VABALOG

Miks käsimüügiravimid peaksid toidupoodidesse jõudma

Tänases Postimehes ilmunud arvamusloos Pudel viina ja pakk paratsetamooli (miks mitte “Kimp lilli ja pakk antihistamiine”?) selgitab ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp, miks käsimüügiravimite jätkuv ainult apteekides müümine on kõige õigem lahendus.

Kahjuks annab aga artikkel põhjust arvata, et tegu on karjääriametnikuga, kes on täielikult omaks võtnud klassikalise ametnikumentaliteedi: riskid ja ohud ületavad ALATI igasuguse võimaliku kasu ja kõige parem lahendus on selline, kus midagi ei muutu.

See ei tähenda, et osasid argumente ei tasuks tõsiselt võtta. Ilmselgelt on lähtuvalt riiklikust reguleerimisest apteegid investeerinud sisutusse ja seda õigustatud ootusega, et kõik teised ravimimüüjad on samadest reeglitest tingituna teinud sarnaseid investeeringuid. Sama ei tähenda see, et varasemad investeeringud õigustaks igavesi privileege. Käsimüügiravimite toomine toidupoodidesse oleks suuremate probleemideta võimalik, kas mõne-aastase üleminekuperioodi või apteekidele sarnaste investeeringutega kohe.

Märksa problemaatilisem on aga see, et käsimüügiravimite toidupoodides müümise vastased argumendid on kõigest väited, millest osade puhul sooviks küll autorilt küsida, et miks ta sedavõrd veendunult pooltõdesid ja valesid levitab.

Käsimüügiravimid on need, mille nõuetekohane kasutamine ei vaja arsti järelevalvet ning mida kasutatakse haiguste puhul, mille algust ja lõppu on lihtsam hinnata. Aga mingil juhul ei saa väita, et nende puhul ei ole vaja nõustamist või et ohud puuduvad.

Nõustamise kohalt tahaks küsida, et kas autor polegi külastanud näiteks Apotheka apteeki Viru Keskuses, mis on üks paljudest sarnastest? Tegu on täiesti tavaliste lettidega, kust iga üks võib võtta, mis parajasti soovib. Kassas maksad nagu ikka ja mingit nõustamist ei toimu. Kas nõustamist on vaja või mitte on teisejärguline küsimus, kui isegi apteegid ei pea oluliseks nõustamisega tegeleda. Kõike, mida tohib apteek müüa nii kergekäeliselt, võiks müüa ka toidupood. Kahetsusväärne on see, et enamus arvamusloost rajaneb eeldusel, et igast apteegist saab professionaalset nõustamist.

Ohtude kohalt tahaks aga küsida, et kas autor teab mõnda igapäevast tegevust, millel “ohud puuduvad”? Autoga sõitmine, tänava ületamine, vannis käimine on kõik tegevused, mille käigus saab inimesi surma. Küsimus on pigem selles, kas piirangud ja nendega kaasnev kahju ületavad piirangutest vabastamisega tuleneva kasu.

Toidupoes või bensiinijaamas on inimesel väga raske teha ravimivalikuid. Ega ju apteekergi iga inimese sisse näe ja ega apteegiski ole kõik riskid täiesti maandatud, kuid professionaalne abi otsustamisel on seal igal juhul käepärast.

Minule isiklikult ei lähe seisukohad, kus mind automaatselt idioodiks peetakse suurt midagi korda. Iga inimene on enda elu jätkumisest huvitatud ja täie mõistuse juures inimene ei osta ravimeid, mille mõjust ta midagi tea ega hakka iseseisvalt enda peal eksperimenteerima.

Kui otsitakse abi medikamentidest, siis eelkõige mingi probleemi kiireks lahendamiseks ja kui mure on uus, siis eelistatakse ikkagi apteeki. Need inimesed, kes kasutavad mitut ravimit koos peaks aga ise olema sellest huvitatud, et ravimid, mida nad koos võtavad soovimatuid kõrvalmõjusid esile ei kutsuks. Professionaalne abi ei pea olema igal pool alati käepärast.

Kas on loota, et ravimid lähevad toidupoes odavamaks või nende valik suuremaks? Müüa tohib ainult neid ravimeid, mis on ravimiregistris. Seega on selge, et ravimite toidupoodi müügile tulles ei saa suureneda ravimite sortiment või paraneda konkurents, sest ravimil peab ikka olema müügiluba ja pood ei saa neid ravimeid müügile tuua kuskilt mujalt kui senistelt tootjatelt  ja hulgimüüjatelt, kes siiani suures osas ravimi hinna määravad.

Riik on teinud piirangu, millise summa ulatuses tohib apteek lisada igale ravimikarbile oma hinda. Kui läheksime nüüd vabama kaubanduse teed, siis tõenäoliselt kaoks ka toidupoodides müüdavate ravimite juurdehindlusepiirang, mis avab tee ravimite hinnatõusuks.

Kui ravimiamet kunstlikult valikut piirab (eraldi huvitav küsimus, miks osad teiste tootjate sarnase toimega ravimid ei ole Eestis lubatud) ja eelistab osade ravimitootjate toodangut teistele, siis pole tõesti lootust laiemat valikut näha. Kui aga ravimiamet ei hakka tootjatele ja hulgimüüjatele kitsaid piiranguid seadma, siis miski ei takista olemas olevate tootjate ning hulgimüüjate nimekirja täiendamast. Käsimüügiravimite toidupoodi lubamine võib nii mõnegi ettevõtte jaoks atraktiivseks turule sisenemise võimaluseks kujuneda.

