Segane asi: mina ei saa aru, kuidas saab süüdistada üht ettevõtet selles, et ta idiootseid seadusi kasutades korraldab reklaamikampaania, mis paneb kogu rahva mitmeks kuuks tema tootest rääkima. Sest öelgu lugupeetud semiootikud, mida tahavad: tegu oli kohukese reklaamiga.
See, et leidub inimesi, kes pidasid seda Keskerakonna reklaamiks, on täiesti normaalne. Inimeste hulgas on igasuguseid: ka rumalaid ja lihtsameelseid. Selles ei ole süüdi piimatööstur ega erakond. Äärmisel juhul võiks proovida esitada süüdistuse Jumalale või loodusele. Inimesed saavad seepärast kogu aeg asjadest valesti aru.
Lugu läheb loomulikult edasi Kenderile omases muhedas toonis, kuid seda sugugi mitte argumentide vabalt.
Silver Meikar annab teada, et ei läinud Manchesterisse vaid aega ja raha surnuks lööma vaid mõtleb kaasa. Tulemuseks on Tom Steinbergi ühe värskeima projekti PledgeBank toomine eestlaste tähelepanu raadiusesse. Mis asi on PledgeBank:
Idee iseenesest lihtne ja geniaalne. Eesmärk on aidata neid inimesi, kes soovivad midagi altruistliku teha oma linnaosas või laiemalt, aga eesmärgi saavutamiseks on vaja rohkemate inimeste koostööd. Nii saavad nad Lubaduse_Pangas ülesse panna teate „Ma luban, et teen midagi, kui veel 10 inimest teevad midagi”.
“I will donate 1000.- EEK for Tartu Kristlik Noortekodu but only if 10 other local people (from Estonia) will too.”
— Silver Meikar, kodanik
Jah, hea idee, kuid omade probleemidega:
1) Kuidas garanteerida, et raha jõuab ikkagi nendeni, kes seda tõesti vajavad – kas lubadusest üksi piisab? 2) Kuidas vältida olukorda, kus inimesed hakkavad enda lubadustega venitama – äkki ei soovi nad ikkagi maksta? 3) Kuidas vältida olukorda, kus inimesed lubavad, kuid kui esimesed on maksma hakanud, siis hüppavad alt ära? 4) Kuidas võimaldada inimestel anonüümselt projektist osalemist? PledgeBank rajaneb paljuski ikkagi sotsiaalsele survele – kus inimest saab pärast korrale kutsuda, sest on teada tema nimi? 5) Lubadus on üpris jäik ja ei jäta erilist ruumi paindlikkusele.
Kuigi idee iseenesest on hea ja töötaks suurepäraselt näiteks ühiskondlike ürituste puhul, kus sotsiaalne surve on arvestatav ning igal kohale ilmujal on võimalus oma silmaga veenduda selles, et lubajad ka kohale tulid, siis rahaga on lood natuke keerulisemad.
Tegelikult on PledgeBank lihtsustaud ja mõnevõrra ebatõhusam versioon Fundable.org’ist, mis on aga just suunatud rahaliste projektide jaoks ning põhineb “assurance contract” nimelisele finantsinstrumendile, millega on võimalik eraisikute poolt pakkuda avalike teenuseid või hüvesid.
Fundable.org on iseenesest lihtne, kuid mõnevõrra geniaalsem lahendus kui PledgeBank. Selle asemele, et ainult lubada peab inimene tegema ka reaalse sissemakse, mida hoitakse Fundable.org arvel ning saaja saab raha Fundable.org’ist kätte siis, kui eesmärk on täidetud.
Kuidas toimiks Silveri initsiatiiv Fundable.org’is:
1) Eesmärk oleks 10 000 krooni saada täis 22. detsembriks, kuid annetuse suurus ei oleks ette määratud vaid ainult eesmärk. 2) Inimesed, kes saavad annetada vähem, annetavad vähem, kes rohkem see rohkem. 3) Mida lähemale jõutakse eesmärgile, seda suurem on inimeste motivatsioon juurde annetada ja inimesed, kes muidu ei maksaks annavad vähemalt väikse panuse, et natukenegi eesmärgile lähemale jõuda. 4) Raha on reaalselt kuskil arvel olemas ning küsimust sellest, kas keegi maksis või mitte üldse ei tekigi. 5) Süsteemi geniaalsus seisneb aga selles, et kui 22. detsembriks pole eesmärk täidetud tagastab Fundable.org maksjatele raha. 6) Need, kes annetamisel lähtusid sellest, et ka teised annetavad kindla eesmärgi saavutamiseks saavad nüüd otsustada, kas teevad iseseisva annetuse või loobuvad ettevõtmisest.
