Kunagi eelmise aasta Novembris kirjutasin sellest, miks ma RSS lugejat ei soovi kasutada, kuid pean tunnistama, et teist moodi enam lihtsalt ei jõua. Bloge, mida jälgin on nüüdseks liiga palju ja noh…RSS lugeja on ikkagi kuradi mugav asi.
Viimase paari nädala jooksul uurisin ja testisin natuke põhjalikumalt, mida siis Mac’i omanikele pakutakse. Peab tunnistama, et valik oli laiem ja keerulisem, kui arvata oskasin.
Kahjuks (?) on enamus programme siiski ühel või teisel viisil tasulised, kuid seda mitte päris ilma asjata ning proovida saab neist igat ühte. Erandiks on vaid Shrook, mis mõni aeg tagasi tehti tasuta saadavaks.
Täiendava meeldiva üllatuse pakkus ka üks RSS opensource lahendus Mac’ile: Vienna 2.0, mis on elegantselt lihtne ja samuti tasuta.
Minu jaoks jäid lõpuks sõelale 3 lugejat. NetNewsWire, NewsFire ja Vienna, kuid lõpuks otsustasin siiski NetNewsWire’i kasuks, sest NewsFire’i arendaja oli mitmete kasutajatega ülbelt ümber käinud ja Vienna vaatamata enda elegantsele lihtsusele, ei rahulda päris kõiki minu RSS vajadusi.
Mõned päevad tagasi ilmus postitusele Presidendikandidaadid “palgaarmeest” huvitav kommentaar, mis juhtis tähelepanu minu postituse demagoogilisusele, pealiskaudsusele ja loogiliste argumentide puudumisele. Ja seda täiesti õigustatult, midagi kohatut selles viisakas kommentaaris ei olnud.
Aga.
Blogi on minu jaoks “work in progress”, kus ilmuvad mõtteavaldused on kas varasemate postituste edasi arendused või juba kirjutatu täiendamine mingi uue, minu jaoks huvitava teabega.
2006. aasta märtsi lõpus kirjutasin aga sellest, miks Miks ajateenijate miinimumpalgaga tasustamine on vajalik. Just selle postituse kommentaarides leiduv diskusiooni on siiani üks detailsemaid Vabalogis ja sisaldab ka minu selgitust sellest, miks peaks Eesti orienteeruma elukutselisele kaitseväele. Need kommentaarid on pikemad kui 95% Vabalogi postitustest.
Ma üritan Vabalogi kirjutades potentsiaalsetele lugejatele mõelda, kuid samas ei soovi ma pidevalt ühtesid ja neid samu argumente korrata. See on nii minule kui pikemat aega Vabalogi lugenuile tüütu.
Blogi on minu jaoks paljuski diskussioon, kus mõned postitused eeldavad varem kirjutatu lugemist. Presidendikandidaadid “palgaarmeest” on üks selliseid postitusi.
Tänud Hansule, kes tuletas meede, et mitte kõik pole enesestmõistetav ja uuematele lugejatele võivad mõned postitused tunduda seepärast demagoogilised.
Õhku jääb rippuma küsimus: kas eeldada lugejatelt varasemate postituste lugemist või viidata selguse mõttes varasematele postitustele?
Äsja möödunud Maa päeval leiavad ikka ja jälle arutlust teemad, mis seotud meie planeedi tulevikuga. Globaalne soojenemine näib jätkuvalt olevat “kuum” teema, eriti kui jutt läheb inimtegevusele.
Samas ilmub aeg-ajalt avalike kirju, kus päris mitmed teadlased juhivad tähelepanu sellele, et kliima muutub pidevalt ja mitte ainult inimtegevuse tulemusena:
The president of the Royal Society, Lord Rees of Ludlow, asserts that the evidence for human-caused global warming “is now compelling” and concerning (Letters, April 19).
In a public letter, we have recently advised the Canadian Prime Minister of exactly the opposite – which is that “global climate changes all the time due to natural causes and the human impact still remains impossible to distinguish from this natural ‘noise’ “.
We also noted that “observational evidence does not support today’s computer climate models, so there is little reason to trust model predictions of the future”.
Enda allkirja on sellele kirjale andnud üle 40 teadlase, kellest mitmed on ka IPCC tegevusest osa võtnud. Jutud konsensusest teaduses jätavad alati kuidagi mõru maitse suhu, kuid kliima soojenemisdebatis on see mõru maitse kuidagi eriti terav.
