Tõenäoliselt ei tule Vabalogi pikemat aega lugenud inimestele üllatusena, et kolmapäevases Postimehes ilmunud Enn Uuseni arvamuslugu Maksusüsteem üksi pole majandusedu garantii ei jää siin kriitikata.
Alustuseks sooviks tähelepanu juhtida sellele, et ainuüksi artikli pealkiri on juba eksitav. Ei Arrak ega Laar väida midagi taolist nagu “maksusüsteem üksi on majandusedu garantii”. Esimeses lõigus heidab aga Uusen juba tagasihoidlikumat Arrakule ette, et see on “esitanud makse kui üht kõige olulisemat majanduskasvu või isegi majandusarengu tegurit” kuigi ainus ligilähedanegi Arraku artiklist leiduv lause ütleb, et “maksude alandamine aitab luua täiendavaid majanduslikke stiimuleid ja selle läbi elavdada majanduskasvu”.
Ja selline vassimine ja teiste kirjutiste puudulik tõlgendamine on kahjuks Uuseni artiklis läbiv.
Arrak toob positiivseid näiteid USA kohta, kuid kahjuks pole need täielikud. USAs olid maksumuutuste taga põhjalikud majanduslikud kaalutlused, püüti leida maksunduse parimat seost ameerika tootjate-tarbijate käitumise omapäraga, et seda majandusedu huvides rakendada.
Arrak tõi enda artiklis välja kolm suuremat maksumuutuste perioodi ja ka sellele järgnenud majanduskasvu protsendid. Uusen ei too ühtegi näidet ja tema väide, et “püüti leida maksunduse parimat seost ameerika tootjate-tarbijate käitumise omapäraga, et seda majandusedu huvides rakendada” on sedavõrd üldine ja üle lihtsustatud, et see pole õige ega vale.
Uuseni väite põhjal võib ka öelda, et selline lähenemine viis pärast igat lihtsustamist taas maksusüsteemi liigse keerulisuseni, sest erinevad huvigrupid kauplesid endale välja maksusoodustusi ja erandeid, et ikka “tootjate-tarbijate käitumise omapära” võimalikult majanduse huvides rakendada.
Tulemus oli keeruline maksusüsteem, millest võitsid aga hoopis inimesed, kellel piisavalt haridust ja raha, et palgata endale maksukonsultante, kes suutsid orienteeruda keerulises seadusandluses ning võimaldasid seeläbi enda klientidel maksudest kõrvale hiilida.
Väga heaks illustreerivaks näiteks on näiteks John Kerry naise Teresa suutlikus vaatamata miljonitele dollaritele maksta keskmisest ameeriklasest väiksem osa enda sissetulekust tulumaksuna.
Kõigepealt, maksudel on nii majanduslik kui ka sotsiaalne eesmärk. Maksud ei ole majanduskasvu ega ka majandusarengu teguriks, maksude seos arenguteguritega on kaudne ning paljuski vaieldav.
Kuidas palun? Kas ma sain õieti aru, et kui näiteks maksud kahe või kolme kordistada siis ei juhtu midagi? Et kõik läheb sama moodi edasi? Taas kord, kui midagi sellist on julgust väita, siis võiks olla julgust natuke argumenteerida või selgitada, tuua näiteid.
Näiteid sellest, kuidas suur maksukoormus aeglustas majanduse kasvu, ei pea otsima aga kaugemalt kui 1970ndate Inglismaalt ja USA’st. Mõlema riigi majandus sai uue hoo sisse just tänu ulatuslikele maksureformidele ja riigikulutuste kärbetele.
Maksude muutmise abil võib loota või katsetada mingi majandusliku eesmärgi saavutamist, kuid selle edus või edutuses ei saa väga kindel olla.
Jah, lihtsalt ignoreerime ajalugu – pigistame silmad kinni, paneme näpud kõrva ja ümiseme ühe plaanimajandusega kuulsaks saanud riigi hümni. Milliseid majanduslike eesmärke peab Uusen silmas? Kas üks näide oleks talt tüki küljest võtnud? Arrak kirjutab enda artiklis konkreetselt majanduskasvust, kuid Uusen ajab taga lihtsalt mingit sogast pseudofilosoofilist mõttekäiku.
Järgmistes lõikudes näib Uusen keskenduvat rohkem semantikale kui mingitele sisulistele argumentidele. Arutledes selle üle, mis on progressiivne, mis proportsionaalne ja mis regresseeruv. Väga kena temast, kuid sellel jutu seotus eelnevaga (või järgnevaga) jääb mulle väga segaseks.
Siis aga kirjutab Uusen midagi eriti kummalist:
Kui kuuleme president Bushi kahtlusi USA maksusüsteemi suhtes, siis on need arusaadavad: USA kodanike üldise sissetulekute taseme tõustes hakkab riigi maksutulu suhteline maht vähenema. Et seda ei juhtuks, peab pidevalt astmete tulutasemeid muutma.
Ma saan aru, et vanemalt põlvkonnalt on mõnikord palju loota Google’i kasutamist, kuid riiklikusse päevalehte kirjutades võiks enda väiteid kontrollida mitte lihtsalt kuskilt tont-teab-kust kuuldut korrata. Isegi ameeriklased ei tea, milliseid reforme Bush tahab maksusüsteemis läbi viia ja selle küsimusega tegeleb eraldi komisjon, kuid üks on kindel nagu vahendab CNN:
Bush has said only that he wants a reformed code that is simple, fair, and revenue neutral — meaning it doesn’t increase or decrease tax revenues.[toim.- Vabalog rõhutus]
Millele siis Uuseni väide rajaneb? Puudulikule inglise keele oskusele? Soovile, et Bush tõesti nii mõtleb? Harukordsetele ja siiani tuvastamata telepaatilistel võimetel?
Ma ei ole kuulnud ühtki argumenti, mis tõestaks Eesti omapärase maksusüsteemi olemasolu ning selle seost sotsiaalse või majandusliku edukusega.