Samas on täiesti puudulik väide, et uue jaemüügikanali loomine ei tooks kaasa mingit survet hindadele. Ma ei tahaks sellel pikemalt peatuda, miks hinnapiirangute seadmine ravimitele on pikemas perspektiivis kahjulik ja isegi ohtlik, kuid kas tõesti peab selle eraldi välja tooma, et juurdehindluse määr on kujunenud välja koostöös tootjate ja müüjatega ning pole sugugi tagasihoidlik? Kuidas muidu seletada tõsiasja, et pea kõigist Eesti väiksematest linnadest on võimalik üle ühe apteegi leida.

  1. toidupood kui turule siseneja peab ennast kuidagi potentsiaalsele kliendile atraktiivseks tegema ja kuna nõustamist ei toimu, siis on võimalik ka personalikuludelt kokku hoida, mis võimaldab pakkuda madalamat hinda.
  2. toidupoe jaoks võivad ravimid olla “loss leader” ehk kaup, mida müüakse omahinnaga või isegi odavamalt, et pakkuda inimestele põhjuseid just nende kaupluse külastamiseks, mille käigus ostetakse ka teisi kaupu, mis suurendab poe käivet ja marginaale.
  3. toidupood võib panustada maksimaalse lubatud juurdehindluse asemel hoopis 5-10% madalamale juurdehindlusele lootuses, et läbimüük ja käive samas kasvavad ja kompenseerivad hinnavahe. Teised poed ja apteegid on sunnitud olukorraga kohanema ja hindu langetatakse veelgi.
  4. kindlasti kasutab mõni apteegikett käsimüügiravimite toidupoodidesse müümist kui  võimalust, mille tulemusena sünnib lahendus, kus toidupoes (näiteks Selver) müüb apteek (näiteks Apotheka) käsimüügiravimeid ja tegeleb kõige muuga (eelkõige retseptiravimid) märksa väiksemal pinnal sealjuures vähendades rendikulu ja panustades rohkem toidupoes mitte müüdavate ravimite jaoks vajalikule nõustamisele.

Väide ravimite vältimatust hinnatõusust ei kannata seega mingit kriitikat. Kui minu argumendid ei veena, siis äkki Jaapani kogemusest (suve alguses lubati ravimid toidupoodidesse) on rohkem kasu:

Major supermarket operators have reduced the price of nonprescription drugs, taking advantage of the revised law.

Daiei Inc. reduced the price for 280 nonprescription drugs by up to 55 percent for July only, but decided to continue the cuts for most pharmaceutical items until Aug. 17 after the sales volume of the drugs increased an average of 1.8-fold.

Aeon Co. also reduced the price for 300 pharmaceutical items, increasing sales by 20 percent. The firm plans to open a sales floor to be operated by a registered drug seller in a small supermarket in autumn.

Kristin Raudsepp toob enda arvamusloos välja ka käsimüügiravimite osakaalu ravimiturust, mis moodustas 2008. aastal 566 miljonit krooni. Isegi kui ravimihinnad langeks kõigest 10% tähendaks see enam kui 56 miljonit krooni, mis jääb inimestel kätte. Kindlasti kannataks kõige rohkem käsimüügiravimite toidupoodides müügist kõige vähem paindlik apteegikett, mis pole muutuva olukorraga suuteline kohanema ja selle nimel nõus sadu tuhandeid kui mitte miljoneid kroone ka lobitöösse investeerima. Kahjuks tarbijate ühishuve soodsamate medikamentide näol ei kipu peale konkurentsiameti eriti keegi toetavat.

Majanduslikud argumendid domineerivad ja tähelepanuta on jäänud muutuse võimalik negatiivne mõju apteekidele ja ravimikasutajatele.

Majanduslikud argumendid peavadki domineerima kui sisuliselt on tegu tasuvusanalüüsiga, mis arvestab mingi poliitika rakendamise mõjusid. Negatiivne mõju apteekidele (aga negatiivne mõju toidupoodidele?) ja ravimikasutajatele (aga positiivne mõju parema kättesaadavuse ja madalamate hindade näol?) väärib arvestamist, kuid mitte vähem kui positiivne mõju ja praegu pole selleks paremat vahendit kui tasuvusanalüüs.

Lõppude lõpuks on küsimus pigem empiiriline, kuid mulle tundub, et tasuvusanalüüsi keegi ette võtma ei vaevu ja lõplik otsus rajaneb eelkõige kellegi subjektiivsel eelistusel kui põhjalikul analüüsil. 56 miljoni kroonine kokkuhoid peaks olema piisavalt mõjuv argument, et tasuvusanalüüsile teostamist tõsiselt võtta. Kahjuks ei tee seda aga ravimiamet, mis näib vähemalt peadirektori isikus olevat rohkem huvitatud status quo säilitamisest – isegi kui selleks on vaja puudulike argumente vägagi kallutatud pealkirjade all serveerida.


Categorised as: ...


One Comment

  1. PaulV ütleb:

    Apteegid on tänases Eestis üks tõsisemaid kartelle. Mitu aastat tagasi võeti vastu seadus mis sätestab kui tihedalt tohib apteeke olla, ikka selleks et konkurentsi piirata. Loodetavasti läheb läbi ravimite poodidesse müüki lubamine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga