Ma olen paar korda üritanud kasutada mõnda RSS lugejat, kuid ikka ja jälle kaldun tagasi vana harjumuse juurde bloge Safari või Firefox vahendusele lugeda. Üheks peamiseks põhjuseks näib olevat minu suutmatus loobuda identiteedist, mille annab blogile kujundus: värvid, font, suurus, asetus – mõni kord isegi reklaamid.
Kas tegu on mingi “ajakirja efektiga”, kus reklaamid ja kujundus võimaldavad öelda midagi ajakirja professionaalsuse ja seeläbi usaldatavuse kohta?
RSS on tõhus, kuid samas kuidagi kõle, külma ja elutu – isikupära halastamatu röövel. Kirja- ja trükivead torkavad samuti RSS lugejas kuidagi teravamalt silma, kuid vastutulelikus selliseid pisemaid apsakaid andestada näib olevat väiksem kui New York Times’i RSS sööt ei eristu Tädi Maali omast.
Kas kujundusest tingitud emotsiooniraasuke võimaldab andestada trükivigu ja apsakaid lihtsamalt? Kas ma tunnen brauseriga blogi sirvides ennast rohkem külalisena (minejana), kes peab olema tolerantsem võõrustaja vigade suhtes samas kui RSS’iga saabunud problemaatiline postitus (tulija) on nagu tuttav, keda sa poleks kunagi vabatahtlikult koju kutsunud?
Informatsioon kui kommunikatsioon….ja kui kommunikatsioon, siis kui palju orienteerume uuemate ning ajalooliselt ebatraditsiooniliste kommunikeerimisviiside puhul evolutsiooni poolt sisse programmeeritud harjumustest/mallidest suhtlemisel?
Kas RSS on liiga funktsionaalne – mõeldud inimestele, kellele meeldib elada homogeenses info voos, kus silmarõõm on sekundaarne – tähtsusetu? Või on RSS hoopis hea võimalus kentsaka stiiliga bloge (Vabalog?!) mõnevõrra loetavamaks teha?
Kui olulist rolli mängib kujundus blogi juures? Kui kujundusel poleks tähtsust, siis miks üritab ikkagi enamus inimesi enda blogi võimaluse korral ka kujunduslikult teistest eristada?
Kaldun arvama, et kuigi informatsioon, mida blogi kujundus kannab, on minimaalne on ta siiski väärtuslik ning võimaldab üht-teist ka kirjutaja kohta öelda – kui tõsiselt võtab autor blogimist, kas ta kasutab mõnda olemas olevat malli või on kujundusega vaeva näinud? Kuidas on organiseeritud blogroll, arhiiv või reklaamid?
Majandusteaduse üks nüansirikkamaid kontseptsioone on piiripealsus (marginality) – see, et otsuseid tehakse just piirpeal, sageli mõjutatuna teguritest, mis pealiskaudsema analüüsi käigus näivad triviaalsed…tühised. Isegi ainult kuivast akadeemilisest tekstist koosnevate raamatute kaaned on kujundatud, sageli suure hoole ja vaevaga. Miks? Sest isegi raamatu kaanekujundus võib edastada otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni.
Palju küsimusi, kuid kes teab vastuseid?
Lõpetuseks üks konkreetne küsimus: kas on olemas mõni RSS lugeja (ka Mac’ile), mis võtab blogi leheküljelt mõned kujunduselemendid (päis, värvid, font), mille kuvab terve postituse lugemisel ilma samas täielikult brauseriks muutumata?
Tänases Päevalehes ilmub/ilmus Eiki Nestori arvamuslugu Welcome to Denmark! Mõned “problemaatilised” lõigud:
Esiteks, Taanis on soliidsed tööandjate ühingud ja tugevad ametiühingud. Tänu sellele reguleerivad taanlase tööelu pigem kollektiivlepingud kui seadused. See on tõesti mõistlik paindlikkus. Seejuures on ka koondamishüvised Taani kollektiivlepingutes töötajatele soodsamad kui Eestis seadustega sätestatu. Leppemehhanism võimaldab kiiresti reageerida igale muutusele majanduses sel viisil, et nii tööandjad kui ka töötajad sellest võidavad või mõlemad raskel hetkel võimalikult vähe kaotavad.