Häbematu nõudmine mehelt, kes ise pole ühtegi argumenti esitanud ega isegi teiste omi suutnud ümber lükata. Ja mida imet peab ta silmas “Eestile omapärase maksusüsteemi all”? Kust see järsku välja tuli ja kas Arrak mitte ei toonud eraldi välja, et põhimõtted on riikidest sõltumatud?
Eesti majanduskasv on täna võrreldav teiste endiste NSVL maadega, mis ei valinud sarnast maksusüsteemi. Miks loobuvad mitmed Ida-Euroopa riigid astmelisest tulumaksust ja miks nende majanduskasv selle tulemusena kiireneb? Saan aru, et “majandusteadlasele” võivad vastused nendele küsimustele olla enesest mõistetavad, kuid mitte kõik ei ole majandusteadlased – lihtsurelike võiks ka valgustada.
Kuid ka maksusüsteemi muutmiseks peavad olema selged teadmised maksunduse võimalustest, kaalukad argumendid ja tõsised teaduslikud uuringud.
Ja ühtegi neist ei suutnud Enn Uusen selle artikliga demonstreerida, isegi mitte pealiskaudselt. Mis mind kõige rohkem Uusen’i jutu juures häirib on tema veendumus, et riik peab saama läbi maksude võimalikult palju raha, et seda siis kümmet erinevat moodi ümber jagada.
Uuseni jaoks on riik ja riigi maksutulu tähtsamad kui inimesed ning nende töö ja vaevaga teenitud sissetulek. Ta näib olevat veendunud, et riik (või tema ise?) teab paremini kui inimesed ise, mis rahaga peale hakata, kellele teiste teenitud raha jagada.
Ja see, kallid lugejad, tekitab minus vastikust ja põlastust!
Pealiskaudne maksukäsitlus seega lähtub harilikult arusaamast, et maks on riigi sünnipärane õigus, midagi mis on umbes sama enesestmõistetav ja looduslik nagu kartul eestlase toidulaual. Aga pole. Vanasti oli, siis kui oli kuningas, kes arvas et maa ja kõik mis sellel on, on tema oma. Ja võttis mis heaks arvas. Nüüd on maa ja muu vara igamehe enda oma ja riik pole muud kui meie kõikide ühine kokkulepe mingid asjad üheskoos korda ajada. Maks on tasu nende kordaajamiste eest, ja minu meelest enne peaks ikka tööplaan olema, siis eelarve, mitte et võetakse laest number ja tehakse otsekorraldus, siis vaadatakse et kuidas paisuvad laekumised kuidagi ära kasutada. Esimene tee on efektiivse rahakasutamise tee, kus raha küsitakse ainult selgelt vajalikeks otstarveteks. Teine tee soodustab raharaiskamist, kuna kogunenud raha tuleb ju ära kulutada, sest kulutamise organiseerimisele ongi süsteem üles ehitatud ja jääks muidu tööta.
Järgmine kord kui keegi hakkab teile rääkima “jätkusuutlikkusest” või sellest, et “inimesed tarbivad liiga palju” küsige selle inimese käest, kas ta ise ikka teab, millest ta räägib. Seejärel viidake Jon Christenseni artiklile Are We Consuming Too Much? ajakirjas Conservation in Practice ja öelge, et olete nõus pärast artikli lugemist samal teemal vestlust jätkama…seda loomulikult eeldusel, et olete ka ise artikli läbi lugenud.
Artikkel räägib samanimelisest uurimustööst, mis üritab vastata küsimusele: kas me tarbime liiga palju? Uurimustöö teeb eriliseks see, et mitmed nimekad ökoloogid (Paul Erlich) ja majandusteadlased (Kenneth Arrow) istusid koos maha ja üritasid sellele keerulisele küsimusele koos vastata, usaldades üks teist ja kasutades ära teine teise ekspertiisi ning seda mõnevõrra üllatava tulemusega:
It turns out that even we with our Priuses and SUVs and venti lattés we might not be consuming too much, as long as we are investing enough in the future to ensure that generations to come enjoy standards of living at least as high as ours. And that suggests that we might be worrying way too much about how much we consume and far too little about how to invest in the poorest regions of the world, many of which are home to some of the earth’s greatest biodiversity as well as its most desperate people.
Nagu kõik uuemad lähenemised on ka uurimustöös välja töötatud mudel “work in progress”, mida kindlasti aja jooksul täiendatakse. Sellele vaatamata on tegu märkimisväärse interdistsiplinaarse uurimustööga, mis võimaldab teha teadlikumaid otsuseid näiteks keskkonnakaitse poliitika kujundamisel – paremini võrrelda erinevate valikutega kaasnevaid kulutusi.
Jääb üle huvi tunda, millal mõni eestlane uurimustöö põhjal vastavad arvutused ka Eesti kohta teeb.
Post Scriptum: Kellel sügavam huvi teema vastus, siis lisan viite ka terviktekstile uurimustööst Are We Consuming Too Much? (PDF)
Anu Kasmeli arvamusloost kirjutasin eelmisel nädala ja üpris kriitiliselt. Kuigi Kasmel ei raatsinud teaduslikkusega tegeleda ja tema argumendid olid nõrgad, on piisavalt inimesi, kes on õnne rolli üle poliitika kujundamisel natuke põhjalikumalt mõelnud.
Järgnevalt valik sellest, mida ise olen viimasel ajal “õnnest” lugenud:
1. Tyler Cowen (majandusteadlane), Marginal Revolution: Does money make you happier? – põhjalikult argumenteeritud mitmete viidetega kirjandusele.
2. Robert McHenry (entsüklopeedia Britannica peatoimetaja), Tech Central Station: Are We All Happy Yet? – peamiselt Richard Layardi raamatu kriitiline ülevaade koos järeldusega, et vabadus on õnnest tähtsam.
4. Carol Tavris (sotsiaal psühholoog), The Times Literary Supplement: Happy? – ülevaade kolmest õnne käsitlevast raamatust järeldusega, et õnn on iga inimeste endi mitte valitsuste teha.