Kahjuks on Fundable’org’i kasutamisega Eestis kaks suurt probleemi:
1) Raha saamine (kas siis kasusaaja poolt või raha tagastamisel) toimub läbi PayPal’i, mis toimib Eestis ainult raha välja maksmiseks. PayPal’i arvele raha kanda ei saa seega Fundable.org põhine süsteem ei töötaks. 2) Fundable.org võtab tehingukulude katteks 5% summast, mis võib osade inimeste jaoks olla liiga suureks probleemiks, kuid samas võib keegi need kulud ise katta – peaasi, et inimesed annetavad.
Minu arvates on tegu geniaalse süsteemiga, millele võiks luua kohaliku alternatiivi mõni pank. Tegu oleks Eesti ja Euroopa mõistes unikaalse ja seega üpriski innovaatilise lahendusega, millel oleks ka sotsiaalse vastutuse dimensioon. Potentsiaalseid rakendusi oleks sellisele süsteemile isegi ainult Eesti tingimustes küllaga – alustades mänguväljakuga, mida kohalik omavalitsus ei ole nõus rahastama, kuid mida näiteks mänguväljakust kasusaavad perekonnad oleks nõus rahastama ning lõpetades mõne hooajalise heategevusliku projektiga.
Tegu pole mitte ainult lubadustega vaid reaalsete võimalustega, kus osalejate huvi rääkida tuttavatele ja veenda sõpru osalema oleks samuti arvestatav. Sõprus- ja tutvuskonnad avaldaksid aga sotsiaalset survet.
Järgmiste kuude jooksul üritan rohkem kirjutada innovatsioonist, tuua huvitavaid näiteid ja kui hästi läheb, siis pakkuda välja ka mõned huvitavad ideed siit ja sealt, mida üritan ka mõnevõrra teoreetilisema käsitlusega toetada. Seda loomulikult juhul kui on selleks aega ja võimalust. Avalöögi teeks mööblitööstuse suunas, millest on vast enamusel meist üpris stereotüüpsed arusaamad.
The cocoon-like nature of the furniture is related to the experience of playing games on the PSP. Initial inspiration came from observing group play at a barbecue: when still light in the early evening, a group of players put their coats over their heads to create shade and see the PSP’s screen better. Despite not being able to see each other at all, they continued to happily taunt, insult and otherwise interact with each other as is the norm throughout the course of a game. Later on, the students observed people huddled together during play, adopting statue-like poses and postures – some sitting, some standing, some leaning – largely unaware of the party going on around them.
Kuigi sedavõrd kurioosse mööbli praktilisus ja funktsionaalsus on küsitav, on saavutus muljet avaldav ja kummaliselt kütkestav. Varem nähtamatuks jäänud maailm hõivab nüüd reaalselt ruumi, mis varem tundus olevat hõivatud inimese poolt, kelle viibimises “teiste inimestega” mängimise ajal oli alati põhjust sügavalt kahelda.
Mõnedel piltidel on “mööbel” toodud avaliku ruumi, kuhu ta peaaegu et sobib. Huvitava oleks näha mõnda kookonit näiteks ostukeskuse miljöös – inimesed, kes on ja ei ole ka siin.
Himustades järjekordset raamatut Amazonist avastasin, et tont teab kust on lisaks toodete arvustustele lisandunud ka toote wiki (vaata näiteks siit). Millest ma aga aru ei saa on wiki mõte? Enamus informatsiooni oli tooteleheküljel niigi olemas ja arvustused lisasid veel inimeste arvamuse. Amazoni enda selgitus:
Think of a Wiki as an encyclopedia entry that everyone who comes to the page will read. You should put in relevant factual information that you believe will be of value to others who visit the page. A Wiki is not the place to express your opinion; that’s what Customer Reviews and Customer Discussions are for. As always, please treat the Amazon community with respect by not writing inappropriate or off-topic comments.
Praegu ei suuda ma mõista, mis on kogu wikide lisamise mõte. Kas kellelgi on äkki mõni idee sellest, milleks Amazoni wikit kasutada? Ma ei tahaks seda täiendust kohe hukka mõista (mine sa tea, äkki areneb siit midagi huvitavat välja), kuid Safaris viskab wikiga lehekülg veel mingi errori ka ette.
Kas tegu on lihtsalt mingi trendi värgiga?