Mis toimub väljaspoolt Eiki Nestori fantaasia maailma? Alates 2001. aastast, mil Taanis on võimul liberaalne/konservatiivne(!) valitsus, on tendents ametiühingute võimu ja mõju vähendamisele ja tööturu liberaliseerimise suunas. 2001. aasta valitsuse platvormist:
As soon as possible, the Government will set up a committee for the purpose of ensuring that membership of a specific trade union or other association will not be a prerequisite for exercising a trade or profession – neither for employees nor enterprises.
Ja siis loomulikult peab sotsiaaldemokraat nagu kord ja kohus maksualandusi nüpeldama:
Kolmandaks, Taani valija on juba nii kaua demokraatia ja turumajanduse tingimustes elanud, et mitte ühelgi parteil ei õnnestu teda valimispäeval valija enda st maksumaksja rahaga ära osta. Taani valija ei hääleta maksude langetamise poolt, sest ta teab, et jääb seetõttu ilma nii mitmestki hüvest või avalikust teenusest. Taani valija teab, et majandust ei arendata mitte majanduse pärast, vaid inimeste hüvanguks.
Ainus probleem: Taani valijad on juba kaks korda järjest valinud liberaalse/konservatiivse valitsuse (Wikipedia artikkel Taani parlamendi valimistest), mille platvormi üheks alustalaks on valitsuse kulutuste vähendamine, maksutõusude külmutamine suunitlusega maksude alandamisele, mis 2004. aastal ka ellu viidi. Samast 2001. aasta valimisplatvormist:
Danes pay the highest taxes in the world. The Government will freeze taxes from the beginning. This tax freeze bodes for new times. The goal is to reduce the tax on work. The Government will work to find the means to fund this initiative. First we will introduce a tax freeze – then lower tax on work.
Denmark is prospering. The tax freeze provides a boost for the economy. So does the Government’s Spring Package, through which we provided lower taxes and moved forward public investments.
Natuke täpsemat infot 2004. aasta maksualanduste kohta leiab Taani maksuameti koduleheküljelt The Danish Tax Cut 2004.
Silmakirjalik, täis vassimist ja ebatäpsusi – elukauge ulmekirjandus ehk sotsiaaldemokraatia a la Nestor.
Eiki Nestor võrdleb Eestit enda fantaasia Taaniga kommenteerimine on välja lülitatud
Rootsi probleemid sularahaga jätkuvad, samas kui ajalehed on hakanud rohkem tähelepanu pöörama röövide statistikale:
In the six years to 2004, more than 450 million kronor were stolen from security vehicles in Sweden. According to European figures, 224 security vehicles were robbed during that period. Only the United Kingdom, France and Poland, countries with far higher populations, experienced more attacks.
Sweden is also fourth if countries are ranked by the total amount stolen, according to Sydsvenskan. This, combined with the fact that Swedish police only catch the robbers in around half of the cases means that the industry is now demanding a series of measures from the authorities.
Ehk siis viimase kuue aasta jooksul on keskmiselt iga 9-10 päeva tagant röövitud mõni rahaauto keskmise saagiga natuke üle 2 miljoni Rootsi krooni. Mõni ime, et turvatöötajatel (ja kindlustusfirmadel) on röövimistest villand.
Kas keegi kujutab ette olukorda, kus Eestis toimuvad rahaautode röövimised iga kümne päeva tagant? Kord kuus? Iga paari kuu tagant?
. . .
Mis juhtub kui 250 000 kummipalli lastakse valla San Fransisco tänavatele? Sony uue LCD teleri BRAVIA reklaam like.no.other vastab sellele küsimusele. (via Finland for Thought)
. . .
Kuidas blogosfäär töötab ja miks ta on mõnikord tavameediast informatiivsem ehk väike “ego buust”!