5. The Economist: Can’t buy it? – ülevaade Richard Layard’i raamatust, kus tuuakse välja mõned vastuolud ja ekstrapoleeritakse Layardi seisukohtadest poliitikaid.
6. Robert H. Frank (majandusteadlane), Deadalus, How not to buy happiness – mitmete viidetega artikkel, mis käsitleb õnne “ostmise” võimalikust ja arutleb selle üle, mis suurendaks “õnne”.
7. Andrew Norton (ajakirja Policy toimetja), Policy: A Manifesto for Misery – Clive Hamiltoni raamatu “Growth Fetish” kriitiline arvustus, milles artikli autor kasutab hulgaliselt näiteid Austraaliast.
8. David Wessel (Wall Street Journal’i kolumnist), Washington Monthly: Sad Little Rich Country – Gregg Easterbrooki raamatu “Progress Paradox” arvustus, mis muuhulgas arutleb selle üle, miks meedia rohkem negatiivsust kajastab ning miks positiivset sõnumit on keeruline müüa. Hulgaliselt näiteid USA’st.
9. Samuel Brittan (kirjanik, Financial Times’i kolumnist) Templeton Lecture for the Institute of Economic Affairs: “Happiness” is not enough – “My conclusion is that the pursuit of happiness is and should remain a personal matter; and the people most likely to achieve this are not those who keep on asking themselves whether they are happy or unhappy, but who find worthwhile purposes and activities and concentrate on them.”
10. BBC News: Money ‘can buy you happiness’ – “Professor Andrew Oswald, who is leading the research, said: “We found a strong link between financial windfalls and being happy and having much better psychological health.”
Peeter Marvet on jõudnud tagasi Res Publica “tasuta” interneti ideeni ning arutleb. JMO sõnastab probleemi konkreetsemalt:
Kuhu see raha siis kulutada, et me aastate pärast ei peaks tõdema, et läks aia taha, nagu alati?
Kui päris aus olla, siis teiste inimeste raha ümber jagamine, mille käigus tuleb kedagi /midagi eelistada ei ole minu jaoks just kõige sümpaatsem tegevus. Vaatamata sellele on probleem huvitav ja ehk õnnestub ka mõni mõte, mis midagi väärt, välja käia…”talentide linna” ideed edasi arendada.
Et loovus ei jääks töövahendite puudumise taha
Mõni kuu tagasi arutleti selle üle, et Tallinnas on käputäis koole, millel “eliitkooli” staatus ja kus õppimistingimused ning võimalused laiemad kui teistes Tallinna koolides. Kuigi tähelepanu pööratakse üha rohkem ja rohkem ka koolidele Õismäel, Mustamäel ja Lasnamäel, siis on nende koolide arvutiklasside sisseseade…tagasihoidlik ja lisavarustus olemas olu pigem õnnelik juhus kui reegel.
Minu arvates on üks suuremaid väärtusi noorte loomingulisus ja selle loomingulisuse soodustamine uute tehnoloogiatega tähtsam kui kunagi varem.
Noorte kreatiivsusele võiks pakkuda väljundit digikaamerad (nii pilt kui video) koos arvutitega, kus võimalik piltide/video töötlemine ja montaaz. Tõenäoliselt pole ma ainus, kellel meeles Tiigrituuri katsetused videoga ning animatsiooniga tegeletakse minu arusaamist mööda aktiivselt siiani.
Mõnda muusika kallakuga kooli võiks aga luua korraliku stuudio, kus noortel võimalus teha ja salvestada muusikat, katsetada tehnoloogiaga, mis jääks muidu kaugeks ja kalliks. Oma podcastid või kooliraadio internetis võiks aga olla arvestatavaks väljundiks, mis võimaldab tutvustada teistele enda loomingut ja ehk isegi midagi uudset välja mõelda.
Minu arvates võiks soodustada koolide spetsialiseerumist nagu ka erineva spetsialiseerumisega koolide omavahelist koostööd nii õpetajate kui õpilaste tasandil. Mingi väike filmiprojekt, kus noored näitlejad ühest koolist, filmijad teisest ja muusika/helispetsid kolmandast annab noortel suurepärase võimaluse harjutada koostööd keerulistes projektides, kus arvestama peab piiratud ressurssidega. Lisa motivatsiooni võiks pakkuda festivalid/konkursid/preemiad.
Kuna olen elupõline Mac’i kasutaja, siis pean lihtsust ja kasutajasõbralikust eriti oluliseks ja iMovie koos GarageBand’iga tunduvad mulle ise enest mõistetavate lahendustena. Vaevalt, et kõik sellega nõus on, kuid üks G5 ja korralik suuremat sorti LCD peaksid juba digivideo töötlust võimaldama.
Oluline on, et need noortel oleks ligipääs tööriistadele ja seda mitte ainult õppetöö käigus vaid ka suvel.
Mida ikkagi teha, kuhu ja millises ulatuses on kõik lahtised küsimused, millele ei saagi ilma koolide poolse tagasisideta vastata, kuid ma arvan, et just “mägede” koolid on need, kuhu tasub investeerida (siin kohal on vast sobiv märkida, et õppisin ise kahes Mustamäe koolis).
Tähelepanu võiks rohkem pöörata ka tüdrukute ja neidude aktiivsemale kaasamisele, sest viimaste aastate üheks edukaimaks koolidevaheliseks projektiks osutus noorteleht Versus ja seda paljuski tänu aktiivsetel neidudele.
Et areng saaks toimuda läbi konkurentsi ja auhindade
Minule jättis sügava mulje X-prize, mis viis esimese era-kosmoselennuni. Kokkuvõtlikult võib öelda, et X-prize’i puhul oli tegu mingi konkreetse eesmärgiga, mille saavutamiseks kuulutati välja võistlus, kus tähtis oli tulemus mitte selle tulemuse saavutamise meetod. 10 miljonit dollarit võitis see, kes esimesena eesmärgi saavutas. Teine hea auhinnapõhise võistluse näide on Methuselah hiire auhind, kus eesmärgiks maailma vanima hiire välja arendamine.