I’m not impressed.
Amazoni wikid – miks?! kommenteerimine on välja lülitatud
Kust alustada…algusest vist: riiklik riskikapitalifond – ja seda Arengufond sisuliselt ka on – on halb idee nii mitmel erineval tasandile, et see ei ole isegi halenaljakas vaid absurdne, sest:
1. Kõige suurem probleem Arengufondi juures on tasuta raha. Maksudest laekuv raha on teiste inimeste poolt teenitud ning teiste inimeste raha on ikka kergem ära anda kui enda oma ja seda teab iga inimene, kes on mõne avaliku sektori organisatsiooniga mõne suurema projekti raames koostööd teinud.
Kui sinu heaolu või sissetulekut ei mõjuta sinu otsuste tagajärjed, siis pole ka põhjust tegeleda tõsisema mõttetööga. Mitte üks poliitik ega ametnik ei võta kunagi Arengufondi ebaõnnestunud projektide eest vastutust isegi kui nendesse on uputatud kümneid miljoneid kroone. Aga kui inimeste töökohad ja sissetulekud ei ole otseselt mõjutatud nende tegevusest, siis mis alust on arvata, et nende otsused on motiveeritud millestki muust kui isiklikust kasust?
2. Kui Arengufondi töötajate ja otsustajate sissetulekud ning töökohad ei sõltu projektide edukusest, siis mille alusel hakkavad projektid raha saama? Kuna riskikapital juba enda olemuselt eeldab, et mitmed projektid ebaõnnestuvad, siis võime ennast vaikselt hakata ennast harjutama mõttega, et mõned vägagi kahtlased projektid saavad rahastatud ainuüksi sellepärast, et juhatuses või nõukogus on sõpru või tuttavaid või keegi on lihtsalt ära ostetud. Projekti potentsiaal ei ole rahastamise kriteerium vaid otsustajate isiklik kasu, mis ei väljendu kahjuks kuidagi selles kui mõni projekt osutub mingi ime läbi (isegi pime kana leiab tera) kasumlikuks.
3. Nagu Päevalehe artiklist selgus on Arengufondi poliitiline juhtimine sama hästi kui garanteeritud. Huvitav on ka see, et Arengufondil on plaanis saada enda investeeringu eest vastavas ulatuses omanikuks. Jah, see on täiesti tavaline käik riskikapitali fondide juures, kuid samas tuleb arvestada, et erakapitalil põhinevate fondidega kaasneb sageli väga karm kord, detailne aruandlus ja tugev mõju ka ettevõtte arengusuundadele, sest lisaks rahale kaasatakse firmasse omaala eksperte ja kompetentsi, mis firmal puudub, kuid laienemiseks läheb vaja.
Kui midagi taolist hakkab tegema ka Arengufondi politiseerunud juhtkond, siis on tegu sama hästi kui surmahoobiga toetust saanud ettevõttele. Poliitilistel põhjustel tehtud valikud, bürokraatlik enda tagumiku hoidev aruandlus ja “teenete eest” eksperdid nõustamas on vaid esimesed ja kõige selgemini ette nähtavad probleemid.
Mart Opmanni sõnul satuvad Arengufondi nõukogusse riigikogulased, kes tunnevad asja.
Vabandage väga see on absurd. Kui inimene tunneb asja, siis mida ta riigikogus teeb? Miks ta riskikapitalifondi ei juhi või ettevõtlusega ei tegele? Riskikapitaliga tegelemine on vägagi aega nõudev ning baseerub paljuski pika aja jooksul omandatud kompetentsile. Ei ole seda ei Sõerdil ega Savisaarel, kes on ikkagi avaliku sektori inimesed ja kellest viimane pole erasektoris muu kui edukalt ära kasutatud tutvustega silma paistnud.
Innovatsioon, innovaatilise tootega ettevõtte arendamine ja kasvatamine on aga midagi hoopis muud, kui tavaline ettevõtlus – eriti kui eesmärgiks on toote eksport. See kompetents riigikogus ja poliitikute seas puudub.
Iga mõistusega ettevõtja, kellel läheb enda ettevõttes vähegi hästi hoiab Arengufondist eemale nagu katkust – vähemalt ma tahaks nii loota.
