Why Exercise Won’t Make You Thin – Time’is ilmunud artikkel võtab kokku viimased uurimused sellest, millist mõju avaldab kaalu langetamisele suurem füüsiline aktiivsus regulaarse spordi tegemise näol. Paljude jaoks ei tule tõenäoliselt üllatusena, et spordiga õnnestub küll rohkem kaloreid kulutada, kuid pärast on ka isu suurem ja oht rohkem kaloreid tarbida kui keha suudab ära kulutada. Juttu tuleb ka uurimusest, mille järgi on inimestel enesekontrolli piiratud hulgal ja selle kulutamine trennis käimiseks vähendab suutlikust hiljem näiteks rämpstoidule “ei” öelda. Samas ei tohiks artiklis toodud soovitused Art De Vany poolt propageeritud “evolutionary fitness” sõpradele küll üllatusena tulla. Kusjuures De Vany pani hiljuti kirja 10 põhjust maratonidest hoidumiseks.
Man of Extremes – James Cameron on vaieldamatult üks viimaste aastakümnete olulisemaid lavastajaid, kelle filmid on olnud ühed maailma menukaimad ja tehniliselt eesrindlikumad. New Yorker’is ilmus seoses Cameron’i peatselt linastuva suurteosega Avatar pikem portreelugu, mis valgustab nii mehe iseloomu, elukäiku, karjääri arengut, tööfilosoofiat kui sukeldumiskirge. Lugu on pikema poolne, kuid annab muu hulgas hea ettekujutuse sellest, mida on oodata Avatarilt.
The Elephant in the Room – pean tunnistama, et enne selle artikli lugemist polnud mul vähimatki aimu sellest, kui huvitav võib olla loomaaedade arhitektuuri areng. Kuidas loomad ja lindude päritolu kujundas loomaaedades nende puuride välimust, kuidas hooned on taandunud looduslikumate aedikute ees ja kuidas Londoni loomaaias on pingviinide ning gorillade aedikute lahendused mõjutatud Bauhausi poolt. Artiklis mõtiskletakse loomaaedade vahendusel ka selle üle, kas looduslike aedikute asemele ei saaks arhitektuur pakkuda loomadele keskkonda ja hooneid, mis nende tegelike vajadustega märksa rohkem arvestab.
Stanley McChrystal’s Long War – seoses järjest keerulisema (ja tundub, et lootusetuma) olukorraga Afganistanis olen juba mõnda aega otsinud pikemat artiklit, mis praegusest olukorrast ja tuleviku perspektiividest mingi ettekujutuse annaks. New York Times’is ilmunud artikkel annab üpris mitmekülgse ülevaate olukorrast ja uue USA kindrali plaanidest ülesande ees, mis tundub olevat juba ette ebaõnnestumisele määratud. Afganistani demograafilist olukorda kajastavale artiklile olen juba viidanud, kuid mitte Richard North’i blogile Defence of the Realm, mis kajastab Afganistanist toimuvat brittide vaatenurgast ja pakub analüüsi, mille mitmekülgsus ei võimalda seda ignoreerida. North on muu hulgas selgelt välja öelnud, et midagi võidu taolist Afganistanis loota on naiivne ja välisväed tuleks sealt kiiremas korras välja tuua. Kui teema pakub huvi, siis väärib lugemist ka Peeter Meose postitus eestlaste asukoha strateegilisest rollist Afganistanis.
Bootylicious – Peter Leeson’i piraatide organiseerumise uurimustest, millest oli Vabalogis juttu juba 2007. aasta juulis, on saanud raamat The Invisble Hook, mis on alust andnud ka piraatide organiseeritust 17.-18. sajandil käsitleva artikli jaoks New Yorkeris. Juttu tuleb nii piraatide konstitutsioonist, saagi jaotamise põhimõtetest kui ka kompensatsioonist vigastuste puhul. Mõistagi ei puudu artiklist ka värvikad näited ja paralleelide tõmbamine Somaalia piraatidega. Kui teema pakub huvi, siis Leeson on olnud ka Russ Roberts’i EconTalk’i külaliseks, kus vestlusteemaks samuti piraadid.
Artificial Sweeteners: How Bad Are Saccharin, Aspartame? – arvestades sellega, et kellelgi meist pole pääsu soovist aega ajalt midagi magusamat proovida, siis tuleb kindlasti kasuks lühike selgitus sellest, kust on tulnud ja mida kujutavad endast suhkruasendajad. Sahhariin on tõenäoliselt enamusele tuttav, kuid aspartaami või tsüklamaadiga puutub kokku märksa vähem inimesi. Suhkruasendajad on küll siiani olnud üpris mannetud suhkru asendamisel küpsetamises, kuid ka see olukord on muutumas.
Tänases Päevalehes kurdab Barbi Pilvre, kuidas nõukogude arhitektuuripärandist ei hoolita. Mingil kummalisel põhjusel soovib ta nõukogude arhitektuuripärandit korduvalt vene arhitektuuripärandiga võrdsustada kuigi ta kindlasti mõistab, et need kaks pole võrdsustatavad ega sünonüümid. Aga see ei olnud peamine, millest ma kirjutada tahtsin. Mind ajendas kirjutama hoopis see, et Pilvre “pärlid” pole seda kaugeltki kõigi arvates ja kahjuks puudub loost kõige olulisema küsitluse käsitlus – kes maksab nende hoonete kütmise, hooldamise ja remondi kulud, kui neid pole võimalik kasumlikult majandada?