40 miljoni krooni eest ei õnnestu tõenäoliselt saada eestlasi oma tehtud sõidukiga kosmosesse (kuigi hiire ehk isegi saaks), kuid jagades summa väiksemateks osadeks ning seades erinevaid eesmärke mitmetes erinevates valdkondades võib see anda tõuke nii ettevõtlikele noortele kui vanadele tihedamaks koostööks ka näiteks meie ülikoolides õppivate inseneride, keemikute, bioloogide, füüsikute jne.
Auhinna üks suurimaid võlusid on potentsiaalne lahenduste paljusus. Auhind, mille saab ainult üks, motiveerib paljusid. Samas teadmine, et auhinnast võib ka ilma jääda ei võimalda toetuda oletusele, et raha saab tagasi nagunii. Kui tehakse suuremaid investeeringuid, siis peab ka midagi kasuliku sealt tulema isegi siis, kui auhinda ei võideta.
Selline lähenemine võimaldab väheste ressurssidega teha midagi, mis näib hullumeelne või suuremate ressurssidega midagi märksa läbimõeldumat. Jääb üle ainult välja mõelda, mida soovime ja kellelt – kas mingilt konkreetselt grupilt (tudengid) või tallinnlastelt laiemalt.
Talentide linn mitte ainult valimiste eel
Ma arvan, et “talentide linn” võiks Tallinna kohta käia küll, kuid kui me seda ideed soovime edasi arendada, siis tuleb hakata otsima võimalusi ja lahendusi, mis on natuke keerulisemad kui “tasuta kõigile”.
Eelnevalt mainitud lahendused ei pruugi olla grandioossed, kuid minu arvates võiks Res Publical olla oma visioon Tallinnast, mida toetavad ka konkreetsed pikemaajalised tegevuskavad. Raha on alati piiratud hulk ja see tähendab valikuid. Selle asemel, et meeldida kõigile ja selle nimel kõigile midagi tasuta lubada võiks plaan olla konkreetsem, läbimõeldum.
Ehk õnnestuks Res Publical sellisel juhul ka enda mainet mõnevõrra parandada, demonstreerida et tegu ei ole populistliku projektierakonnaga.
Tänases Päevalehes ilmunud Anu Kasmeli arvamuslugu kurvastas mind. Nagu ikka: heatahtlik lugu inimeselt, kes oleks siiski võinud vähemalt mõne majandust õppinud inimesega enda lugu natuke arutada.
Kurvastab see, et tegu on liigselt üldistava, laiali valguva ja elukauge hämaga, millele kolleegid Taanis võivad asjalikult noogutada, kuid millel on tegelikkusega vähe – kui üldse – pistmist.
Mind kurvastab selline häbematu üldistamine, kus midagi kuskilt on kuuldud ja siis sellele rajatakse terve kirjutis:
Paraku on paljude riikide arenguprotsesside uuringud näidanud, et jõuline rõhumine majanduskapitali kasvule on olnud seotud ‘lävepaku’ efektiga. Forsseeritud majanduskasv ühiskonna arenguvõtmena on riigi positiivse arenguga seotud vaid lühikest aega, ‘lävepakuni’ jõudmiseni, kuid edasi hakkab vaid majandusarengule keskendumine tootma sotsiaalseid probleeme ja takistama kogu ühiskonna elukvaliteedi arengut.
Ei ühtegi viidet kas või ühelegi uurimusele – isegi ühte näidet ei raatsi (julge?) ta tuua – samas kui kogu tema arvamuslugu just sellele väitele baseerubki. Lugejal puudub igasugune võimalus ise otsustada, teha omi järeldusi või isegi mõista, mida autor “forsseeritud majanduskasvu” all silmas peab.
Palju uhkeid ja suuri väiteid, kuid ilma näidete või viideteta on need lihtsalt ritta seatud sõnad, millel puudub sisu.
Üksnes kiirele majanduskasvule orienteeritud areng käristab juba praegu meie sotsiaalsfääri nii rängalt, et selle taastamiskulud osutuvad oluliselt suuremaks kui meie majanduskasvu saavutused.
Kulla inimene, millele see väide rajaneb – kust see järeldub? Kas tema enda kahtlemata ulatuslikele meditsiinialastele teadmistele või salaja tehtud uurimustöödel majandusteaduses või hoopis enda luuludele? Häbematu ja alusetu väide.
Uskumus, et vaid majandusareng ja rikkus toob õnne ja loob õitsva ühiskonna, pole maailmas seni teaduslikku tõendust leidnud.
Endalt teaduslikust ei nõua teistelt aga küll – silmakirjatseja!
Kuidas on aga midagi nii subjektiivset nagu õnn üldse võimalik mõõta? Seda on üritatud teha, kuid see tähendab väärtushinnangute võrdsustamist – inimeste individuaalsed eelistused ja õnne kriteeriumid muutuvad sellisel juhul teisejärguliseks. Oleks ju kena kui meil oleks mingi üks õnne etalon, mille järgi kõiki ja kõike saaks mõõta. Tegelikult midagi taolist juba eksisteeris ja seda vaid mõnikümmend aastat tagasi ka siinsamas Eestis.
Ma tahaks teada, kas meditsiini ja tehnoloogia areng, mis võimaldab inimestel pikemalt ja tervemalt elada, on võetav õnnena? Kas iga lisaaasta, mis inimesed on tänu rikkalikumale toidulauale või tõhusamatele ravimitele/protseduuridele, elus on võetav õnnena?
Aga kõik need sajad miljonid inimesed, kes elavad just tänu majanduskasvule paremini ja kauem kui kunagi varem – kas nende pikemad elud ei lähe mitte õnne alla? Kas neid oleks päästnud ” sotsiaalne usaldus”?
Kasmel pole nendele küsimustele mõelnud.
Aga just majanduskasv ja selle aluseks olevad haridus, kaubandus ja USALDUS võimaldavad inimestele õnne – olgu see rikkalikumate võimaluste või pikema elu ja parema tervise näol.