5. USA’s pööravad riskikapitali fondid üha rohkem tähelepanu hilisemas arengustaadiumis olevatele ettevõtetele, sest varajases staadiumis firmadesse investeerimine (eriti mis keskenduvad kõrgtehnoloogiale) on alati riskantsem. Nii on viimaste aastate jooksul langenud alustavatesse ettevõtetesse investeerimine kõigest 20%-ni kogu investeeringutest ja ka siin on tegu juba mõned aastad tegutsenud ettevõtetega. Lisaks sellele on enamus riskikapitalifonde keskendunud kindlale valdkonnale, milles omatakse kompetentsi ja kogemusi.
Mind hirmutab mõte, et Arengufond hakkab investeerima alustavatesse teadmismahukatesse ettevõttesse. Mis ettevõte selle vihmavarju alla EI mahu?
6. Ja lõpetuseks, mille järgi otsustatakse, kas investeering on olnud edukas või mitte? Kas kasum ja reaalne toodete eksport on üldse mingid mõõdikud poliitikute jaoks? Äkki on hoopis uute töökohtade loomine prioriteet? Aga milliste töökohtade – kas ainult teadmismahukate?
Ma võiks jätkata, kuid üks eestlane on sellest absurdsusest juba kirjutanud. Meelis Kitsing toob Tech Central Station’ile kirjutatud artiklis State Venture Capital? ilusti välja probleemid, millest Arengufondist unistajad ei näi üldse teadlikudki olevat.
Joakim Helenius juba eelnevalt mainitud Päevalehe artiklis kutsub samuti mõistust koju, kuid kas keegi teda ka kuulab? Indrek Neivelt on enda sõnastuses mõnevõrra ettevaatlikum, kuid sõnum näib sama olevat.
Eesti edu võti ei ole riiklik riskikapital vaid ettevõtlikud inimesed, kes suudavad piiratud ressursside ja arvestatava konkurentsi tingimustes leida uudseid lahendusi. Vaja on ettevõtlussõbraliku poliitikat nagu väiksemaid makse, vähem regulatsioone ja vähem riigi poolset turu solkimist (loe: EAS’i), mis kaldub suunama piiratud vahendeid väga kahtlastel alustel vägagi kahtlastesse ettevõtmistesse.
Lihtne on tavalisest suuremat hinnatõusu nimetada inflatsiooniks, kuid sellel on kalduvus osutuda eksitavaks.
“Inflatsioon” on üks nendest sõnadest, mis on imbunud eesti keeles laiemasse kasutusse ja seetõttu kohati distantseerunud enda tõelisest tähendusest, eriti kui juttu tuleb makromajanduslikust olukorrast, mis võib käsitluse eriti segaseks teha.
Inflatsioon on üldine hinnataseme tõus, mida põhjustavad kasvanud tootmiskulud või liignõudlus antud pakkumistaseme suhtes [minu rõhtusu – js.]. Inflatsiooni tulemusena väheneb kindla suurusega rahasumma ostujõud.
Olev toob ära ka ühe – n.n. neo-keynsliku versiooni – inflatsiooni põhjustajatest, milleks on nõudlus-, pakkumis- ja reaalne inflatsioon. Minu seisukoht ühtib rohkem Thomas Sowelli ja Milton Friedmani omaga ning on seotud rahapakkumisega:
First, let’s decide what is and what is not inflation. One price or several prices rising is not inflation. When there’s a general increase in prices, or alternatively, a reduction in the purchasing power of money, there’s inflation. But just as in the case of diseases, describing a symptom doesn’t necessarily give us a clue to a cause. Nobel Laureate and professor Milton Friedman says, “[I]nflation is always and everywhere a monetary phenomenon, in the sense that it cannot occur without a more rapid increase in the quantity of money than in output.” Increases in money supply are what constitute inflation, and a general rise in prices is the symptom.
Seega, praegust olukorda kinnisvaraturul ei tahaks kohe kuidagi inflatsiooniks kutsuda.
Kõrgete hindade taga on piiratud pakkumine ehk müügil olevate atraktiivsete korterite vähesus.
Kellel huvi erinevate inflatsiooni tõlgenduste vastu, siis Wikipedia artikkel on päris ülevaatlik.
Viimaste aastate jooksul on rootslaste suhtumine kõrgetesse maksudesse muutunud järjest negatiivsemaks ning sotsiaalne surve makse ikkagi maksta on asendumas järjest rohkem uhkusega, kui õnnestub mingist maksust kõrvale hiilida nagu selgus värskest uurimusest:
Rather than feeling guilty about depriving the Tax Board of kronor, people who paid cash-in-hand said that they felt satisfied that they got a good deal. Driving too fast was considered to be a more serious offence by the majority.
According to the research, services which tend to slip through the tax net are building or repair-related, hairdressing and child care. The average annual undeclared expenditure is 7,900 kronor.