1970.–1980. aastate ehitus-pärandiga on selline kentsakas lugu, et rohkem tähelepanu pöörati välimusele ja muljele kui praktilisusele ja kasutatavusele. Ainuüksi energia madal hind tingis olukorra, kus hoone soojuspidavus ja energia kasutatavus oli teise kui mitte kolmanda järgu küsimus. Ka taoliste hoonete ruumikasutus on priiskavalt ebaratsionaalne ja loob olukorra, kus hoone haldajal tuleb maksta kütte ja hoolduse eest pinnalt, mis mingit tulu ei too. See suurendab aga oma korda võimaliku välja renditava pinna hinda, mis ei võimalda aga enam märksa kaasaegsemate ruumide poolt pakutavate võimalustega konkureerida.
Ettevõtlusamet sõlmis linnahalliga vastavad sihtotstarbeliselt antava toetuse lepingud ning linnahall kandis omakorda kokku 600 tuhat krooni üle Eesti Energia Aktsiaseltsile ja 100 tuhat krooni aktsiaseltsile Tallinna Küte.
Kusjuures hoone vajab juba pikemat aega remonti, mida lõpmatuseni edasi lükata ei saa. Kas peaks veel eraldi tähelepanu pöörama sellele, et miljoni krooni maksumaksja rahaga on võimalik märksa sisulisemaid ja otstarbekamaid tegevusi finantseerida? Tõenäoliselt on ka Tallinna linnavalitsus valmis linnahalli võlgu tasuma eelkõige helgema tuleviku lootuses, kuigi vaid lootuseks linnahalli müük Pilvre jaoks vastuvõetavatel (loe: konserveerivatel) tingimustel ka jääb.
Pilvre pakub, et tema nostalgia “võib olla” kohatu, kuid ilma nägemuseta sellest, kuidas nõukogude aegsete hoonete majandamist finantseeritakse, ON tema nostalgia kohatu. Ilmselgelt ei ole võimalik linna eelarvest pidevalt eraldada miljoneid hoonete üleval pidamiseks, mis täidavad kõigest ulatuslike püsikuludega mälestusmärkide funktsiooni. Ja kui Pilvre arvates peab neid hooneid linna või veel parem riigi eelarvest finantseerima, siis mille arvelt? Kellelt võetakse raha ära, et maksta Eesti Energiale või Tallinna Küttele ja mida raha kaotanud sellest arvaks?
Pilvre kirjutab veel:
Muidugi ei igatse ma taga tolle aja stabiilsust, kuid linn, mille nägu muutub turumajanduse tuules liiga suure kiirusega, inimeste mälu ignoreerides, mõjub elukeskkonnana neurootiliselt. Pealinn on 1990-ndatel olnud mujalt tulnud arendajate rahaveski ja on selge, et kui siin ise ei ela ja vaid raha lüpsad, siis ei huvitu sa sellest, kuidas põliselanik ennast tunneb.
Ma ei teadnuki, et “linn näo muutumiseks” on mingi optimaalne ja objektiivselt fikseeritud kiirus. Kahju, et Pilvre seda optimaalset kiirust lugejatega ei jaga, sest praegu jääb mulje, et lihtsalt üks vanem inimene ei ole suuteline muutustega kohanema ja peab enda nostalgiat olulisemaks teiste inimeste töökohtadest ja eluks vajalikust sisstulekust. Solarises on ainuüksi nähtavaid töökohti vähemalt paarsada, millele lisanduvad veel Solarise ehitamisesse kaasatud ehitajad, projekteerijad ja administreerijad, kes said üpriski raskel aja tööd projektis, mille toetajaid on märksa rohkem kui vastaseid. Sakala Keskus seis aga valdava enamuse ajast lihtsalt tühjalt ja kasutult. Sellepärast on ka üks teine Pilvre seisukoht arvamusloos kahetsusväärselt kodanikuühiskonda kitsendav ja enda seisukohti ekslikult ainuõigeks pidav:
Sakala keskuse hävitamise ja Solarisega asendamise lugu on kindlasti häbiplekk meie lähi-ajaloos ja kodanikuühiskonna ignoreerimise näide.
Kodanikuühiskond ei ole ainult need 9 000 inimest, kes Sakala Keskuse säilitamise eest enda allkirja andsid. See on vaid natuke rohkem kui 2% terve linna elanikest ja sealjuures ei pidanud allkirja andmiseks isegi Tallinna elanik olema. Ei tasu unustada, et päris mitu tuhat inimest andis allkirja ka Solarise (siis veel Uus Sakala) toetuseks ja sugugi vähemtähtis ei ole tõsiasi, et Solarist külastas juba ainuüksi avapäeval enam kui 43 000 inimest. Mulle tundub, et enamus tallinlasi on Solarise omaks võtnud ja näeb seda pigem positiivse kui negatiivse arenguga.
Aga eks see ole iseenesest huvitav nähtus, et osad inimesed leiavad, et üksikute arvates olulise eest peaksid maksma eelkõige teised sealjuures huvitumata palju siis ikkagi maksta tuleks.
Valitsuse kukutamise asemel võiks Keskerakond hakata mõtlema tõsiselt selle üle, milliseid riske kujutab neile endast see, kui ligi viiendiku kogu Eestis ja enam kui kolmandiku Tallinnas erakonnale antud häältest kogub üks inimene.
Andres tuletab meelde, et Keskerakonnal on Savisaare näol tegu lühemas perspektiivis õnnistuse, kuid pikemas perspektiivis pigem õnnetusega.
Ma satun jagama arvamust, et kui Savisaar peaks näiteks tervislikel põhjustel poliitikast taanduma, siis on keeruline ette kujutada olukorda, kus Keskerakond sarnasel kujul jätkata saaks. Erakonnas on piisavalt ambitsioonikaid ja võimukaid inimesi, et ilma Savisaare distsiplineeriva suunamiseta takerdub erakond üpris kiiresti lõhestavate intriigide rägastiku, mis pärsib ka valimisteks ette valmistumist. Ainuüksi noorema ja vanema põlvkonna liikmete arusaamad Keskerakonna tulevikust on piisavalt vastandlikud, et seada ühtse visiooni kujunemine kahtluse alla.