Majandusareng ei ole midagi eraldiseisvat vaid keeruliste ühiskondlike protsesside vastasmõju, mille käigus luuakse inimpotentsiaalist – teadmistest ja loomingulisusest – midagi uut ja vajaliku.
Ma võiks kirjutada usalduse rollist kaubanduses, sellest kui palju majandustegevusest baseerub tänapäeval usaldusele (arved, pangad, kindlustus, kokkulepped jne.) ja kuidas see on toonud maailma kõige kaugemad osad teine teisele lähemale ja vähendanud sõjalisi konflikte.
Ma võiks kirjutada inimeste nutikusest erinevate usaldust toetavate institutsioonide loomisel ja edasi arendamisel, mis võimaldavad keerulistes industriaalühiskondades spetsialiseerumist ja sellega kaasnevaid hüvesid nagu ka sellest, et enamus nendest usaldusele baseeruvatest institutsioonidest on alguse saanud majandustegevusest.
Ma võiks pikemalt peatud Rootsi ja Inglismaa majandusarengu ajalool, kuid vähemalt esimesest olen ma juba pikemalt kirjutanud ja teisest rääkides piisab sellest, et meelde tuletada “Raudset Leedit”, kes Inglismaa majanduskasvule pärast 1970-ndate stagneerumist ja elukvaliteedi langemist uue hoo sisse lükkas ja kuidas inimeste elujärg selle tulemusena paranes.
Ma võiks, kuid ei tee seda, sest USU vastu argumendid ei aita.
Sinivetikas vohab: kujutage nüüd endale ette välju, mis ulatuvad kümnetesse kui mitte sadadesse kilomeetritesse (Allikas: Läänemereportaal)
Taani (ja sealt tagasi) lennates avanes lennukiaknast üpris shokeeriv vaatepilt – Läänemeri vohab sinivetikatest. Ma olin küll sinivetikate vohamisest teadlik, kuid alad, mis nendega on kaetud on tohutud.
Kui Eesti vahetus läheduses on olukord veel enam-vähem normaalne (Saaremaa on vist kõige suuremas ohus), siis Rootsi rannikul ja natuke enne Taanit on vaatepilt jube – nii kaugele kui silm seletab vetikas vohab…nagu keegi oleks rohelist tinti miljonite liitrite kaupa merre valanud.
Õnneks hoiavad meie kõigi eest sinivetikatel silma peal erinevad spetsialistid.
The simplest interpretation of the precautionary principle is that “it is better to be safe than sorry.” But the principle comes in many diverse forms, ranging from weak to strong.
Ettevaatusprintsiipi on võimalik kasutada (ja kasutatakse) sellistes valdkondades nagu kliimamuutused, geneetiliselt täiustatud organismid, tuumaenergia, pestitsiidid, uued ravimid ja isegi sõjalised konfliktid.
Kahjuks on ettevaatusprintsiibi kõige suuremaks puuduseks tõsiasi, et liigne ettevaatlikus võib põhjustada liigseid keelde ja regulatsioone, mis ületavad igasuguse ettevaatlikkusest saadava kasu ning võivad pikemas perspektiivis põhjustada isegi kahju.
Selle asemel, et läbi viia põhjalik riskianalüüs piirdutakse ettevaatus printsiibist lähtudes sama analüüsi pealiskaudsema versiooniga, kus peamine tähelepanu on suunatud sellele, mis jubedused ära jäävad, kui mingi tegevus keelatakse või üksikasjalikult reguleeritakse. Mainimata jäävad sellises pealiskaudses analüüsis tehingu- ja alternatiivkulud, mida on niigi keeruline mõõta, millest inimestel puudub sageli arusaam ja seepärast ka sügavam huvi.
Sellele vaatamata on ettevaatusprintsiip leidnud kajastamist isegi Juridicas 2002. aastal kui Hannes Veinla käsitles seda tasakaalukas artiklis Ettevaatusprintsiip vabakaubanduse piirajana: USA ja Euroopa Liidu suur vastasseis (PDF), kus analüüsib USA ja EL erinevaid arusaamu ettevaatusprintsiibist seoses 1996. aastal WTO vaidluste lahendamise organini jõudnud kaasusega kasvuhormoonide mõjust loomalihale. Üks huvitavamaid ja kokkuvõtlikumaid tsitaate Hannes Veinla artiklist, mis illustreerib kahe hiiu erinevat lähenemist:
Ettevaatusprintsiibi USA ja WTO käsitlust hormoonide kaasuses on mitmed juhtivad keskkonnaorganisatsioonid teravalt kritiseerinud. Mitmed kommentaatorid näevad selles ka tsiviliseeritud ja hoolika Euroopa vastasseisu riskivalmi, muretu ja vägivaldse Ameerikaga. Seega oleks ettevaatusprintsiip justkui vastukaaluks industrialiseerimisele, globaliseerumisele ja amerikaniseerumisele. On aga ka vastupidiseid arvamusi. Staatiline, tehnofoobne ja protektsionistlik Euroopa püüab vastu seista turumajanduslikule, teaduslikule ja ettevõtlikule Ameerikale. Seega takistab ettevaatusprintsiip teaduse ja kaubanduse arengut ning seega ka progressi. Ka teaduslikes käsitlustes on progressi pidurdamist peetud kõige olulisemaks ettevaatusprintsiibi rakendamisega seotud ohuks.
Just sellepärast on äärmiselt tervitatav Robert W. Hahn’i ja Cass R. Sunstein’i artikkel The Precautionary Principle as a Basis for Decision Making (PDF vajab registreerimist), mis selgitab majandusteaduse analüüsimeetodeid kasutades ettevaatus printsiibi riukalikust ja ohtusid, juhtides samas tähelepanu küsimustele, mis muidu tähelepanuta võivad jääda:
To begin, an essential dilemma for policy makers is that it is not clear what to do if one wants to be “safe.” How safe is safe enough? Without considering the costs of providing safety, it is virtually impossible to answer this question.
For those who favor taking regulatory precautions, the conceptual difficulty is even worse. Risks, sometimes unforeseen, can arise from action as well as from inaction; consider the war in Iraq. And reducing risks in one policy domain (say, the environment) could increase risks in another (say, defense)— especially when resources are scarce.
