisallikatest ning suurema vaevata võib järeldada, et väga palju oleneb sellest, kust ja kui palju raha rongide uuendamiseks tulevate aastate eelarvetes leitakse.
Savisaare Valka sõit oli geniaalne PR-liigutus, kus valitsuse üks tähtsamaid ministreid sõitis väga nähtavalt koos suure saatjaskonnaga Valka ning jättis sellega mulje, et rongiliiklus on talle tähtis samas mitte midagi lubades.
Alguses tundus selline tsirkus mõnevõrra kummastav, kuid siis ilmusid välja märksa konkreetsemad ja suurejoonelisemad plaanid teedeehituse rahastamisest. Tänane Päevaleht vahendab:
Majandusminister Edgar Savisaar sammub nädala pärast valitsuskabineti istungile värske teehoiukavaga, milles on ettepanek suunata kütuseaktsiisist laekuvast rahast lõviosa tee-ehitusse.
Kui aga kogu 75 protsenti kütusetarbija taskust tulnud aktsiisirahast läheks teedesse ja lisanduks Euroopa abiraha, siis tähendaks see eelmiste aastate välisabi suurust aluseks võttes aastas hinnanguliselt vähemalt 500 miljonit krooni lisandumist tee-ehitusele ja -hoiule.
Polegi nagu midagi lisada.
Ühelt poolt on suur ühepäevane avalik tsirkus, kus konkreetseid lubadusi ei anta ja teiselt poolt üle mitme nädala venitatud konkreetne plaan, mille detaile ei ole avalikustatud, kuid mille rahastamisallikad on määratletud ja summadki juba enam-vähem teada.
Eraldi esile tõstmist väärib aga see, et Savisaare plaan on isegi Sotsiaaldemokraatide Tartu maantee plaanist ambitsioonikam, mille saatuse, muide, võib leida samast Päevalehe artiklist:
Majandusminister Edgar Savisaar teatas eile riigikogu infotunnis, et ei toeta täna riigikogu suures saalis esimesele lugemisele tulevat sotsiaaldemokraatide Tallinna–Tartu maantee ehitamise eelnõu.
Savisaar märkis, et maantee on võimalik valmis ehitada varem, kui sotside eelnõus lubatud 2015. aasta.
Seega, pärast sotside plaani maha hääletamist tuleb praegune valitsus välja eelnevalt mainitud iludusega samas kui Savisaar korjab plusspunkte veel ka rongiliikluse propageerimise eest.
Kes veel ei tea, siis eestlastest Mac’i sõprade üks asjalikumaid ettevõtmisi on eMUG (Estonian Mac User Group), mis peale blogi ka foorumit ja wikit peab.
Blogist võib leida värskemaid Mac’i uudised nii Eestist kui mujalt maailmast. Wiki’st aga muuhulgas Eesti Widgeteid (ja kuidas neid teha!) koos muu kasuliku informatsiooniga ning foorumist vastuseid ka kõige piinlikumatele küsimustele.
eMUG’ist ka viide Apple’i värskele reklaamikampaaniale koos uute telereklaamidega.
iPod’i omanikele võib aga huvi pakkuda ReadItYourself 1.0.2 nimeline väike script, mis võimaldab NetNewsWire’is lugemata uudised iPodi tõmmata.
Selle väikse, kuid huvitava jubina autoriks on aeg- ajalt ka Vabalogis kommenteeriv Filipp 🙂
Contrary to the promises of ideology, nations whose governments pledged to create a workers’ paradise usually became places of rampant slave labor. The plight of the less fortunate became even less fortunate. Today, we chronicle a small part of their lives.
Blogipidajad on kogunud kümmekond artiklit erinevatelt kirjutajatelt, mis valgustavad kommunistlike reziimide koledusi:
– How Many Did Stalin Really Murder? by guest writer Professor R. J. Rummel – A Forgotten Odyssey by guest writer Romuald Lipinski – The Road To Hell Was Paved With Bad Intentions by guest writer Professor Bryan Caplan – A Different Kind of Soviet Labor Camp: Solzhenitsyn’s The First Circle by guest writer Clara Magram – In The Proletariat’s Paradise by guest writer Romuald Lipinski – The Berlin Wall by Randall McElroy – Trofim Lysenko: Ideology, Power, and the Destruction of Science by Matt McIntosh – The Treatment Of Homosexuals Under Communism by Rainbough Phillips – Re-Education In Vietnam by Jonathan Wilde – The Winter War by Randall McElroy – Remembrance by Jonathan Wilde
Viited kõigile artiklitele on ilusti koondatud siia.
Enne, kui ma raudtee ja rongiliikluse teemal sõna võtan, ütlen kohe välja, et minu töö on kaudselt, kuid siiski üpris tihedalt seotud teedeehitusega Eestis. Iga üks teeb sellest vastavad järeldused.