Rootsis on ka arvestatav teenuste must turg, mis ulatub 60-100 miljoni SEK’ini aastas. Peamisteks varimajanduse kasusaajateks on majapidamised ning koristajaid ja lapsehoidjad, keda need majapidamised palkavad. Teiseks arvestatavaks kasusaajate grupiks on toitlustus ettevõtted ja inimesed, keda nemad palkavad.
Umbes aasta tagasi läbiviidud uuringu käigus tuvastati, et 89’st Stockholmi baarist oli makse tasumata personali tööle võtnud umbe 50% ettevõtetest. Kuigi artiklist, mis uurimust käsitleb võib leida karme ähvardusi sellest, kuidas varsti reeglid karmimaks lähevad, on üks minu kohalikest kursusekaaslastest, kes pärit Ida-Euroopast samuti tööl ühes kohalikus toitlustusasutuses…”maksuvabalt”.
Ühe pikema vestluse käigus tuli teema natuke jutuks ja selgus, et vahepeal pole suurt midagi muutunud. Enamus Lundi toitlustusasutustest peab täiesti normaalseks “maksuvaba” tööjõu palkamist, kelleks on peamiselt välistudengid ja immigrandid, kes on huvitatud rahast mitte sotsiaalsetest hüvedest. Lisaks oli minu vestluskaaslane veendunud, et vähemalt 50% töötajatest (eriti aga need, kes on köögipool) on palgatud makse maksmata. Ainsaks erandiks on suuremate korporatsioonide frantsiisid nagu McDonalds ja Burger King, mis lihtsalt ei saa endale lubada sellist olukorda, kus kohalikule maksuametile vahel jäädakse.
Samas avaldab maksuvaba välistööjõud, mis enamasti ei oma kõrgharidust või vähemalt ei leia endale töökohta, kus kõrgharidus saab rakendada, survet kõrghariduseta (minu oletus!) ja kogemusteta rootslaste palkadele:
Statistics Sweden looked at wages between 1991 and 2003 for 16 to 29-year olds in Sweden. It found that people under 25 earned less on average in 2003 than they did in 1991, although people aged 25- 29 earned more than people of the same age did in the early nineties.
The survey also showed market differences between young men and women’s salaries. Only among people aged 16 to 19 was there no difference in average earnings for men and women. Wage differences between men and women 20 to 24 and 25 to 29 years, have actually increased.
Märkimist väärib ka tõsiasi, et Rootsi noored veedavad üha rohkem ja rohkem aega kõrgharidust omandades. Kui magister või doktorikraad käes on aga ka nõudmised palgale kõrgemad, mis samuti uuringus kenasti kajastub. Kõige kurvem on seega kohalike keskharidusega naiste olukord, kes saavad meestest väiksemat palka ja peavad veel välistööjõuga, kes on valmis “maksuvabalt” töötama, konkureerima.
Järeldusi: maksud mõjutavad oluliselt ettevõtete ja eraisikute käitumist teenuste ostmisel ning liigne tööjõu reguleerimine teeb kõige kibedamaks olukorra vähese haridusega kohalikel, kes soovivad kunagi ka pensioni saada.
Rootslased ei taha enam eriti makse maksta kommenteerimine on välja lülitatud
Vaadates viimase paari nädala postitusi avastasin, et pole ammu kirjutanud sellest kummaliselt ülekiidetud kringlist, mis on Rootsi majanduspoliitika ja illusioonidest, mida statistika selle riigi kohta kummutab, kuid enamus inimesi ignoreerib.
Viimase nädala üks huvitavamaid uudiseid oli, et töötus polegi Rootsis 5,4%. Selgus, et Rootsi Statistikaamet ei arvestata töötust päris sama rahvusvahelise standardi järgi, mis näiteks USA või Prantsusmaa vaid neil on oma (kindlasti palju armsam) mudel. Johan Norberg selgitab:
The official rate is 5.4 percent (242 000 people). Not too bad, and closer to economies like US, UK, Ireland and Australia than to continental Europe. But something is strange. Sweden has decided to measure unemployment differently from other countries. For example those who are looking for a job, but who are studying meanwhile, are not included in the workforce or the unemployment. Contrary to ILO´s recommendations, and unlike almost all other countries. That´s another 87 000 people.
Furthermore, there are more than 121 000 persons who are unemployed, and are therefore in special, tax-funded projects, which will – the theory is – increase their ability to get a job later on. They are not counted as unemployed in the statistics. Isn´t that a bit too convenient?