Globaalne soojenemine…kuid kui palju inimeste poolt mõjutatud? kommenteerimine on välja lülitatud
Beyond the European Social Model argues that the high-tax and highly regulated “social model” is not working, and that the time has come for the EU and its member states to take a different approach.
The authors look at both success stories and failures from around Europe and paint a picture of how reforms might work.
Teos on saadaval tasuta PDF’ina ja keda huvitavad ainult üksikud peatükid, leiab kindlasti midagi siit. Eriliseks teeb selle väljaande ka see, et ühe peatüki autor on Meelis Kitsing, kes leiab et:
Success in the information economy has made the Nordic model “as hot as stones in a sauna” among EU policymakers. But studies which try to show a link between Nordic welfare systems and the information economy suggest that this is less of a “model” and more of a coincidence. He argues that success stories like Nokia can be explained by getting a few big things like telecoms regulation right, and also by the “gales of creative destruction” unleashed on Scandinavia in the early 1990s by the collapse of the Soviet Union. He argues that if poorer member states want to break into the new economy they should learn from low-tax Estonia instead. He notes the story of the revolutionary telecoms company Skype: technology developed entirely in Estonia – by entrepreneurs who had left Denmark and Sweden.
Esiteks, ainuüksi küsimuse püstitus on ekslik, sest juba täna on palka saavaid sõjaväelasi Eestis rohkem kui ajateenijaid. Sõna “palgaarmee” ei oma üheski tõsises diskussioonis Eesti kaitsepoliitikast juba ammu mingit kohta, sest sellel sõnal puudub sisuline tähendus.
Ka presidendikandidaatide vastustest võis leida üpris paljastavaid vastuseid, mis annavad selgust inimeste ambitsioonidest ja plaanidest. Toon igalt ühelt ära mõne parema tsitaadi:
Laine Jänes
“Ajateenistus on elukool, enesega hakkama saamine, enese ületamine.”
See, et keegi sinu eluaseme, söögi, kehalise vormi ja meelelahutuse eest hoolitseb ei ole mingi elukool, enesega hakkama saamine ja ammugi mitte enese ületamine. Töö ja elukoha leidmine koos iga päevase enese toitmise ning vormis hoidmisega on elukool ja enesega hakkama saamine. Sunni all saavutatud enese ületamine ei oma seda kaalu ega tähendust, mis omab inimese enda vabadest valikutest tulenev enese ületamine.
Kui ajateenistus on nii hea elukool, siis miks käib seal läbi ainult 10 eestlastest? Kas naised, ei kõlbagi elukooli?
Liina Tõnisson
Ei. Eesti tingimuste juures on palgaarmee tänasel päeval selge mõttetus.
Mul pole dogmasid ega ülbet üle olevust vaja. Inimene, kes ei vaevu enda seisukohti selgitama vaid pritsib välja mingit arvamuste fakti pähe, sest see on “selge”, ei vääri tõsisemat diskussiooni.
Peeter Tulviste
Näiteks Soomes peetakse väga tähtsaks seda, et ajateenistus on niisugune aeg poiste elus, kus nad kõik on võrdsed, vaatamata oma perekondlikule päritolule.
See on vist see koht, kus tasub jälle meelde tuletada, et Soomes käib ajateenistusest läbi 80% igal aastal sündinud noortest. Ma olen ikka üpris kindel, et ajateenistuse peavad läbima peamiselt just vaesematest perekondadest pärit noormehed, kellel puuduvad ajateenistusest pääsemiseks vajalikud tutvused. Tulemuseks on riigikaitse, mis rajaneb peamiselt vaesemate, kuid füüsiliselt ja vaimselt tervete noorte meeste maksustamisele – nende viimase töö aasta palga ulatuses.
Jaan Manitski
Omast kogemusest tean öelda, et noorele mehele on kasulik sõjaväes käia.
Ei tasu enda kogemusi teistele laiendada, mis ühele meeldib ja sobib, ei pruugi teistele sobida. Noorele mehele on kasulik omandada haridus mitte enda aega ajateenistusega raisata.
Jaan Männik
Lähtudes aga Eesti kaitseväe ülesannetest juba täna ning võimalike tulevikukonfliktide iseloomust, usun, et palgaarmee on otstarbekam.
Kahjuks, ei ole selline seisukoht poliitiliselt aksepteeritav. Hr.Männikust presidenti kindlasti ei saa.