Rootsi sularaha puudusest, Sony kummipallidest ja parandustest kommenteerimine on välja lülitatud
Here’s the rub. The conclusions are based on 140 respondents. That’s far too small a number from which to draw such a sweeping conclusion. In addition, the way the survey was conducted taints the results. Oh, and not so coincidentally, perhaps, iUpload (co-sponsor of the study) sells an enterprise blogging platform.
Debbie postitusest leiab viiteid ka teistele käsitlustele ja mõnevõrra nüansirikkama selgituse.
Meeldiv on näha samu järeldusi ka teiste – märksa nimekamate – inimeste blogides. Kahju ainult, et ta enda postitusega varem valmis sai, muidu oleks saanud väita, et ma olin esimene…
Polnudki ainus, kes arvas 55% ettevõttete blogimine on kahtlane kommenteerimine on välja lülitatud
Mitte just iga päev ei juhtu, et poes soovitatakse sularaha asemel hoopis kaaridga maksta, kuid just seda soovitavad täna ja tõenäoliselt ka järgmise paari päeval jooksul päris mitmed poed Rootsi suuremates linnades. Milles asi? Rootsi uudiseid inglise keles vahendav The Local kirjutab:
Security vans in Gothenburg, Malmö and Stockholm were not operating on Friday morning, after a violent robbery in Bohuslän prompted drivers to refuse to work without police escorts.
The security representative at the Transport union said that the vehicles would be out of action until further notice, prompting fears of a cash shortage in Sweden’s main cities and increased risk of robberies as cash accumulates in major stores.
Kuna poed ei soovi enda röövimise tõenäosust tõsta, siis viiakse sularaha järjekindlalt panka ja poodidesse jäetakse võimalikult väiksed summad. Tulemuseks on see, et järgmisel päeval ei pruugi klientidele enam väiksemaid kupüüre tagasi anda olla.
Kuna Lundi varustavad sularahaga Malmöt teenindavad autod, siis oli ka minu poolt külastatava poe kassa juures väljas silt, et “võimaluse korral makske kaardiga kui teil just täpset raha pole, sest meil ei pruugi olla raha teile tagasi anda!”
Pariisi eeslinnades toimuvatest rahutustest juba kirjutasin. Artiklid on samal teemal ilmunud nii Päevalehes (natuke pikemalt) kui Postimehes (natuke lühemalt), kuid millest pole Eesti ajakirjanduses juttu olnud on väiksemad rahutused Taanis, Århusis.
Kuigi Taanis on praeguseks taastatud kord leidsid seal aset siiski rahutused, kuigi märksa väiksemas mastaabis. Kõige värskema inglise keelse informatsiooniga hoiab kursis Viking Observer, mis on isegi ühele Kanada ajalehele abiks Taani ajakirjanduse tõlkimisel:
The Observer took the trouble to translate into English the following from Danish Jyllands-Posten:“Rosenhoj Mall has several nights in a row been the scene of the worst riots in Århus for years. “This area belongs to us,” the youths proclaim. Sunday evening saw a new arson attack.
“Their words sound like a clear declaration of war on the Danish society. Police must stay out. The area belongs to immigrants.
“Four youths sit on a wall in Rosenhoj Mall Sunday afternoon, calling themselves spokesmen for the groups, that three nights in a row have ravaged and tried to burn down the restaurant and other stores.
“Around the parking lot, cars with youngsters from the immigrant community are swarming, and many are walking around, greeting each other with a sense of victory after the worst riots in Århus for years.
“Every night 30-40 youths took part, especially immigrants.
“Only two were arrested, “That was a victory.”
The Telegraph käsitleb teemat nagu ka peamist rahutuste põhjust Euroopa kontekstis, sidudes toimuvat ka Theo van Gogh’i mõrvaga.
Millest siis Taani rahutused alguse said? Lühike vastus: kohalik ajaleht Jyllands-Posten otsustas avaldada mõned karikatuuri Muhamedist, mis ühele “teatud grupile” elanikkonnast ei meeldinud.