Ma pean tõenäoliseks olukorda, kus Keskerakond laguneb vähemalt kaheks kui mitte enamaks erakonnaks, sest uus erakonna esimees ei rahulda umbes kolmandiku liikmetest. Isegi kui erakonna lagunemine ei alga kohe võivad saatuslikuks osutuda esimesed valimised, mis võivad uue erakonna esimehe niigi ebastabiilset positsiooni täiendavalt õõnestada, sest ilma Savisaareta lähevad tema poolt varem kogutud hääled kaduma.
Minul on keeruline ette kujutada olukorda, kus kõik Savisaart valinud inimesed (eriti aga vene keelt kõnelevad) valivad kellegi teise samast erakonnast. Ma ei näe Keskerakonna ridades täna kedagi, kes suudaks siiani Savisaare poolt kogutud hääled ilma Savisaareta erakonnale tuua. Lõppude lõpuks pole Keskerakkonnal vaja kaotada rohkem kui 15 000 häält ehk saavutada kõigest 10% tagasihoidlikum tulemus, et Tallinna peaks valitsema koalitsioon.
Kui Sotsiaaldemokraadid on piisavalt tähelepanelikud, siis õnnestub neil Keskerakonna lagunemist ära kasutada ja enda ridasid täiendada inimestega, kes ei jää Mikserile ega Kreitzbergile enda teadmiste, oskuste ja võimete poolest alla. Kui sotsid sellest piisavalt vara aru saavad, siis on igati mõistlik Keskerakonnaga esimesel võimalusel koalitsioon moodustada. Savisaar on igal juhul üles näidanud valmisolekut juunior partneri kaasamiseks Tallinnas ja kui sotsid enda nõudmistega liiale ei lähe, siis avaneb neil suurepärane võimalus lähemalt tutvuda ja koostööd teha Keskerakonna aktiivsemate liikmetega, kellest osad on vähemalt maailmavaatelt ka potentsiaalsed sotsiaaldemokraadid.
Igal juhul tundub mulle, et Eesti lähima kümne aasta üks huvitavamaid sisepoliitilisi küsimusi on, mis saab Keskerakonnast ilma Edgar Savisaareta ja kelle poolt hakkab siis hääletama enamus vene keelt kõnelevat Eesti elanikkond.
Keskerakonna tulevikust ilma peamise häälekogujata kommenteerimine on välja lülitatud
Afghanistan’s ‘Disposable Sons’ – Gunnar Heinsohn kirjutab Wall Street Journal’is, miks NATO’l on Afganistanis ülimalt keeruline mingit korda luua ja millist rolli mängivad konflikti edasises arengus demograafilised trendid Afganistanis ja NATO liikmesriikides. Heinsohn’i hinnangul on kõige realistlikum lahendus kohalike järjepidev väljaõpe ehk sisuliselt kodusõda, mis noortele “tegevust” pakuks.
Reading Tarot on K Street – Philip Tetlock arvustab kolme erineva lähenemisega tulevikku ennustavat raamatut ning annab neis toodud ennustustele isegi oma hinnangu. Jutt ei pöörle niivõrd erinevat stsenaariumite kui metodoloogia ja usalduse ümber. Arvustuse teeb huvitavaks ka autori tagataust, mis on tugevalt mõjutatud ennustamisest politoloogias.
Monkeys Don’t Go For Music — Unless It’s Made for Them – Wired’is ilmunud lugu sellest, kuidas ahvidele lasti erinevat inimeste muusikat ja see neile mingit mõju ei avaldanud. Üks psühholoog ja muusik otsustasid seejärel teha just ahvide häälitsustest ja kutsetest inspireeritud muusikat, mida ahvidele lasta. Tulemuseks oli emotsionaalne reaktsioon ahvidelt vaatamata sellele, et muusika tegemisel kasutati tsellot ja inimhäält. Kusjuures viidatud artikli juures on ära toodud ka ahvidele lastud kaks pala ahvimuusikat.
Will the Last One Out Please Switch Off the Light? Scandinavia’s Loser Towns – selgub, et Taanis tegi üks planeeringu ekspert ettepaneku hakata väikseid külasid “sulgema”, sest seal pole koole, poode ega restorane samas kui noored ülikooli lahkudes tagasi koju enam ei tule. Juttu tuleb ka Rootsist, kuid ühtlasi lahendusest immigratsiooni näol. Mulle tundub, et teema peaks Eestis vähemalt sama aktuaalne olema.
Inside the Apocalyptic Soviet Doomsday Machine – selgub, et Kubricku Dr.Strangelove polnudki reaalusest väga kaugel, sest 1980ndate keskel sai Nõukogude Liit hakkama viimsepäeva relvaga “Perimeeter”, mida tunti ka “Surnud Käena”. Tegu oli süsteemiga, mis võimaldas tuumarünnaku korral anda viimane ja hävitav vastulöök kõigi tuumaarsenal relvadega. Artikkel peatub süsteemi olemusel, otstarbekusel ja toimisel. Kõhedust tekitav lugemine.
“Why Don’t Students Like School?” Well, Duhhhh… – paljuski poleemiline, kuid siiski oma ivaga artikkel sellest, et tänapäeva koolisüsteemil on märksa rohkem ühist vanglatega kui keegi tunnistada soovib. Arvestades sellega, et tegu on just arengu psühholoogiale spetsialiseerunud teadlasega, siis ei saa tema väiteid ükskõikse mõhatusega kõrvale lükata. Kui ei midagi muud, siis on postitus hea algus debatile selle üle, kui vajalik on üldse koolikohustus.