Toomas Hendrik Ilves
Ajateenistus annab Eestile kuni 100 000-mehelise reservi, mis on oluliselt tugevam jõud kui 5000-meheline palgaarmee.
Maksimaalselt 5 aastat pärast ajateenistuse läbimist (ja seda ulatuslike mööndustega) pole inimest võimalik ilma ulatusliku täiendväljaõppeta lahingtegevusse saata. Eestis läbib ajateenistuse praegu keskmiselt 2500 noormeest aastas. 100 000 meheline reserv eksisteerib ainult ambitsioonikate poliitikute ja kaitseplaneerijate fanataasiates. Reaalselt ootab meid väheselt motiveeritud 12 500-15 000 meheline väga ebaühtlase tasemega reservistide seltskond…ja seda juhul kui nad KÕIK kohale ilmuvad.
Enn Eesmaa
Juhul kui jätame riigikaitse ainult professionaalide kanda, võib arvata, et soov ja valmidus riigikaitseks võib noorte meeste seas väheneda.
Mina jälle arvan, et korralik elukutseline kaitsevägi on atraktiivne töökoht piisavalt paljudele. Mulle jääb aga üpris arusaamatuks, kelle vastu meil seda “valmidust” on vaja, siis saab seda mõtet edasi arendada.
Ene Ergma
Ühelt poolt muutub sõjavägi järjest professionaalsemaks ja sõdurid ei ole enam kahuriliha, teisalt on vaja, et noored mehed saaksid kodukaitsmise soovi.
Taas tõuseb esile küsimus sellest, palju on neid nooremehi, kes ajateenistusest läbinud?
Aadu Must
Kogu hilisemas ajaloos on üldine väeteenistuskohustus olnud riigi vaimse ja füüsilise tervise väga oluline indikaator. . . . Okupandi poolt vaadatuna on sümpaatsed ainult palgaarmeega riigid, sest pärast vallutamist on neid tunduvalt lihtsam valitseda.
Miskipärast on kõige ulatuslikumad ajateenistused alati olnud totalitaarsemates riikides. Ei olnud ei Natsi Saksamaa ega Nõukogude Liit ega Põhja-Korea vaimselt terved riigid.
Me elame 21. sajandil, kus sõjaväed ei koosne enam üle terve Euroopa värvatud meestest, keda hoiab teenistuses ainult raha. Kui riike on lihtsam vallutada kui neil on palgaarmeed, siis Eestis on tõsist muret põhjust tunda enda sõjaväelise ladviku pärast, mida hoiab teenistuses ainult palk.
Jaak Aaviksoo
Filosoofilistele küsimustele lisaks tundub, et ka puhtfinantsiliselt on palgaarmee tunduvalt suurem koorem, kui praegu ette kujutame. . . . Kas isamaa kaitsmine on iga inimese kohus või palgatööliste ülesanne?
Aaviksoo ei näi omavat ettekujutust sellest, et sundimine tähendab hoopis varjatud finantseerimist. Orjatöö ei ole aksepteeritav, kuid ajateenistus on – kui kummaline.
Mis puutub palgatöölise ülesandesse, siis ma küsiks vastu: kumba sa usaldaks rohkem, kas 8 kuud kestnud ajateenistuse läbinu, kes pühendub pärast seda mõnele teisele ametile või hoopis elukutselisele sõjaväelasele, kes saab palka selle eest, et pidevalt ennast täiendab ja harjutab?
Toomas Varek
Kaitseväe see osa, keda riik kasutab välismissioonidel, peab olema hästi väljaõpetatud ja hästi varustatud palgaarmee, teine osa aga koosnema ajateenijatest, et kõik noored mehed teeksid sõjaväeteenistuse läbi.
Taas see “kõik noormehed” luulu, mis on nii paljudele sügava mulje jätnud.
Järeldusi: ükski kandidaat pole enda jaoks selgeks teinud, kuidas meie kaitsväge praegu reaalselt komplekteeritakse. Mida rohkem ma debati kaitseväe üle aga jälgin, seda veendunum oma olen, et valdav enamus eestlastest elab illusiooni vallas nagu läbiks meil enamus noori ajateenistuse.
Kuni ajateenistust läbib vaid kümnendik eestlastest on ajateenistus poliitiliselt aksepteeritav ja ükski poliitik ajateenistuse otsest kaotamist pooldada ei saa, sest tal on rohkem kaotada kui võita.