As a percentage of a workforce of 4 579 000 (in which I now include the 87 000 studying, but job-searching), that gives us a rate of 10.3%.
Ma soovitan lugeda tervet Norbergi postitust kust selgub, et tegelikult ei tööta veel teist sama palju rootslasi, kuid kuna seda arvu ei kajasta ka teised riigid, siis ei tee Norberg sellest suuremat numbrit. Samas ei tasu unustada, et pikaajalise haiguspuhkuse saamine Rootsis ei ole just eriti keeruline ning on riigi poolt ka meeldivalt kompenseeritud.
Üheks peamiseks töötuse põhjuseks on – nagu varem juba kirjutatud – suured tööjõukulud koos hüvitistega ning regulatsioonid, mis takistavad firmadel inimeste vaba palkamist ja vallandamist.
Riigipoolt kehtestatud hüvitised on eriti helded naistele, ainus probleem on, et tööandjad üritavad üha rohkem ja rohkem vältida olukorda, kus nad peavad naisi palkama. Ainsad tööandjad, keda naiste palkamisega kaasnevad arvestatavad hüvitised ei hirmuta, on loomulikult need asutused, mis ei pea kasumi ja kahjumi peale mõtlema, kes saavad enda kulud kaetud maksutuludest – teretulemast avaliku sektorisse:
75% of Swedish women are working in the public sector – traditionally the lower-paid, lower-qualified end of the employment market – while 75% of men are working in the racier, more demanding private sector. What has happened through the years of family-friendly policies, she says, is that private companies have reduced their number of female employees because they can’t afford the cost of the generous maternity packages.
Nii kirjutab muideks The Guardian, mis ei ole just tuntud enda turumajanduse sõbralikkuse poolest. Artiklist ‘For decades we’ve been told Sweden is a great place to be a working parent. But we’ve been duped’ tuleb välja veel paar huvitavad seika. Näiteks on Rootsis asuvate firmade tippjuhtide seas ainult 1,5% naisi samas kui USA’s ulatub sama protsent 11-ni. Huvitavad on ka meeste ja naiste palga erinevused, mis on 20% ringis Rootsis, kuid mujal Euroopas:
Italy has a 15% pay gap, Spain a 12% gap and Belgium and Portugal an 8% gap. None of these countries is held up as providers of great family-friendly packages – indeed, some of them, including Portugal, have systems in place that are not only a great deal less generous than that of Sweden, but also a lot less accessible.
Järeldusi: majandus on väga keeruline igat pidi läbi põimunud süsteem, kus millegi “heatahtlik” muutmine võib tekitada olukorra, kus esile kerkivad kõrvalnähud, mida keegi ei soovinud ega osanud üldse ennustadagi. Enamasti üritatakse aga riigi poolse sekkumisega tekkinud probleeme lahendada täiendava riigi poolse sekkumisega, mis – üllatus, üllatus – teeb olukorra heal juhul lihtsalt keerulisemaks, halval juhul aga tekitab täiendavaid probleeme…
…näiteks riiklik ravikindlustus ja alkoholi liigtarbimine.
Rootsi alkoholimonopoli Systembolaget teeb praegu Euroopa suuremates ajalehtedes promo 2,7 miljonit SEK’i maksnud reklaam Dear Mr.B, mis mõeldud Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barrosole, kuid mida saavad kõik uudishimulikud nautida.
Lühidalt: tegu on väikse propaganda filmiga, mille peamiseks argumendiks näib olevat, et alkoholi liigtarbimine põhjustab Euroopas 200-500 miljardit eruot ravikulusid aastas ning et seda vältida võiks teha nagu Rootsis: tekitada riikliku alkoholimonopoli või vähemalt mitte rootslaste süsteemi õõnestad.
Minu arvates on ravikulude vähendamiseks üks väga lihtne moodus: lõpetada riiklik ravikindlustus, mis võimaldab inimestel enda tervise ja kehaga ümber käia hoolimatult, sest seos ravikulude ja tervislike elusviiside vahel on praktiliselt olematu ning domineerib mentaliteet “küll riiklik ravikindlustus probleemid kinni maksab”.
Ma julgen väita, et kui inimesed enda ravimise eest ise maksma peavad, siis lõppeb ka liigne keha vägistamine alkoholiga…või vähemalt need, kes enda tervise eest hoolitsevad ei pea teiste idiootsust kinni maksma.