A key problem with strong versions of the precautionary principle is that they are logically inconsistent. They would frequently eliminate all policies from consideration—including the status quo —because almost all policies impose risks of one kind or another.
Artikkel on mõne lehekülje pikkune ning kasutab hulgaliselt erinevaid näiteid ettevaatus printsiibi tagajärgede ja mõjude illustreerimiseks. Autorid peatuvad ka riskide minimeerimismaanial ning tõsiasjal, et inimesed on alati elanud riskidega ning sellest pole ka tulevikus pääsu. Üritada kõiksugu riske ennetada – pakkuda lahendusena keelamist ja reguleerimist – on lootusetu ettevõtmine, mille otstarbekuse üle on põhjust mõelda kõigil.
Ettevaatusprintsiibi teises osas arutlen konkreetse kaasuse üle, mida on just ettevaatus printsiibist lähtudes üritatud “lahendada” – REACH ehk Registration, Evaluation and Authorisation of CHemicals.
REACH’ist (Registration, Evaluation and Authorisation of CHemicals) on Vabalogis ka varem juttu olnud, kuid hiljuti avaldatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi mõjude analüüs ja Vabalogi poolne ettevaatusprintsiibi käsitlemine annavad põhjust sellel bürokraatlikul initsiatiivil – mis on mõeldud inimeste ja keskkonna kaitsmiseks, kuid võib lõppkokkuvõttes avaldada hoopis vastupidist mõju – veel üks kriitiline pilk heita.
REACH kui hinnatõus, mis tähendab inflatsiooni ja majanduskasvu aeglustumist
Suuremad kulutused – mis tulenevad ainete registreerimisest, need aga omakorda soovist igasuguseid ohtusid vähendada – tootjatele ja importijatele tähendavad suuremaid kulutusi lõpptarbijale.
Esmapilgul võivad need summad tunduda tühised, kuid kui sa asud näiteks enda maja värvima, avastad sa peatselt, et oled sunnitud maksma kümmekond protsenti rohkem. Kui sa ostad ühe purgi värvi, siis ei pruugi sa hinnamuutusele erilist tähelepanu pöörata, kuid kui sa ostad sada purki saab sulle kiiresti selgeks, et kuskilt tuleb see raha võtta, mis aga tähendab, et midagi jääb ostmata.
Selline tootmisest sõltumatu hinnatõus väljendub peatselt ka inflatsioonis. Seda sellepärast, et REACH:
ei mõjuta mitte ainult keemiatööstust, vaid kaudselt ka paljusid teisi tööstussektoreid, mis kasutavad kemikaale oma tootmisprotsessis (eriti näiteks tekstiili-, puidu-, paberi-, trükitööstust jne) (Allikas: MKM REACH mõjuanalüüs)
Paljudes tööstussektorites oleks seega hinnatõus REACH’i rakendumisel peaaegu vältimatu ning tabaks kõige valusamalt just madalama sissetulekuga inimesi, kelle niigi väike palk võimaldab endisest veelgi vähem.
Kuigi inflatsioon avaldab survet ka palkade tõstmiseks on tõenäoline mõne aastane kohanemisperiood, mille jooksul nende tööstuste käive ja kasum langevad, avaldades seeläbi survet tööandjale, kes on sunnitud kulutusi vähendama. Eestis tähendab see peamiselt madala produktiivsusega töötajate vallandamist, kellel võib aga uue töökoha leidmisega olla tõsiseid probleeme.
Olukorra teeb veelgi teravamaks tõsisasi, et REACH’iga kaasnev hinnatõus vähendab REACH’ist sõltumatute tööstusharude käivet, sest inimesed on sunnitud tegema valikuid erinevate kaupade ostmisel – tarbima neid vähem või valima odavamaid alternatiive, mida suudavad pakkuda peamiselt mastaabiefekti saavutanud suurfirmad.
REACH’ist alguse saav doominoefekt ei jäta puutumata ühtegi majandusharu ning väljendub tõenäoliselt aeglasemas Euroopa Liidu majanduskasvus ja üha väiksemas konkurentsivõimes globaalses keemiatööstuses. Olukorras, kus Euroopa Liidu suurimate liikmete majanduskasv on olemas olevate regulatsioonide raames peaaegu seiskunud võib REACH anda täiendava löögi, mille tagajärjel kasvab töötus veelgi ja maksutulu langeb.
REACH on kahjuks lihtsalt veel üks näide sellest, kuidas Lissaboni protsess eksisteerib ainult Euroopa Liidu poliitilise eliidi fantaasiates.
Kuigi REACH’i eesmärk on keskkonna- ja tervisekaitse tähtsustamine, siis pikemas perspektiivis on REACH’i mõju ristivastupidine ja seda peamiselt tänu kulutustele, mida on sunnitud tegema ravimitööstus. Ainsad ravimid, mida tasub Euroopas REACH’i käiku laskmisel välja töötada või toota, on need, mille suur tarbijaskond. Haigustele, millega puutuvad kokku vähesed, kuid mis oleksid ravitavad medikamentidega, ei tasu lihtsalt ravimeid välja töötada. See ei pruugi kõige mõjuvama REACH’i õigustus olla, kuid ei tasu unustada, et kõige suuremad kokkuhoiud tervishoius on viimastel aastatel tulnud just medikamentide laiemast kasutamisest, mis võimaldab vabastada voodikohti ja ressursse haiglates.
Olukorras, kus ravikindlustuse eest maksab riik ja maksutulude baas väheneb näib REACH välja eriti tagurlik kui mitte lausa ohtlikult kahjulik.
REACH kui Euroopa Liidu varjatud protektsionism suurettevõtetele.
Eesti keemiatööstuse väikeettevõtteid tabab REACH eriti valusalt sellepärast, et mitmed Eesti firmad on spetsialiseerunud keemiliste ainete impordile. Kuna importimine võimaldaks REACH’ist pääseda, siis on eelnõu koostajad ettenägelikult nõudnud ka imporditavate keemiliste ainete registreerimist.