Oil Industry Sets a Brisk Pace of New Discoveries – jutud peatsest nafta defitsiidist ei tundu selle artikli valguses ka kõige parema tahtmise juures õigustatud. Ühtlasi tuleb artiklist välja ka see, kuidas turumajanduse tingimustes tähendab kõrgem nafta hind pigem potentsiaalse müügikoguse suurenemist kui vähenemist. Suurimaks takistuseks on aga jätkuvalt mitte naftaväljade vaid hoopis töötlemistehaste puudus.
I must confess that if I had been consulted whether to establish a Nobel Prize in economics, I should have decidedly advised against it.
One reason was that I feared that such a prize, as I believe is true of the activities of some of the great scientific foundations, would tend to accentuate the swings of scientific fashion.
This apprehension the selection committee has brilliantly refuted by awarding the prize to one whose views are as unfashionable as mine are.
I do not yet feel equally reassured concerning my second cause of apprehension.
It is that the Nobel Prize confers on an individual an authority which in economics no man ought to possess.
Friedrich August von Hayek 1974. aasta autasustamisbanketil peetud kõnes. Kõne ei ole pikk – eelnev tsitaat moodustab sellest umbes poole.
Nädala Nobeli memoriaalpreemia tsitaat kommenteerimine on välja lülitatud
No nii, 2009. aasta Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses läks jagamisele Elinor Ostrom’i jaOliver E. Williamson’i vahel. Loomulikult annab auhinna lehekülge nii üldisema kui detailsema ülevaate auhinna andmise põhjustest, kuid blogosfäärist ja ajakirjandusest on võimalik mõnevõrra mitmekülgsemaid kajastusi leida.
Elinor Ostrom sai auhinna eelkõige ühisressursside majandamise erinevate institutsiooniliste võimaluste uurimise eest, kus rõhuasetus kogukondliku majandamise võimalustel ja reeglite järk-järgulisel arengul. Ostrom ei ole piirdunud ainult teoreetiliste uuringutega vaid on toetanud teoreetilisemaid käsitlusi ka eksperimentide ja välisvaatlustega. Vernon Smith, kes on samuti suht värske memoriaalpreemia laureaat, on Forbes’i jaoks välja toonud kaks küsimust, mis on Ostrom’i uuringute liikumapanevaks jõuks:
(1) Since “everybody’s property is nobody’s property,” how is it that there are so many cases where collectives of ordinary people with no education and with none of the economists’ knowledge of “the tragedy of the commons,” in fact discover ingenious rules (institutions) for taking the “tragedy” out of a productive resource they hold in common? If you read her book you will find among the diversity of examples a Swiss village whose people have private property in the plots they plant and harvest, but also have a communal summer meadow for grazing their cows.
(2) As a distinguished political-economic scientist she will be the first to tell you that there are also plenty of commons problems that represent institutional failures and fragilities; she has asked why, and what makes the difference between success and failure? The fragilities include inshore fisheries and groundwater basins with continuing commons problems; failures include salt water fisheries and irrigation systems hamstrung by the complexity of the rules.
Ostrom’i auhinda on veel paljude teiste seas kommenteerinud veel Alex Tabarrok kui Paul Romer ja Pete Boettke, kes on Ostrom’ist inspireeritud koolkonna kohta koos kaasautoriga just raamatu avaldanud, seob Ostromi’i metodoloogilise individualismi nagu ka Hayek’i ja Mises’ga. Mario Rizzo, kes kuulub samuti austria koolkonda, näeb samuti Ostrom’i auhinnas positiivset arengut.
Oliver Williamson sai auhinna eelkõige ettevõtete juhtimise ja piiride ulatuse uurimise eest, kus olulisemat rolli ideaalsest võrdsest konkurentsist ja ühekülgsest “firmast” mängivad erinevad organiseerumise vormid ja võimalused, mis tulenevad valdkonna ja tegevuse eripäradest ning nendega kaasnevatest tehingukuludest. Organizations and Markets nimelise blogi autorid on juba aastaid lootnud Williamson’ile memoriaalpreemiat. Peter Klein on esimesi mõtteid juba koondanud:
The perfectly competitive general-equilibrium model, Williamson’s work shows, is unrealistic, irrelevant, and a distraction. The task of economists studying firms and markets is to understand the marvelous variety of organizational forms that emerge in competitive markets, virtually none resembling the “firm” of microeconomics textbooks (what Williamson calls the production-function picture of the firm). “Nonstandard” phenomena like vertical integration, vertical contractual restrictions, alliances and joint ventures, long-term supply or distribution agreements, and the like should be celebrated, not condemned.
(1) Since “everybody’s property is nobody’s property,” how is it that there are so many cases where collectives of ordinary people with no education and with none of the economists’ knowledge of “the tragedy of the commons,” in fact discover ingenious rules (institutions) for taking the “tragedy” out of a productive resource they hold in common? If you read her book you will find among the diversity of examples a Swiss village whose people have private property in the plots they plant and harvest, but also have a communal summer meadow for grazing their cows.
(2) As a distinguished political-economic scientist she will be the first to tell you that there are also plenty of commons problems that represent institutional failures and fragilities; she has asked why, and what makes the difference between success and failure? The fragilities include inshore fisheries and groundwater basins with continuing commons problems; failures include salt water fisheries and irrigation systems hamstrung by the complexity of the rules.
Kindlasti võib Organizations and Markets autoritelt peatselt pikemat ja põhjalikumat postitust loota (kommentaaridest selgus, et Klein’i artikkel on üleval mises.org lehel – aitäh PaulV). Seniks võib paljude teiste seas lugeda Alex Tabarroki, kes illustreerib Williams’i põhiteese läbi huvitavate näidete ja viitab Williams’i enda poolt kirjutatud tema seisukohti koondaval ülevaatlikule artiklile The Economics of Governance (PDF). Arnold Kling’il on samuti lühike ja inuitiivne selgitus Williamson’i panuse kohta.