Ma olen juba mõnda aega jälginud (nii blogides kui ajakirjanduses), kuidas ikka jälle tundub paljude inimeste jaoks olevat rongiliiklus mingi imeloom, mis soodustab regionaalset arengut, vähendab autoliiklust, on “Euroopalik” ja teeb tuhat muud imet. Millest aga aga kuskil juttu ei ole on rongiliiklusesse minevad dotatsioonid ja nende suurus.
Unistada ja soovida ju võib. Tasuta saada sooviks vist iga üks. Kuid rongiliiklusega kaasnevate kulude kohalt meeldib paljudel silm kinni pigistada.
Riigikontrolli hinnangul saaks ilma teede ehitamiseks vajalikke kulutusi arvesse võtmata panna Edelaraudteele makstava toetuse eest iga rongi asemel käima 9 tasuta bussi. Samas piisab Edelaraudtee rongide täituvuse juures rongi asendamiseks üldjuhul ühest kuni kolmest 40-kohalisest bussist. . . . Eeldades, et Edelaraudtee piletitulu püsib kogu lepinguperioodi jooksul tasemel 15 krooni rongkilomeetri kohta (mis on 2000., 2001. ja 2002.aasta tase) katab Teede- ja Sideministeerium aastail 2002-2009 Edelaraudtee võimalikest maksimaalsetest veokuludest 89% (s.o dotatsiooni ja piletitulude summast) ja maksab toetust 556 mln krooni lubatust rohkem. 2001. aastal ja prognooside järgi ka 2002. aastal katab piletitulu 9% Edelaraudtee deklareeritud veokuludest.
Kes tervet aruannet ei soovi lugeda võib auditi pressiteatega tutvuda, mis võtab olulisema ilusti kokku:
Riigikontroll uuris AS-i Edelaraudtee doteerimise näitel, kuidas on riik püüdnud tagada elanikele ühistranspordi abil optimaalsed liikumisvõimalused. Audit näitas, et reisirongiliikluse toetamine praegusel kujul on majanduslikult ebaefektiivne ning sisulisi argumente rongide kasuks võrreldes teiste transpordivahenditega pole.
Üks huvitavamaid seiku oli minu jaoks see, et piletitulud katsid (katavad?) vaid 10% reisijateveo kuludest. Võtad ära dotastiooni ja selgub, et rongi piletihind on 10 korda kõrgema. Mind huvitaks väga teada, kas inimesed oleks nõus maksma näiteks 100 krooni asemel hoopis 1000 krooni, et Tartusse jõuda?
Praeguse dotatsiooni juures pole mõtet imestada, kui nädalavahetustel on rongid inimesi täis. Kõik mõistavad, et teenuse otsene hind neile on tema väärtusest märksa madalam. Üleskutse aga panna samale liinile veelgi enam ronge liikuma tundub absurdsena olukorras, kus ainult 2 päeva nädalas on sõitjaid rohkem kui istekohti.
Kust tuleb dotatsiooni jaoks raha ja miks peaksid inimesed, kes ise ronge ei kasuta teiste mugavuse kinni maksma? Vastupidiselt teedele, mida finantseeritakse peamiselt kütuseaktsiisist, tuleb toetus rongiliiklusele üldisematest maksutuludest, kuid mille arvelt ja millises ulatuses on need õigustatud?
Kui inimesed hindavad rongiliiklust sedavõrd kõrgelt nagu nad väidavad, siis ei tohiks ka pileti eest kõrgema hinna välja käimine olla probleem. Aga kümme korda kõrgema hinna – ja seda ilma reisijate arvu märgatavat kahanemist? Vaevalt.
Vaatamata kõigile enda mugavustele on rong siiski väga jäik liiklusvahend, mis vajab eraldi infrastruktuuri, kus suuremat konkurentsi ei toimu. Vastupidiselt teedele ei suuda populaarsematel liinidel opereerida mitu konkureerivat firmat, mis avaldaks survet hindadele ja teenuse kvaliteedile. Erasõidukitega kaasnevast kiiruse, aja ning sihtkoha paindlikkusest pole aga vist mõtet pikemalt rääkida.
Mind häirivad ka pidevad apellatsioonid euroopalikkusele, kust jäävad välja viited sellele, kui suurt osa elanikkonnast teenindatakse (Saksamaa, Holland, Taani, Belgia) või kui suuri toetussummasid makstakse (Soome, Rootsi, Norra). Summasid, mis sellise kvaliteetse (uued rongid) ja ulatusliku teenuse toetamiseks välja käiakse ei tuleks Eesti kõne allagi.
Eesti on lihtsalt liiga väike, et siin oleks mõtet juurutada hõredat rongiliiklust. Eesti rongiliikluse tulevik on peamiselt kaubavedu ja transiit nagu ka teistes hõredamalt asustatud riikides.