Pange tähele, et mitte üks poliitik ei tule välja mõttega, et ajateenistuse peaks läbima rohkem kui 10% igal aastal sündinud eestlastest – veel vähem, et see protsent võiks olla 80% ringis noormeestel.
199 aastat enne Millau viadukti avati Wales’is Pontcysyllte’i akvedukt, mis oli tööstuslik revolutsiooni algusaastate ja kanaliehitus laine üks suuremaid saavutusi – tõenäoliselt omal ajal sama muljet avaldav ehitis kui Millau viadukt täna.
Vaade Pontcysyllte’i akveduktile (Autor: Mark Reily)
The world-famous 1,007 feet long iron trough aqueduct, which towers 126 feet over the Dee Valley on the Welsh border near Llangollen, was built by canal engineers Thomas Telford and William Jessop between 1802 and 1805. The innovative use of an iron trough – sealed with Welsh flannel boiled in sugar and using an ox-blood mortar – allowed the engineers to create what remains the highest navigable aqueduct in the world.
Now a Scheduled Ancient Monument and candidate for World Heritage Status, it is still used for its original purpose and is crossed by more than 1,000 boats and over 25,000 pedestrians each year.
Tõenäoliselt pole teist kohta maailma, kus oleks nii 40 meetri kõrgusel maapinnast võimalik laevaga sõita ja saada sedavõrd muljet avaldava vaate osaliseks. Kuna kanalipoolne osa akveduktist ei oma mingit piiret, siis pidavat seal alla vaatamine üpris kõhedust tekitav olema.
Foreign Affairs märtsi/aprilli numbrist võib leida ühe huvitava artikli The Rise of U.S. Nuclear Primacy, mille autorid väidavad, et ei Venemaa ega Hiina suudaks USA tuumarünnakule enam adekvaatselt ega piisavalt kiiresti reageerida:
Today, for the first time in almost 50 years, the United States stands on the verge of attaining nuclear primacy. It will probably soon be possible for the United States to destroy the long-range nuclear arsenals of Russia or China with a first strike. This dramatic shift in the nuclear balance of power stems from a series of improvements in the United States’ nuclear systems, the precipitous decline of Russia’s arsenal, and the glacial pace of modernization of China’s nuclear forces. Unless Washington’s policies change or Moscow and Beijing take steps to increase the size and readiness of their forces, Russia and China — and the rest of the world — will live in the shadow of U.S. nuclear primacy for many years to come.
Artiklist selgub, et Hiina tehnoloogiline võimekus on jätkuvalt piiratud ja tuumaarsenali moderniseerimine käib väga aeglaselt samas, kui Venemaa tuumaarsenal on kahanenud ja lagunenud:
Russia has 39 percent fewer long-range bombers, 58 percent fewer ICBMs, and 80 percent fewer SSBNs than the Soviet Union fielded during its last days. The true extent of the Russian arsenal’s decay, however, is much greater than these cuts suggest. What nuclear forces Russia retains are hardly ready for use. . . . The third leg of Russia’s nuclear triad has weakened the most. Since 2000, Russia’s SSBNs have conducted approximately two patrols per year, down from 60 in 1990. (By contrast, the U.S. SSBN patrol rate today is about 40 per year.) Most of the time, all nine of Russia’s ballistic missile submarines are sitting in port, where they make easy targets. Moreover, submarines require well-trained crews to be effective. Operating a ballistic missile submarine — and silently coordinating its operations with surface ships and attack submarines to evade an enemy’s forces — is not simple. Without frequent patrols, the skills of Russian submariners, like the submarines themselves, are decaying. Revealingly, a 2004 test (attended by President Vladimir Putin) of several submarine-launched ballistic missiles was a total fiasco: all either failed to launch or veered off course. The fact that there were similar failures in the summer and fall of 2005 completes this unflattering picture of Russia’s nuclear forces.
Lisaks sellele ei ole venelaste satelliitide võrgustik kaugeltki see, mis ta olla võiks ja radarite poolt kaetud piirkondades on suuri auke, mis teevad Venemaa sedavõrd haavatavaks esmasele rünnakule, et rünnakust ei teataks midagi enne, kui plahvatavad esimesed pommid.