Lugemist väärivad ka John Nye artikkel mõlemast auhinna võitjast Forbes’is nagu ka David Henderson’i artikkel Wall Street Journalis. Meelis Kitsing juhib aga tähelepanu sellele, kuidas Ostrom on seotud laiemalt uusinstitutsionaalse traditsiooniga.
Hiljuti õnnestus külastada Nõmmel asuvat tähetorni, mis on huvitav juba ainuüksi enda unikaalse arhitektuuri poolest. Lisaks köitvale välimusele on tähetornis ka Eesti üks võimsamaid teleskoope, mis vaatamata enda mitmekümne aastasele vanusele on piisavalt hea optikaga, et digitaalsete lisaseadmetega võimaldada üllatavaltki heade piltide jäädvustamist.
Loomulikult huvitas kõiki ekskursioonil osalejaid (8-liikmeline grupp) paari pilti mõnest maailmaruumi objektist võrrelda ja ekskursioonijuht tuli lahkelt meie soovile vastu ja edastas kaks pilti:
Kassisilma (Cat’s Eye) udukogu umbes 3000 valgusaasta kaugusel maast jäädvustatud Tallinna tähetorni teleskoobi abil – pildile klõpsamine juhatab suurem versioonini.
Three thousand light-years away, a dying star throws off shells of glowing gas. This image from the Hubble Space Telescope reveals the Cat’s Eye Nebula to be one of the most complex planetary nebulae known. In fact, the features seen in the Cat’s Eye are so complex that astronomers suspect the bright central object may actually be a binary star system. The term planetary nebula, used to describe this general class of objects, is misleading. Although these objects may appear round and planet-like in small telescopes, high resolution images reveal them to be stars surrounded by cocoons of gas blown off in the late stages of stellar evolution.
Mind isiklikult üllatas, et udukogu piirjooned on isegi Tallinnas tehtud pildil selgelt näha. Seda enam jäid mind huvitama pildid, mis tehtud sama riistvaraga Kuust. Väidetavalt on isegi mõnesaja meetrised kuukraatrid nendel piltidel selgelt eristatavad, kuid kahjuks nende piltideni me ei jõudnud.
Kusjuures vaatamata halbadele ilmastikuoludele, mis takistasid taevalaotuse kiikamist, oli külastus huvitav, õpetlik ja ilmselget järge vajav. Jääb üle ainult loota, et sellele unikaalsele tähetornile peatselt lubatud summad renoveerimiseks eraldatakse.
Kaks pilti – üks tehtud Tallinnast, teine Maa orbiidilt kommenteerimine on välja lülitatud
Finantskriisist on tänaseks möödunud natuke üle aasta ja sellest tulenevalt on ilmunud hulgaliselt artikleid, postitusi ja kommentaare, mis üritavad valgustada toimunut ja selle tagajärgi. Isegi majandusteadlaste seas on viimase aasta jooksul juurdunud mitmed erinevad narratiivid, kuid mulle tundub, et eelmise aasta oktoobris kirjutatud postituste seeria finantskriisi põhjustest pole aastaga enda väärtust kaotanud ja pigem väärib ühte järelpostitust.
Kling peatub iga valdkonna juures pikemalt ja toob ära ka ajaloolist arengut kajastava joongraafiku parema ülevaate saamiseks. Kui on võimalus lugeda ainult ühte uurimust finantskriisi tagamaadest, siis mina enda piiratud teadmistega soovitaks lugeda Klingi, kelle kirjutis ei tohiks ühelgi teemast huvitunul üle jõu käia.
Critical Review nimeline väljaanne on samuti saanud ühele poole finantskriisi tagamaid lahkava erinumbriga, kus mitmed tunnustatud majandusteadlased vaatlevad põhjuseid ja poliitikaid, mis kriisi leevendamiseks käiku lasti. Kahjuks pole erinumber veebist tasuta saadav, kuid erinumber inspireeris ajakirja toimetajat Causes of the Crisis nimelist blogi looma, kust võib muu hulgas leida tema enda postituse Three Myths about the Crisis: Bonuses, Irrationality, and Capitalism ja Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses mõned aastad tagasi pälvinud Vernon Smithi postituse, mis kutsub majandusteadlasi vägagi hayeklikult üles hoiduma enesepettusest ja olema alandlikumad keeruliste nähtuste kirjeldamisel.
Lehman’i pankrott – kas viga või hoopis õnnelik õnnetus?
Kahjuks ei ole eesti keeles põhjalikumalt finantskriisil mõtet peatuda kui Andres Juhkami Postimehe lisas ilmunud artikkel Järelevalveta pime usk innovaatilisse juhtimisse, mis pigem selgitab kui analüüsib. Mitmete artiklis toodud väidete ja artikli rõhuasetus üle võib vaielda, kuid samas dikteerib leheruum ja lugejate huvi selle, et detailidesse laskumine jääb inglise keelse meediaruumi jaoks. Ühe lõigu toon aga Juhkami artiklist siiski välja, et juhtida lugeja tähelepanu sellele, milline pilt kujuneb toimunust kui kirjutad eestlastele ümber üldlevinud narratiive:
USA valitsus uskus (eelkõige tollane rahandusminister Henry Paulson, keda peetaks turufundamentalistiks), et pärast Bear Stearnsi päästmist oli pangandus uuteks šokkideks piisavalt ette valmistunud ning turg oleks pidanud ise uute tagasilöökidega hakkama saama, sealhulgas neelama alla ka Lehmani pankroti tagajärjed. Kuid eksiti rängalt. Bear Stearnsi päästmises oli Ameerika valitsus küll osalenud, kuid seda peeti erandiks. Turg ei suutnud Lehmani pankroti tagajärgedega iseseisvalt hakkama saada. Tagajärjeks olid võrreldes Lehmani võimaliku päästmisega mõõdetamatult suuremad kahjud nii finantsasutustele, riigieelarvele kui ka reaalmajandusele.