The case has since then escalated in severity. Death threats have forced daily newspaper Jyllands-Posten to hire security guards to protect its employees. Journalists and editors alike have received threats by email and the telephone. Editor Juste said the cartoons had been a journalistic project to find out how many cartoonists refrained from drawing the prophet out of fear. ‘We live in a democracy,’ he said. ‘That’s why we can use all the journalistic methods we want to. Satire is accepted in this country, and you can make caricatures.
Lugu läheb veel edasi ning käsitleb osade islamiriikide esindajate ühiskirja ning Taani peaministri vastust sellele, koos põhimõtteliste küsimustega sõnavabadusest, mis antud intsident on esile tõstnud.
Loomulikult ei ole Taani ainus riik, mille seisab ees integratsiooniprobleemi lahendamine. Et Rootsis teemat praktiliselt ei käsitleta, ei tähenda, et seda siin poleks. Aega ajalt ilmub ikka mõnes ajalehes artikkel, et juhtus “midagi”, mille toime panijateks olid “mingid noorte jõugud”, kuid keegi ei ütle otse välja , et tegu on samuti mõnest islamiriigist pärit noortega.
Mulle tundub üha rohkem ja rohkem, et sarnased rahutused Malmös on ainult aja ja mõne halva juhuse kokku sattumise küsimus.
Pariisi ümbruses aset leidvad rahutused on peatselt kestnud juba nädala ja lõppu ei näi anarhiale tulevat. Poliitikud teevad, mida poliitikud ikka teevad (süüdistavad üksteist) ja tavainimesed peavad ise vaatama, kuidas enda vara kaitsevad/hoiavad.
Police said as many as 69 cars were set on fire on Tuesday night in nine towns in the Seine-Saint-Denis region, home to many impoverished communities.
The original flashpoint of Clichy-sous-Bois, where police were out in force, was calmer, but trouble flared in nearby areas.
Correspondents say anger grew after a tear gas canister was hurled into a mosque in Clichy-sous-Bois on Sunday night. Emotions have also been fuelled by mass arrests.
Lisan ka viite väiksele fotoseeriale BBC’lt tagajärgede kohta. Üldiselt olukord on piisavalt karm, et iga üks võib enda eelistaud uudisteallikast midagi toimuva kohta leida.
The police have become impotent to suppress and detect crime. Horror stories abound. A Parisian acquaintance told me how one recent evening he had seen two criminals attack a car in which a woman was waiting for her husband. They smashed her side window and tried to grab her purse, but she resisted. My acquaintance went to her aid and managed to pin down one of the assailants, the other running off. Fortunately, some police passed by, but to my acquaintance’s dismay let the assailant go, giving him only a warning.
My acquaintance said to the police that he would make a complaint. The senior among them advised him against wasting his time. At that time of night, there would be no one to complain to in the local commissariat. He would have to go the following day and would have to wait on line for three hours. He would have to return several times, with a long wait each time. And in the end, nothing would be done.
As for the police, he added, they did not want to make an arrest in a case like this. There would be too much paperwork. And even if the case came to court, the judge would give no proper punishment. Moreover, such an arrest would retard their careers. The local police chiefs were paid by results—by the crime rates in their areas of jurisdiction. The last thing they wanted was for policemen to go around finding and recording crime.
Kasulik lugemine kõigile, kes soovivad põhjalikumalt mõista praeguste rahutuste tagamaid.
An Estonia investment bank and two employees made at least $7.8 million by infiltrating a secure Web site operated by Business Wire Inc. to trade on news before it was announced, a government regulator charged in court papers Tuesday.
Lohmus Haavel & Viisemann and two of its employees, Oliver Peek and Kristjan Lepik, had been engaged in the scheme since January, according to a civil complaint filed in U.S. District Court in Manhattan by the Securities and Exchange Commission.
Samas tundub, et see on alles uuringu algus ning nüansse on loos mõnevõrra rohkem kui esialgu paistab. Reuters pakub mõnevõrra põhjalikumat käsitlust sealhulgas:
Business Wire President Cathy Tamraz disputed the SEC allegation, telling Reuters that the SEC statement on the matter contained “blatant inaccuracies” and that “at no time did anyone access confidential Business Wire press releases.”