Igasugune eelis, mis importivatel ettevõtetel tootjate ees oli kaob. Lisaks Euroopa Liidu majandusele mõjutab REACH ka nende riikide majandust, kus keemiatööstuse ekspordil on arvestatav osakaal.
Eesti väikesel importival ettevõttel, millel puudub personal ja valmisolek imporditavate ainete kohta andmete kogumiseks ja registreerimiseks, ei jää üle muud, kui osta samu aineid mõnelt Euroopa Liidu suurfirmalt, mis on enda toodangu juba registreerinud või tegevus lõpetada.
Euroopa Liidus on juba aastaid nähtav tendents, kus avalikust protektsionismist on WTO, kaubanduspartnerite ja tarbijate surve tõttu loobutud. Asemele on tulnud varjatud protektsionism, mida on märksa lihtsam müüa ka avalikkusele kui regulatsioone ja nõudmisi, mis on vajalikud tarbija kaitsmiseks või ohutuse tagamiseks.
REACH’i näol võis kunagi tegu olla ülla eemärgiga, kuid tänaseks on eesmärgist järel ainult sõnad, mida suurettevõtted kasutavad neile soodsate regulatsioonide sisse viimiseks vähendades seeläbi konkurentsi nii sise- kui välisturgudel.
Nii on näiteks REACH’i kõige märkimisväärseks erandiks kivisöe- ja naftasaadused, mis kuuluvad erandite alla ja millel registreerimise kohustus puudub.
Samas on Eesti põlevkivitööstus jõudmas olukorda, kus neile REACH’i raames järeleandmisi ei tehta ning Kirde-Eestis võib mõne aasta pärast olla löögi all kuni 10 000 töökohta, mis moodustab keskmiselt 13% sealsest tööhõivest.
Vaadates ainult Eestit võib põlevkivitööstusest jääda mulje, kui suurest tööstusharust, kuid Euroopa mastaabis on tegu kaduvväikse huvigrupiga, millel võimalus Brüsselis lobitööd teha (nagu võimalus eelnõudesse muudatusi sisse viia) äärmiselt piiratud.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi REACH’i mõjuanalüüsist
Harva võib leida elegantset näidet sellest, miks peaks iga inimene vaatama ametnike ja ministeeriumite tööd eriti kriitilise pilguga, kuid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) REACH’i mõjuanalüüs on üks nendest harvadest elegantsetest näidetest.
Häbematu ja vastutustundetu on MKM poolt mõjuanalüüsi puudulike järelduste laiendamine tervele keemiatööstusele olukorras, kus uurimuses on osalenud vaid 9 ettevõtete samas kui ainuüksi Eesti Keemiatööstuse Liidu liikmeid on üle 40. See ei pruugi üksinda veel mingiks määravaks näitajaks osutuda, kuid kui lisada siia, et mõjuanalüüsis uuritud 105 ainest jääks registreerimata liigsete kulude tõttu 67 ehk ligi 2/3 ainetest tundub väide:
Antud analüüsi põhjal ei ole oodata REACH-i rakendumisel mõjusid, mis peaks sundima ettevõtteid oma tegevust lõpetama. (Allikas: MKM REACH mõjuanalüüs)
lausa nahhaalne, eriti kui tsiteerida sellele järgnevat:
Samas tuleb siin arvestada, et analüüs kujutab endast siiski lihtsustatud mudelit, tegelikkuses on olukord keerulisem ning ettevõtete otsused sõltuvad paljudest teguritest. Analüüsis kasutatud hinnangud registreerimis- ja testimiskulu osas võivad konkreetsetel juhtudel hälbida keskmisest näitajast mõlemas suunas üsnagi olulisel määral. Kuluargument ei pruugi olla ettevõtte jaoks ainus/määrav kriteerium otsuste langetamisel, vaatluse alt on täiesti välja jäänud ainete asendatavuse võimalus. Samuti tuleb arvestada, et ettevõtete poolt esitatud ainete portfell ei pruugi olla nende jaoks lõplik, vaid see muutub ajas [toim.-Vabalogi rõhuasetus]. (Allikas: MKM REACH mõjuanalüüs)
Vabandage väga, aga milleks meil sellist “analüüsi” üldse vaja on? Kas selleks, et MKM saaks viidata “analüüsile” ja REACH’i toetada? Pärast MKM mõjuanalüüsi lugemist tekkis vähemalt minul uudishimu selle vastu, kui palju antud analüüsi koostajatele maksti.
Märkimist väärib ka tõsiasi, et mõjuanalüüsis ei ole osalenud enamus Eesti keemiatööstuse suurettevõtetest. Eesti suurust arvestades võib ainuüksi ühe lisa suurettevõtte osalemine tulemusi märkimisväärselt mõjutada.
Ma ei hakka pikemalt peatuma analüüsi metoodikal (mitmeid arvestatavaid puudusi!) ega keelekasutusel, mis näib olevat suunatud peamiselt REACH’i õigustamisele.
Mul on tõsiseid kahtlusi sellest, kas mõni teine samu andmeid analüüsiv konsultatsioonifirma jõuab samadele järeldustele.
Kahjuks ei saa väita, et jõudsin ainsana selle järeldusele. Probleem on märksa laiem ning mõjuanalüüsimetoodika puudulikkuse üle on skeptilisust väljendatud isegi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee inforaportis:
9.4. Arvestades ülalmainitud muredega ning kasvava murega REACH-i otseste ja kaudsete kulude taseme pärast koos peaaegu universaalse ressursside suunamisega tegevusvaldkondadesse, kus kasu otseselt mõjutatud isikutele on raske määrata, kvantifitseerimisest rääkimata, tundub olevat oluline, et mõjuuuringutes, mida nüüd peetakse vajalikuks, kajastuks asjaomaste majandussektorite reaalsus ning järgitaks läbipaistval ja aktsepteeritaval viisil sobivaid metodoloogiaid, näiteks sellise organisatsiooni nagu OECD tehnilises juhises toodud metodoloogiat sotsiaalmajandusliku analüüsi kasutamiseks keemilise riskijuhtimise otsustusprotsessis, avaldatud märtsis 2002. (Allikas: INFORAPORT)
Kuigi MKM REACH mõjuanalüüs avaldati umbes pool aastat pärast Inforaporti avaldamist ei ole mõjuanalüüsist võimalik leida ühtegi viidet OECD tehnilisele juhisele, mis annab alust arvata, et sellest ei lähtutud.