Rootsi tegelikust töötusmäärast, naiste tööhõivest ja alkoholimonopoli reklaamist kommenteerimine on välja lülitatud
Veel üks moodul magistriprogrammis läbi ehk aeg jälle eksamit kirjutama hakata. Kui eksam valmis kirjutan ehk pikema loo tuumaelektrijaama külastusest seniks aga mõte, mille oleks (peaaegu) ise välja öelnud:
Aga p*ff on saanud juba niigi bl*gijate tähelepanu niiet vähe ei ole. Ostke endale ise pilet, see ei ole ka nii kallis. Ja siis bashige südamerahuga kunstilist tilu-lilu mongoolia karjakasvatajatest, prantsuse kommertsi ja T.L. kehva maitset. Ise olen alati ameerika independent filmid ära vaadanud. Vähemalt tead, et ei ole see kõige hullem, mille otsa võid sattuda.
Amen to that.
Enne eksamireziimi minekut midagi Piraajalt kommenteerimine on välja lülitatud
Kuna ei ela hetkel Eestis vaid Rootsis, siis olen hoidunud ka n.n. “Delfi eelnõu” kommenteerimisest kahel põhjusel: esiteks eelmainitud asukoht ja õppetööga kaasnevad kohustused, mille tõttu pole ei aega ega soovi olnud kõigisse teema nüanssidesse süveneda; teine põhjus on märksa parem: mul pole nagu eriti midagi lisada. Peeter Marvet hoiab kõiki huvitatuid jätkuvalt teemaga kursis ning toob välja uusi ja häid argumente iga mõne päeva tagant, koondades samas ka teiste inimeste arvamusi nii enda blogis kui saates.
Mina isiklikult olen “Delfi eelnõu” vastu, sest tegu on ikkagi sedavõrd laialivalguva ja ebamäärase seadusega, et selle mõttekuses on alust sügavalt kahelda. Ma saan aru Rein Langi soovist anda inimestele võimalus ennast kaitsta solvangu ja laimu eest, kuid tema suunitlus seeläbi avaldada rohkem survet portaalidele ja kommenteerimiskeskkondadele ning eriti nende loojatele/toimetajatele ei tundu eriti mõistlik.
Argipäevas Langi poolt välja käidud idee, et toimetamata kommentaarid peaksid olema n.ö. “kuskil mujal” tundub kentsakas olukorras, kus Delfi ongi see “kuskil mujal”. Miks on vaja mingit uut kohta ja miks tahab Lang, et inimesed enda ärimudelit ümber tegema hakkaksid? Sest tal on mingi ettekujutus sellest, milline portaal peab välja nägema – mingi unistus täiuslikust modereeritud keskkonnast?
Sõnavabadus tähendab minu jaoks vabadust ropendada, sõimata ja öelda välja enda arvamus. See ei tähenda seda, et ma pean kohe kõike, mis lubatud tegema. Ei, kaugeltki mitte. Jah, mõnedel inimestel on kalduvus kommenteerida väga nürilt ja kohati lausa matslikult, kuid mis on selles nii halba, et seda peaks seadusega ähvardusel reguleerima?
Mina ei võta anonüümseid kommentaare tõsiselt olgu nad Delfis, Päevalehes või Vabalogis ilma heade argumentide või tõenditeta. Vaevalt, et ka keegi teine seda teeb. Lisaks sellele ei ole kommentaarid midagi, millele satutakse kogemata. Kui ei meeldi – kui närv ei pea vastu – siis ära loe. Kõik.
Kommentaarid ei ole passiivne ringhääling, kus lülitad teleri või raadio sisse ja informatsioon tuleb, tahad sa seda või mitte vaid aktiivne informatsiooni otsimine ja sellepärast ei näe ma ka vajadust kommentaare reguleerida. Kommentaarid on, mis nad on: mõnikord lihtsalt emotsionaalsed mõtteavaldused, kus peitub mingi frustratsioon.
Mulle pole vaja seadust reguleerima, millised võivad kommentaarid olla või mitte. Ma tahaks arvata, et saan ka oma peaga hakkama ja suudan ise otsustada kui tõsiselt ma ühe või teise anonüümse tegelase juttu võtan.
Lähtuda eeldusest, et inimesed on lambad, kes pole suutelised vahet tegema suvalisel kommentaaril ja usaldusväärsemal infol on minu arvates sügavalt ekslik. Mis järgmiseks, reguleerime seda, millal ma võin alkoholi tarbida ja millal mitte? Kus ma või töötada ja kus mitte? Keda võib kritiseerida ja keda mitte?