Tamraz said that the hackers saw a “single screen shot of limited client information.” A statement from Business Wire said that the compromised information “did not include the content of news releases.”
ja
While the SEC complaint does not allege that the defendants saw the complete press releases, “there is no question that their computers were infiltrated,” Horowitz said.
“They made investment decisions based on what they were able to glean from Business Wire’s secure site,” Horowitz said. “Whatever was on that screen shot led them to make a trading decision that was almost always correct. They did it 360 times at least with 200 different companies at least.”
Praeguseks on Google News’i otsingut vaadates teema üles võtnud vähemalt 39 väljaannet sealhulgas CNN, Forbes, BusinessWeek ja Salon. Business Wire’i pressiteate leiab siit.
Tundub, et LHV klientidel on probleeme kauplemisega (mis ei pruugi antud juhtumiga seotud olla), kuid Tõnis Haavel on LHV foorumisse postitanud lühikese kommentaari:
LHV Uurimine puudutab vaid üksikuid “LHV Trader” kontosid. Klientidel, kes ei ole kauplemiseks kasutanud confidentsiaalset infot, ei ole põhjust muretsemiseks. Samuti ei ole ei LHV ega LHV fondide varad selle kaasusega seotud ega ohustatud. Täpsem info hommikul. Tõnis Haavel, LHV Partner.
Peeter Marvet viitab kelmuses süüdistatavate härraste kirjutistele Ekspressis ja märgib:
Ja täpselt päev pärast pensionifondide vahetamise võimaluse lõppu, huvitav kas nende SEC kooskõlastas pressiteate meie SECiga?
Ma arvan, et sellel pole enam mingit tähtsust, sest kui ikka LHV töötajad on kelmusega vahele jäänud ja usaldus LHV vastu puudub, siis peab olema ka võimalus pensionifondi vahetada. Pole tähtis, kas sellega on fondid seotud või mitte – LHV juhtkond kas teadis toimuvast ja kui ei teadnud, siis ei oma enda personali tegevusest mingit ülevaadet. Kuidas nad saavad mulle garanteerida, et mõni nende töötajatest midagi sarnast tulevikus ei tee?
Raske uskuda, et LHV maine pärast seda juhtumit tõsiselt ei kannata. Kindlasti saab aga selle juhtumi LHV poolne käsitlus olema huvitav õppetund meediasuhetest ja “damage control”-ist, sest olgem ausad: kui pangal pole usaldust pole neil midagi!
Antud juhtumiga aga eriti intiimselt seotud härrased võivad igasugusele karjäärile panganduses hüvasti öelda.
Mis juhtub järgmiseks? Kui kaua läheb enne kui Peek ja Lepik kinga saavad? Kas LHV tuleb sellest jamast üldse välja? Kui agressiivselt võtab teema üles kohalik meedia?
Nädala alguses jälle paar huvitavat artiklid siit ja sealt, et blogimismootor ikka korralikult tööle tõmmata.
Jaapanlased on hakkama saanud seadmega, mis võimaldab inimesi raadioteel juhtida. Põhimõtte iseeneset lihtne: paned vidina pähe, mis suunab vastavalt sellele, mis suunas sinu “juhtija” soovib, et sa liiguksid, väikese elektrivoolu sinu peast läbi – kas siis paremalt vasakule või vasakult paremale.
Esimesed katsetused ja prototüübid on juba täitsa olemas. Rakendustena nähakse esialgu videomängudelele täiendava dimensiooni andmist ja muusikale teatava “särtsakuse” lisamist.
Natuke kaugemas tulevikus nähakse võimalust rahvamasse suunata/juhtida, sõjalisi rakendusi, mille abil tehakse vastase väed kahjutuks inimesi tapmata. Üks huvitavamaid võimalusi oleks aga näiteks maailmaklassi balettitantsijate tantsu salvestamine ja siis kogemuse võimaldamine mitte tantsijatele…kuidagi moodi.
Apple’il on õnnestunud läbi iTunes’i müüa esimese 20 päevaga miljon filmi/videot/klippi. Kui ma saaks Losti vaadata järgmisel päeval ilma reklaamideta seal, kus ma tahan ja millal tahan legaalselt, siis miks mitte – 25 eeki ei tundu isegi eestlase jaoks suur summa.