Masendavalt pealiskaudne mõjuanalüüs, mille alusel kujundab Eesti Vabariik enda seisukoha Euroopa Liidus. Pole mingit põhjust arvata, et paljudes teistes Euroopa Liidu liikmesriikides REACH’i analüüsi tõsisemalt suhtutakse.
Inglise keeles on üks hea ütlus: “The road to hell is paved with good intentions”. Ettevaatusprintsiip ja selle väljund REACH’i näol näivad olevat veel üks verstapost teel põrgusse – bürokraatlikumasse Euroopa Liitu.
Kyoto protokoll (v.t ka varasemaid postitusi Kyoto’st 1, 2, 3, 4, 5, 6) on üks paremaid näiteid ettevaatusprintsiibi liiga agarast rakendamisest.
Nagu enamus sellel planeedil elavaid inimesi olen ma nõus möönma, et globaalse kliima soojenemine on osaliselt tingitud inimtegevusest. Samas ei saa ma nõustuda sellega, et globaalse soojenemise ainsaks põhjustajaks (või isegi peamiseks põhjustajaks) on inimtegevus või et soojenemise tagajärjed on ainult negatiivsed ning seda peaks mingi sedavõrd puuduliku lahendusega nagu Kyoto protokoll üritama kuidagi ohjeldada.
Mõnevõrra kindlamana tunnen ma ennast seda väites tänu hiljuti Der Spiegelis ilmunud artiklile, mis tutvustab Shveitsi kliimateadlaste tööd jääliustikega Alpides ning nende uut hüpoteesi, mille kohaselt:
The glaciers have shrunk down to almost nothing at least ten times since the last ice age 10,000 years ago. “At the time of the Roman Empire, for example, the glacier tongue was about 300 meters higher than today,” says Joerin. Indeed, Hannibal probably never saw a single big chunk of ice when he was crossing the Alps with his army.
The most dramatic change in the landscape occurred some 7,000 years ago. At the time, the entire mountain range was practically glacier-free — and probably not due to a lack of snow, but because the sun melted the ice. The timber line was higher then as well.
The scientists’ conclusion puts the vanishing glaciers of the past 150 years into an entirely new context: “Over of the past 10,000 years, fifty percent of the time, the glaciers were smaller than today,” Joerin states in an essay written together with his doctoral advisor Christian Schluechter. They call it the “Green Alps” theory.
Uusi teooriaid ümbritseb alati mõningane ebakindlus ning “roheliste alpide” teooria pole mingi erand. Samast artiklist:
Wilfried Haeberli of the Department of Geography at the University of Zurich is a more vocal critic. The extreme warm phases suggested by Schluechter’s theory are not compatible with findings derived from ocean sediments, pollen analysis and ice cores. In fact, most climate data proves that since the Ice Age, it has never been warmer than it is today. How, one might ask, could the Alps have been free of glaciers in the Stone Age?
Head küsimus, millele jään huviga vastust ootama. Seniks lepin aga Friends of Science nimelise organisatsiooni müüdid ja faktid lehekülje ning väikse dokumentaalfilmiga (vajab media player’it), millest loodetavasti õnnestub teistel näha rohkem kui esimest osa (OS X media player pipardas).
Kyoto protokoll on minu arvates üks ettevaatusprintsiibi masendavamaid tagajärgi. Tänu “üldisele konsensusele” IPCC-s on teadlased ja klimatoloogid nõustunud millegi väga üldisega (kliima on soojenenud ja selle taga on inimtegevus), mis on oma korda võimaldanud poliitikutel jõuda Kyoto protokollini, kust välistatud järgmise aastakümne kõige agressiivsemad saastajad Hiina, India, enamus Aafrikast ning Kagu-Aasias.
Rahalised ressursid, mida Kyoto protokollist kinni pidamine neelab (tagasi hoidlike arvutuste kohaselt kümneid miljardeid dollareid) võiksid hoopis minna vaesemate piirkondade infrastruktuuri ja haridusesüsteemi arendamisesse.
Kyoto protokoll on poliitiliselt atraktiivne: ta võimaldab suurriikide poliitikutel särada maailmapäästjate rollis; jätta nende valijatele mulje, et nende riik on maailmas üks edumeelsemaid ja tegeleda tõsiste rahvusvaheliste probleemide asemel hoopis raha suunamisega sinna, kus seda ei pruugi üldse vaja minna.
Need ei pruugi olla ainsad põhjused, kuid kahjuks on minu arusaam poliitikute motivatsioonist üpris küüniline.
Mis on aga Kyoto protokolli aluseks? “Üldine konsensus”? Mis teadusest sai, mis ei rajane konsensusele vaid põhjalikele uurimustele ja faktidele? Kas keegi on üldse mõelnud sellele, millised on Kyoto’st kinnipidamise tagajärjed pikemas perspektiivis, mis uued tehnoloogiad jäävad kasutusele võtmata, millised võetakse kasutusele aastakümneid hiljem, sest nende väljatöötamiseks puudus finantseering?
“Parem karta kui kahetseda” lähenemine võib märksa kallimaks maksma minna kui mitte midagi tegemine, kuid kuidas sa tegevusetus valijaskonnale müüd?
Kuna olen sellel nädalal mõned päevad Rootsis ei pruugi blogimiseks aega eriti leiduda, kuid kui peatus venib pikemaks kui 3 päeva, siis kindlasti täiendan ka Vabalogi.
TÄIENDATUD: Mõni kord lähebka Vabalogi plaanide ennustamisega nagu ilmaennustusega – täiesti metsa kuuse alla.
Postituste põud… kommenteerimine on välja lülitatud