Milleks see keelamine kui on paremaid võimalusi?
Inimesed on leidlikud. Seadus, mis keelas poliitilise välireklaami enne valimisi tõestas, et keelamine tähendab kõige rohkem piiranguid nendele, kellel puuduvad ressursid ja tutvused. Lähtudes oletusest, et K-kohukese reklaam oli siiski poliitiline tellimustöö võib juba praegu öelda, et “Delfi eelnõu” võib tekitada sarnaseid kaasuseid.
Pakun illustratsiooniks ühe näite.
Miks peaksid Delfi serverid üldse asuma Eestis? Miks mitte kolida serverid näiteks USA’sse ja jätkata samas vaimus nagu praegu – lihtsalt kolida teise õigusruumi? Internet ei tunne geograafilise piire ja see, kus sinu server asub, on rohkem majandusliku ja juriidilise keskkonna küsimus. Mida saavad Eesti ametivõimud teha välismaisele serverihaldurile – nõuda konfidentsiaalseid andmeid? Kes ja miks peaks neid üldse andma – sest keegi kuskil Eestis tahtis, sest talle ei meeldinud, mida tema kohta kirjutati?!
Millega meie ametivõimud siis reageerivad – blokeerivad ligipääsu teises riigis asuvale servile? Kas me tõesti tahame veel ühte hambutut seadust, mille sisuline rakendamine võib tähendada piiranguid ka välismaistele serveritele? Kas me tõesti tahame hakata arutlema sellele üle, kas meil on vaja sarnaseid piiranguid kui Hiinas?
Ma ei näe mingit probleemi ärimudelis, kus kirjutajad on kõik Eestis ja neile maksab nende tööde eest juriidiline isik, mis asutatud mõnes soodsamas õigusruumis. Antud juriidiline isik peab aga portaali väljaspool Eestit – soodsamas juriidilises keskkonnas -, kus saab võimaldada artiklite kommenteerimist ilma negatiivsete tagajärgedeta. Lugeja või kommenteerija jaoks ei peaks midagi muutuma. Ei mingeid IP aadressiga manipuleerimisi.
Kardan, et selles juriidilises mängus võivad lõpp-kokkuvõttes kaotajaks jääda aga Eesti IT-ettevõtted. Miks mina või keegi teine, kes soovib enda kommentaare vabana hoida, peaks soovima enda blogi või portaali üles panna Eesti serverisse? Kas selleks, et keegi saaks mind kohtusse kaevata, kui midagi ei modereerita piisavalt põhjalikult?
Tõsi, praegu ei ole blogid ettevõtete seas veel levinud, kuid üha tõenäolisemana tundub stsenaarium, kus igal endast lugupidaval ettevõttel on kodulehekülge integreeritud blogi, kus avatud ka kommentaarid. Miks nad peaksid riskima sellega, et keegi kirjutab neile kommentaari, mis võib neile kalliks maksma minna? Miks mitte seda probleemi ennetada?
Riigipoolne sekkumine inimeste ja ettevõtete tegevusse piirangutega, mida ei suudeta tegelikkuses rakendada nagu lugupeetud justiitsminister ka tunnistas, toob endaga kaugemal tulevikus kaasa ettenägematuid tagajärgi, millele “Delfi eelnõu” autorid ega keegi teine pole veel tulnudki.
Meil on praegugi hulgaliselt seadusi, mis katavad laimu ja solvanguid ning haarata sinna alla ka kommentaarid, kuskil “internetis” tundub mõttetu. Milleks? Ma pole veel kuulnud, et mõnest kommentaarist oleks alguse saanud tõsiselt võetav laimu juhtum. Kas keegi teab mõnda nimetada?
Pole mõtet reguleerida kombeid, moraali või kõlblusnorme – inimesed on selleks liiga erinevad. Maailmas, kus ühiskonna dünaamilisus ja vabadus mängivad üha suurenevat rolli ka majanduse kasvus ning edukuses, on arvamuste paljusus – isegi kui alati mitte kõige meeldivam – ainult kasuks. Äkki see väike välja elamise moment annab kellelegi mõne hea idee? Äkki see solvangu või laimu taoline kommentaar oleks kedagi inspireerinud, kuid portaali toimetaja pidas paremaks seda mitte avaldada?
Huvitavad sündmused ja arengud kipuvad ikka toimuma piiri peal, seal kus on rohkem vaja kannatust, ettevõtlikust, valmisolekut riskida…ja vahel harva ka mõnes tobedas kommentaaris, mida loevad mõned üksikud.