In the absence of any precise meaning, the concept of sustainability is pointless. It could mean virtually anything, and therefore means absolutely nothing. It has become merely a marketing slogan.
Miinimumpalka peetakse tänapäeval progressiivseks poliitikas, millele leidub rohkem toetajaid poliitmaastiku vasakult kui paremalt poolt. Peamiseks argumendiks miinimumpalga kehtestamisel ja tõstmisel on ikka ja jälle “inimlikus” ja “inimväärikus”.
Majandusteadlased on juba mõnda aega proovinud tähelepanu juhtida seigale, et miinimumpalga kehtestamine jätab inimesed, kelle poolt tehtav töö ei vääri miinimumpalka, tööta. See argument pole miinimumpalga toetajata seas aga erilist kaalu omanud. Miinimumpalga tagajärgi on kas ignoreeritud või üritatud väita nagu ei mõjutaks miinimumpalga tõstmine eriti midagi.
Uurimus käsitleb peamiselt n.n. progressiivselt mõtlevate inimeste suhtumist naiste rolli ühiskonnas ja seda, kuidas läbi seadusandluse üritati naiste rolli tööturul reguleerida. Minu jaoks oli aga kõige üllatavam see, millist rolli mängis eugeenika “progressiivsete” inimeste ettepanekutest ja maailma vaates.
Näiteks miinimumpalga kehtestamise eesmärgiks oli just inimeste (naised, hälvikud, kurjategijad, immigrandid) välja tõrjumine tööturult:
What is more surprising is that these leading progressives campaigned for labor reform while also maintaining that restrictive labor laws, such as legal minimum wages, would disemploy poor workers. Moreover, these progressives argued that minimum-wage-induced disemployment was a social benefit. Legal minimum wages and other statutory means of inducing undesirable groups to leave the labor force were, in the progressive view, a eugenic benefit. A legal minimum helped the deserving poor by removing from employment the undeserving poor, who, by virtue of their hereditary infirmities, were wrongly dragging down the wages of the better class of worker.
Kui paljud miinimumpalga toetajad teavad, kust miinimumpalga idee üldse alguse sai? Ja kui nad teaksid ning mõistaksid, millised tagajärjed on miinimumpalgal just vaesemale osale elanikkonnast, siis kas jätkaksid miinimumpalga toetamist?
Samas uurimuses leiab käsitlust ka see, kuidas miinimumpalk kui poliitika üldse toetust leidis. 20. sajandi alguses oli veel paljudele suht segane, mille eest inimesed palka said. Palka nähti rohkem seotuna inimese tarbimisvajaduste kui produktiivsusega. Selletõttu oli progressiivset poliitikat ajavatel inimestel kerge nõuda miinimumpalka – osad inimesed väärisid lihtsalt kindlat sissetulekut.
Loomulikult oli ka neid, kes mõistsid, et just inimese tootlikus peab määrama tema palga taseme mitte riik läbi seadusandluse. Üks parimaid selgitusi miinimumpalga väärastavast mõjust pärineb USA ülemkohtu kaasusest Adkins vs. Children’s Hospital, kus üks kohtunikest väitis, et “kauba müümine” ei erine põhimõtteliselt “tööjõu müümisest”:
If one goes to the butcher, the baker or grocer to buy food, he is morally entitled to obtain the worth of his money, but he is not entitled to more. If what he gets is worth what he pays, he is not justified in demanding more simply because he needs more, and the shopkeeper, having dealt fairly and honestly in that transaction, is not concerned in any peculiar sense with the question of his customer’s necessities.
Igal juhul huvitav uurimus, mida tasub lugeda kõigil, kelle arvates seadusega kehtestatud miinimumpalk on midagi õilsat ja head.
PS. Muide, kohaliku blogosfääri üks vasakpoolsemaid liikmeid miinimumpalka ei toeta!
Miinimumpalga eugeenilisest ajaloost kommenteerimine on välja lülitatud