Viimase nädala jooksul on ilmunud nii New York Times’is kui Wall Street Journalis artiklid, kus leitakse, et Lehmani päästmisest hoidumine oli õige ja võimalik, et veelgi suurema ja laastavama kriisi vältimiseks isegi vajalik. Joe Nocera kirjutab New York Times’is, et Paulson polnud sugugi veendunud, et Lehman ilma abita jätkata suudab, kuid poliitiline surve ja Timothy Geithner kangekaelne vastupanu sidusid ka tema käed.
Nocera spekuleerib, et enne Lehmani põrumist oli Paulson koos Bernanke’ga pöördunud Kongressi poole ettepanekuga vastu võtta meetmete pakett, mis võimaldaks ka suuremaid kriise ohjata, kuid selleks puudus poliitiline tahe. Asjad hakkasid liikuma alles pärast Lehmani pankrotti ja isegi siis läks 700 miljardi dollari suurune TARP läbi alles teisel katsel.
Ühtlasi on Nocera arvamusel, et Lehmanile sügavate taskutega partneri leidmine oleks vältimatut ainult edasi lükanud ja lõpuks päädinud hoopis mõne suurema institutsiooni nagu AIG pankrottiga. Paulson’i kolleegid on hiljem öelnud, et kui Lehman oleks päästetud, siis poleks AIG’i taoline kindlustushiid abi saanud, sest peaaegu keegi USA rahandusministeeriumis ei olnud AIG’i märksa suuremast läbi põimitusest USA finantssektoriga teadlik.
Wall Street Journal’is leiavad aga Luigi Zingales ja John Cochrane, et märksa laastavamat mõju Lehmani pankrotist avaldas finantsturgudele hoopis Bernanke ja Paulsoni TARP’i toetuskõne Kongressile, mis enda umbmäärasuses tekitas rohkem paanikat kui Lehmani pankrott. Mehed on veendunud, et Lehmani päästmine oleks vältimatut ainult edasi lükata, sest kõiki finantsinstitutsioone ei suuda isegi USA valitsus päästa.
Vaatamata sellele, et praegu leiavad paljud, et Lehman oleks tulnud päästa, siis Zingales ja Cochrane on seisukohal, et Lehmani narratiivi – üks suur viga ilma milleta poleks midagi erilist juhtunud – korrutamine on pigem suurte pankade ja finantssektori reguleerijate omakasupüüdlik ajalookujundus, mis juhib tähelepanu kõrvale märksa olulisematest probleemidest.
What’s more, they say, in the months and weeks leading up to the September crisis, the firm, realizing that it might need a Plan B, proposed that it be allowed to become a bank holding company. It also asked for access to the Fed’s discount window, which is reserved for troubled banks. (What Lehman didn’t do, however, despite the repeated urging of Mr. Paulson, was find a partner with deep pockets or raise additional capital.) These are the “facts” Mr. Fuld was referring to when he spoke the Reuters reporter.
But Timothy Geithner, then New York Fed president, now Treasury secretary, didn’t like the idea of letting an investment bank become a bank holding company — so he said no. Immediately after the Lehman default, however, that is exactly what he allowed Morgan Stanley and Goldman Sachs to do, which helped stabilize both firms.
Viimaste nädalate kõige kuumem ja diskuteeritum inglise keelne artikkel finantskriisist on Paul Krugman’i How Did Economists Get It So Wrong?, mille Alex Tabarrok päris tabavalt “theya culpa”-ks ristis. Inglise keeles on fraas “guilty by omission”, mis tundub ka Krugman essee kohta käivat. Palju on valikulist ja tendentslikku samas kui intellektuaalsete vastaste seisukohti serveeritakse kontekstist välja rebitult ning vahel isegi kohatult lihtsustades.
Loomulikult ei jäänud Krugmani artikkel enamusel majandusteadlastest lugemata ja vähemalt John Cochrane, kes on üks Krugmani naeruvääristamise ohvreid, ei pidanud paljuks enda seisukohti kaitsta ning tähelepanu pöörata sellele, mida ja mis konttekstist ta tegelikult ütles, kuid nii nagu Krugman pole ka tema suuteline emotsionaalsemast väljendumisest hoiduma. Kuskil nende kahe seisukoha vahele peaks aga jääma midagi, mis ühendab
Austria koolkonna üks silmapaistvamaid esindajaid, Mario Rizzo, luges nii kui Krugman’i kui Cochrane’i lood läbi, kuid leiab, et mõlemad on üle pingutanud . Rizzo leiab, et just Austria koolkonna seisukoht (madalad intressimäärad moonutasid raha hinda, mis viis moonutatud kapitali investeeringute ja liigsete riskide võtmiseni) on praegu sattunud Krugman’i ja Cochrane’i vastandlike äärmuste vahele “kuldse kesktee” rolli. Rizzo leiab, et moonutatud informatsiooni baasil toimiv turg pidi korrektsiooni läbi tegema, et pääseda moonutustest. See oli vältimatu. Tegu ei olnud ainult üleüldise paanikaga finantsturgudel vaid reaalsete moonutustega, mis viisid halbade investeerimisotsusteni, millest lõpuks aru saadi.
Pikematest kirjutistest on korduvalt ja väga erineva taustaga majandusteadlaste poolt esile tõstetud Robert Gordoni uurimust Modern Macro or 1978‐era Macro More Relevant to the Understanding of the Current Economic Crisis? (PDF), mis kaardistab üllatavaltki mõistetavalt makroökonoomika mudelite arengut, täiendamist ja kasutamist. Finantskriis on sundinud makroökonoomikuid mõtlema rohkem sellele, kuidas jõuti praegusesse olukorda, kus majandusteaduse legitiimsus ja eriti makroökonoomika on kahtluse alla seatud.