Artikkel on huvitav ning baseerub hästi argumenteeritud ning üpriski konservatiivsetel stsenaariumitel, mis annab alust arvata, et tegelikult on esmalöögi võimekus USA’l juba saavutatud.
Seda mõtet tasub mõned hetked seedida…!
Vastupidiselt Külmasõja aegsetele arengutele, kus ressursse pumbati just uutesse platvormidesse ja investeeriti meeletuid summasid erinevate võimaluste välja ehitamiseks, siis praegune võimekus saavutatud peamiselt olemas olevale tehnoloogiale väikseid täiendusi tehes:
Current modernization programs involve incremental improvements to existing systems. The recycling of warheads and reentry vehicles from the air force’s retired MX missiles (there are even reports that extra MX warheads may be put on navy submarine-launched missiles) is the sort of efficient use of resources that does not fit a theory based on parochial competition for increased funding. Rather than reflect organizational resource battles, these steps look like a coordinated set of programs to enhance the United States’ nuclear first-strike capabilities.
The U.S. has not acquired nuclear primacy, Russian forces are well capable of holding it back in the near future, well-known military expert Vladimir Dvorkin was quoted by Interfax as saying Wednesday.
“At least until 2015 Russia’s nuclear restraining potential is not going to decrease. The strategic rocket forces are armed with long-term service launching devices, capable of striking back effectively,” said Dvorkin, chief research worker at the Institute of World Economy and International Relations, and former head of Russia’s Military Research Institute.
Arvestades sellega, kui väikest rolli on kaitseväe korraldus mänginud viimastel valimistel, tunduvad väited valimiskampaania algusest kuidagi…kummalised. Natuke huvitavamad on aga “tagaukse” spekulatsioonid, millel võib alust olla, kuid seda tuleks näha pigem positiivse sammuna.
Ajateenistus selle praegusel kujul on sisuliselt 8-11 kuuline orjus, mille peab läbima aga kõigest 10-15% igal aastal sündinud inimestest. Jutud totaalkaitsest on aga fantaasia, mis põhineb Vabadussõja ülistamisele, arusaamale relvastatud konfliktidest mis ei ole ühegi mõtleva inimese jaoks enam tõsiselt võetavad ja mitmetele puudulikele ning alusetutele oletustele.
Ajateenistusega kaasnev lohakus, mõtlematus ja raiskamine on aga võimalikud ainult sellepärast, et inimeste aja eest ei pea riik maksma vaid saab sundida vabadusekaotuse ähvardusega väikese hulga inimesi teenistusse.
Ajateenistuse üks kõige problemaatilisemaid külgi on maksumus. Kuna riigi eelarves ei kajastus potentsiaalsed maksutulud, mida ajateenijad võivad töötades riigile sisse tuua, ega kulud, mida sama suure tasustatud kaitseväe komplekteerimine vabatahtlikkuse tingimustes endaga kaasa tooks, siis on ikka ja jälle võimalik apelleerida ajateenistuse odavusele.
Tegelikult on olukord aga märksa keerulisem, sest hiilides kõrvale konkurentsivõimelisest palgast, rakendades hoopis sundi, kannavad kõik ajateenistuse läbi komplekteeritud kaitseväe personalikulud ajateenijad.
Ajateenijate kompenseerimine on vajalik juba ainuüksi moraalsetel põhjustel, kuid lisaks sellele sunnib 3000 kroonise tasu maksmine tõsiselt mõtlema sellele, kuidas kulutatakse/raisatakse ajateenistuse olevate noormeeste aega.
Igavus ja tegevusetus, mis kaitseväes pärast esmast väljaõpet valitsevad muutuvad 3000 kroonise kuutasu juures äärmiselt kalliteks luksusteks, mida Eesti riik endale lubada ei saa. Lisaks sellel on märksa keerulisem õigustada 24 000 krooni maksmist inimestele, kes ei ole huvitatud ega motiveeritud kaitseväes olemisest.
Kui ei ole võimalik üle minna elukutselisele kaitseväele ilma ülemineku perioodita, siis tuleb tegelikud, kuid varjatud kulutused, teha eelarvelisteks kulutusteks. Jääb üle loota, et Indrek Raudse demagoogia (räägib välismissioonidest, kuid peab ajateenistust siis vajalikuks?!) ja Trivimi Velliste seniilsus (politseid ja päästeametit ei finantseeri ju Kaitseministeerium!) on piisavalt läbipaistvad, et mitte laiemat kõlapinda leida.