Ja lõpetuseks ei saa ma jätta mainimata unistust liinist Tallinn-Berliin ja küsida, kes selle eest maksab ja kes viitsib loksuda Tallinnast-Berliini odavlennufirmade ajastul?
Ühe võik kaks korda aastas oleks ehk mõned reisihimulised nõus selle teekonna läbima, kuid valdav enamus valib lennuki kui isegi Estonian Air pakub pileteid Berliini alates 420’st kroonist. Kas ajakulu vajab üldse pikemat juurdlust – 2 tundi lennukiga vs. 2 päeva rongiga?
Ma tahaks siiralt loota, et edaspidised jutud rongiliiklusest Eestis jõuavad unistustest kaugemale ja kaasavad natuke reaalsust ka kulude poolelt.
Boliivia ühines koos Kuuba ja Venetsueelaga majandusblokiks, mis lükkab tagasi USA-meelse vabakaubanduspoliitika ja lubab piirkonnas sotsialistlikku kaubandust ja koostööd.
Nendel kolmel riigil on sellest paktist märksa rohkem kaotada kui võita. Tegu on poliitilise sammuga, kus kodanike heaolu on allutatud juhtide ambitsioonidele. Tegelikult on Ladina-Ameerika vasakule kalduvad valitsused jagatavad kahte leeri – autoritaarne vastanduv ja demokraatlik lahendusi otsiv. Mõlemast andis hea ülevaate Foreign Affairs’i artiklis Latin America’s Left Turn Jorge Castañeda:
With all the talk of Latin America’s turn to the left, few have noticed that there are really two lefts in the region. One has radical roots but is now open-minded and modern; the other is close-minded and stridently populist. Rather than fretting over the left’s rise in general, the rest of the world should focus on fostering the former rather than the latter — because it is exactly what Latin America needs.
Keda huvitab pealiskaudsusest rohkem olukorra tegelik keerukus, erinevate regioonide valikute tagajärjed ja piirkonna tulevik võiks selle igati loetava artikliga tutvuda.
. . .
Majandusteadlane ja kirjanik John Kenneth Galbraith on surnud. Boston Globe kirjutab:
John Kenneth Galbraith, a towering figure in American intellectual life whose astringent wit and elegant iconoclasm graced the academic and political scene for seven decades, died yesterday at Mount Auburn Hospital in Cambridge. He was 97.
Artikkel on pikema poolne, kuid annab hea ülevaate Galbraith’i panusest poliitika ja majanduspoliitika kujundamisel koos päris mitme huvitava anekdoodiga:
”I hear that in your country you are considered a man of the left,” Leonid Brezhnev once said to him. ”I invite you to the Soviet Union so you will have the experience of being a reactionary.”
Kuigi Galbraith oli poliitiliselt üks aktiivsemaid majandusteadlasi hinnatakse tema kirjutatut rohkem tavalugejate kui majandusteadlaste seas. Pete Boettke selgitab:
Galbraith’s claim to scientific influence is dubious at best. Parker tries to make the case that Galbraith’s ideas are now influencing modern economic discussions in the scientific literature like behavioral economics. Among heterodox economists Galbraith is no doubt an icon, but as someone who made a lasting contribution to the mainline of the discipline it is hard to agree with Parker. Galbraith achieved influence and fame, but did not make a lasting contribution to the advance of the discipline of economics. He did set a standard for writing that we should aspire to achieve, but his core ideas are either restated Veblen, warmed over Keynes, or Marxist platitudes. It is not clear that any of his ideas are original enough to warrant that he be placed in that company of critics of the market economy.
Boettke kirjeldab ka ühte sõbraliku kohtumisest Galbraith’iga:
It was an amazing evening and it was one of the important moments which taught me that you cannot divide the world neatly into those who are stupid, those who are evil, and those who agree with me. Instead the world is full of charming, brilliant, and good hearted individuals who just happen to hold opinions opposite of the ones I do.
If cannabis were unknown, and bioprospectors were suddenly to find it in some remote mountain crevice, its discovery would no doubt be hailed as a medical breakthrough. Scientists would praise its potential for treating everything from pain to cancer, and marvel at its rich pharmacopoeia—many of whose chemicals mimic vital molecules in the human body.
Artiklis leiab käsitlust kanepiteema politiseeritus USA’s ja nagu ka taime mitmed meditsiinilised omadused, mida pole siiani suudetud poliitiliselt aksepteeritavaks tabletiks manada. Parim katse kanepi meditsiinilisi omadusi tabelti vormi suruda on aga lõppenud tulemusega, kus patsientide saavad küll maheda olemise, kuid mitte positiivsete kõrvalmõjude osaliseks.