Gordon annab igati loetava ülevaate, mis annab hea ettekujutuse sellest, kui keeruline on üleüldise majandustegevuse modelleerimine ja mida kõike peaks arvestama selleks, et üldse praeguse majandusolukorra tekke tagamaid mõista. Gordon leiab, et praeguse olukorra modelleerimiseks vajalikud mudelid olid olemas juba 1978. aastal ja nende hilisem täiendamine on neist eemaldanud mitmed elemendid, mis võimaldaks toimuvat märksa paremini mõista. Tegu on vaieldamatult Keynes’si loomingust inspireeritud lähenemisega, mis sellele vaatamata väärib kui mitte järgimist, siis kindlasti mõistmist.
Kellel isu Gordoni mitmekümne leheküljelise uurimuse vastu puudub, kuid ülevaade seal esitatust siiski huvitab, võib lugeda ka aastakümneid majandusajakirjaniku tööd teinud David Warsh’i märksa optimistlikumat esseed Economics and Its Discontents. Warsh leiab, et n.n. mikroaluste (kuidas makro tasandil toimuv on seotud indiviidide valikute ja otsustega) otsimisega on üpris palju saavutatud ning pragmaatilisem lähenemine rahanduspoliitikas on rakendamisel ka tulemusi andnud. Warsh leiab, et erinevate majandusteadlaste koolkondade omavaheline nääklemine paisutab probleemi suuremaks kui ta tegelikult on.
Warsh ei häbene ka Keynes’i laiemasse konteksti panemast teises essees Keynes in Context, kust särab läbi Warsh lai lugemus, mis võimaldabki Keynes’i panust majandusteaduse arengu kontekstis vaadelda:
In the end, then, Niehans writes, “Keynes added a solid and useful brick to the building of economic theory. A brilliant writer, he offered this brick packed in glittering gift-wrap, sparking with hints, allusions, suggestions and quotable obiter dicta. Half a century later, The General Theory still glitters, but economic science has learned to distinguish the wrapping from the brick.” Unlike the scientific contributions and policies of that other genius of persuasion, Adam Smith, Niehans asserted that the insights of Keynes had tended to fade away. But what about the continuing debate about “what Keynes really meant?” — imperfect competition, transactions costs, multiple budget constraints? Niehans: “For a competent scientist, endowed with Keynes’s command over words, fifty years should have been long enough to make himself understood.”
Essee lõpus tsiteerib Warsh ka Robert Lucas’it, kes on ajalukku läinud Keynes’i kriitikuna, kuid kes tsiteeritud lõigus näeb Keynes’i lähenemises pigem soovi kapitalismi mitte maha kanda märksa kahtalsema väärtusega ühiskonna korralduste nimel, mis domineerisid 1930ndatel näiteks Saksamaal või Nõukogude Liidus.
Eraldi huvitav ja märkimisväärne nähtus on aga Scott Sumner, kes on oma blogis, Thee Money Illusion, väga jõuliselt astunud välja rahanduspoliitika kaitseks, mille kõiki võimalusi ei kasutatud vähemalt USA’s enne ära kui pöörduti fiskaalpoliitika poole. Ühes postituses võtab Sumner julgelt ette aga mitmeid koolkondi ja selgitab, miks ta arvab, et nende narratiivid toimuvast on ekslikud ja miks üks grupp majandusteadlasi (s.h. tema) tõenäoliselt toimunut kõige paremini mõistavad.
Sumner on enda nägemuse sellest, kuidas rahanduspoliitika kujundamisel lähtuti tõenäoliselt valedest indikaatoritest, üpris kompaktselt kirja pannud Cato Unbound jaoks, kus tema essee on alguseks “vestlusele”, mille käigus valitud majandusteadalased Sumner’ile oponeerivad. Kui natuke tehnilisem ent siiski tavalugeja poolt jälgitav debatt pakub huvi soovitan kindlasti Sumneri esseed ja tema vastust oponentidele lugeda. Hea näide sellest, et erinevate seisukohtadega inimesed saavad ka tsiviliseeritult ja viisakalt üks-teisele enda seisukohti selgitada.
Kinlasti ei ole see postitus ammendav ja lugejate viited huvitavatele artiklitele või postitustele on igati oodatud kommentaarides.
Vahel tahaks rohkem kirjutada kui on aega, jõudu ja võimalust. Kui ei ole ühte ega teist, siis tuleb piirduda päeva tsitaadiga:
Can it really be that the G20 is about to adopt elaborate banker-compensation rules without a single study showing that compensation incentives contributed to the crisis??
If anyone knows of any such studies, PLEASE CONTACT ME at edcritrev at gmail dot com.
Can it really be that the G20 is about to adopt elaborate banker-compensation rules without a single study showing that compensation incentives contributed to the crisis??
If anyone knows of any such studies, PLEASE CONTACT ME at edcritrev at gmail dot com.
Tsitaat pärineb Marginal Revolution’ist, kust selgub, et siiani pole keegi suutnud tsitaadi autori, Jefery Friedman, üleskutsele adekvaatselt vastata. Taolises olukorras on keeruline hoiduda järeldusest, et poliitikud annavad rahvale seda, mida nad tahavad. Vähene seotus reaalsusega ei puutu aga asjasse.
Probleem on ainult selles, et inimesed on leidlikud ja piirangud kavaldatakse üle ja mängitakse ümber.
Mõni päev tagasi toimus Tartus debatt majandusteemadel, kus ühel pool Andres Arrka ja teisel pool Viktor Trasberg. Mind kutsuti isegi publikusse teravaid küsimusi küsima, kuid kuna eelnevalt võetud kohustuste tõttu ei osutunud see võimalikuks, siis lubasin toimunut meedia vahendusel jälgida ja ehk mingi kommentaari lisada.
Igal juhul pühendas kõige rohkem leheruumi debatile Äripäev artikliga Majandusteadlaste debatt: kes ajas majanduse kraavi, mis annab debatist vähemalt ülevaate, millele lisaks omalt poolt mõned kommentaarid.
„Viga ei tehtud mitte aasta tagasi, vaid juba viis aastat tagasi, kui lasti majandustsükkel vabalt ujuma,“ seletas Trasberg. „Kui majandus kasvas 10-12 protsenti aastas, oleks riik pidanud oma fiskaalpoliitika kaudu ja ehk mõnevõrra ka raha pakkumise kaudu kasvu pidurdama. Avaliku sektori asi on vältida olukorda, kus raha on rohkem kui mõistust. Selleks on olemas maksusüsteem ja majanduse juhtimine, et raha ei oleks odav ja et raha ei oleks vabalt kasutatav.“
Ma ei saa tõsiselt võtta väiteid, kus lahenduseks peaks olema avalik sektor ent avaliku sektori otsustusmehhanismi puudusi lihtsalt ignoreeritakse. Olukorras, kus märksa suurema inimpotentsiaaliga avalikud sektorid seisid vastamisi paljuski sarnaste probleemidega – eriti odava raha näol – ei olnud keegi valmis majanduskasvu “kallima raha” nimel ohverdama. Eraldi küsimus on loomulikult see, mille järgi hinnatakse, kas raha on parajasti odav või mitte.
Kui raha “odavuse” üle otsustamine jääb avalikule sektorile, siis millest lähtutakse otsuste tegemisel? Majandussuhted on globaliseeruvas maailmas pidevas muutumises ja suhtarvud, mis olid õiged eile ei pruugi seda kaugeltki olla täna. Ühtlasi tekib küsimus, et kui raha pakkumist hakatakse piirama liiga vara, siis kes selle eest vastutab? Kes vastutab sõlmimata tehingute ja ära jäänu investeeringute eest? Vaadates avaliku sektori toimimist saab vastus olla ainult: igal juhul mitte ametnikud. Probleem on aga selles, et taoline süsteem loob ajendid riskikartlikkuseks, kus alati on mõtet olla konservatiivsem, kuid seda tehakse kõigi suurema heaolu arvelt.
Faktiks jääb, et keegi ei sundinud kedagi laenama või üle enda võimete elama. Täiskasvanud inimesed peaksid ise olema suutelised enda tegevuse ja selle tegevuse tagajärgede eest vastutama mitte kujundama avalikust sektorist lapsehoidjat, kes kõige paha eest kaitseb. See ei ole võimalik, praktiline ega soovitav.
Viktor Trasbergi sõnul suhtub tema meie majanduskasvu väljavaadetesse skeptiliselt, sest riik pole moderniseerinud näiteks infrastruktuuri, energeetikat, haridust, sotsiaalsfääri. „Me muidugi kasvame üks-kaks protsenti, aga me kaotame oma konkurentsivõimet,“ sõnas Trasberg. „Eesti riik ei ole täna efektiivne sellepärast, et ta kulutab liiga vähe infrastruktuuri. See on meie majanduskasvu pidur.“
Kuna ma töötan just infrastruktuuriprojektidega tegelevas ettevõttes, siis võiks ju Trasbergile ainult kaasa kiita ja veendunult kinnitada, et täiesti õige jutt, kuid milleks. Suuremad projektid on äärmiselt pika vinnaga ja vajavad kompetentseid tegijaid, keda Eestis napib. Suuremate teeprojektide lahenduste väljatöötamine kestab aastaid. Ma võin nüüd küll natuke eksida, kuid keskmine suurem teeprojekt jõuab ehitamiseni keskmiselt 5 aastaga. Vähemalt 75% ulatuses finantseeritakse neid projekte EL’i rahadega, mille kasutamine on võimalik aga projektide puhul, mille IRR on vähemalt 5%.
Arvestades kohaliku liiklus- ja asustustihedust on jätkuvalt kõige kulukamad infrastruktuuriprojektid teed, kuid isegi siin hakkavad mitmed suuremad projektid lähimate aastate jooksul valmima. Vähegi kiirem reisirongiliiklus on aga jätkuvalt utoopia, kusjuures veel kallis utoopia. Enamus sadamaid on samuti tõsise värskenduskuuri viimase 10 aasta jooksul läbi teinud samas kui väiksemate lennujaamade roll jääb jätkuvalt kaduvväikseks.
Infrastruktuuri uuendamisest rääkides tahaks aga küsida, et kui suuname sinna meeletult raha ja ressursse, siis kas mitte ei moonuta see ka meie enda rahvastiku hariduseelistusi? Kui kord euroraha kraanid kinni keeratakse, siis mida kõik need ehitajad ehitama hakkavad ja mis raha eest? Kas siis hakkab Trasberg kurtma selle üle, et liiga palju investeeriti infrastruktuuri või liiga paljudele on “vale” haridus?
Öelda, et riik ei ole efektiivne (mida see üldse tähendab?), sest kulutatakse vähe infrastruktuuri samas midagi täpsustamata jätab mulje, et infrastruktuuri raha matmine on eesmärk oma ette. Üldiselt on minule jäänud mulje, et effektiivsuse all peetakse ikkagi silmas seda, kui palju kulutakse mingi tulemuse saavutamiseks mitte seda kui palju lihtsalt kulutatakse.
Ühe möönduse olen ma Trasbergile siiski valmis tegema – ettevõtte tulumaksust pole tõenäoliselt pääsu ja ma oleks valmis seda aksepteerima, kuid seda eeldusel, et ei toimu topeltmaksustamist (kõige pealt ettevõtte tulumaks, siis üksikisiku tulumaks) ja kõik annavad endale aru, et see moonutab ka ettevõtjate poolt esitatavate andmete kvaliteeti, mis hakkavad läbima maksude optimeerimise filtrit.
