Interneti ajastul on tõenäoliselt iga üks mingil ajahetkel tegelenud veebis surfamisega, kuid “surfamisel” oli kunagi märksa kitsam tähendus, mis seotud vee, suurte lainete ja vabadusest nõretava elustiiliga. Eesti rannikuvete tillukestes ja külmades lainetes ei saa surfamisest eriti tõsiselt rääkida, kuid maailm on lai ja täna on surfamine populaarsem kui kunagi varem, mis väljendub ka selle märja spordi veendunud harrastajate rohkuses. Aga miks ikkagi?
Lainetele surfamises on midagi maagilist, mida sõnadega arvutiekraanil kinni ei püüa. Populaarkultuuri on surfamine samuti sisse pugenud, kuid seda pigem pealiskaudsete lihtsustuste ja kentsakate anekdootidena. Majesteetlikel lainetel liuglemise vaimne ja isegi filosoofiline pool jäävad taolistes käsitlustest aga välja samas kui isegi visuaalsemad surfamise esitlused kipuvad surfamist kajastama kui ekstreemsporti, mida ta siiski ilmtingimata pole nagu selgub kahest dokumentaalfilmist.
Mõni aeg tagasi sattusin vaatama kahte filmi surfamisest, mis sellele hämmastavale harrastusele kindlasti au teevad ja mida tahaks ka teistega jagada.
2003. aastal valminud Step Into Liquid jätis omal ajal juba ainuüksi traileriga piisavalt sügava mulje, et ühele surfamise postitusele sattudes see film lõpuks üles otsida ja ära vaadata.
Film koosneb tegelikult mitmest erinevast osast, millest üks hämmastavam kui teine. Muu hulgas tehakse juttu erinevate surfajate crew’dega, professionaalsete ja juba pensionil surfajatega, lahatakse tehnoloogia, füüsika ja uuendust rolli surfamises. Eraldi mainimist väärib supertankerite järellainetusel surfamine ja loomulikult osade meest avastus, et sadakond kilomeetrit rannikust asub järsk veealune mägi, mis surub pikalt hoogu kogunud vee üles ning pakub aukartust äratavaid laineid keset sinist avarust.
Kui Step Into Liquid pole veebist ametlikult tasuta saadav, siis 2004. aastal valminud Riding Giants on täies ulatuses ja täitsa ametlikult vaadatav Google Video vahendusel. Riding Giants ja Step Into Liquid pigem täiendavad kui kordavad teineteist. Step Into Liquid annab meelelahutusliku ülevaate surfamisest ja kõigist nendest erinevatest inimestest, kes selle harrastuse haardesse on langenud. Riding Giants annab aga ajaloolise ülevaate surfamiskultuuri tekkimisest, põhimõtetest ja arengutest sealjuures pigem jälgides, kuidas surfamine levis ja kuidas uutes kohtades vastu võeti. Loomulikult ei ole pääsu filmi pealkirjas mainitud “hiiglastel” sõitmisest koos kõige sellega kaasnevaga.
Minule isiklikult meeldis Riding Giants rohkem, sest läks sügavamale surfajate maailma ja proovib vastata küsimusele, miks osad inimesed terve enda elu lainetele ja neist kõige suuremate tagaajamisele pühendavad. Ka visuaalselt tundub Riding Giants võimsam, kuid seda võib-olla paljuski sellepärast, et filmi lõpuks on tegu juba 20-30 meetri kõrguste lainetega ja ainuüksi stseeni vaatamine, kus väike inimtäpp mööda vesimäge all kihutab on aukartust äratavalt muljetavaldav.
Mulle tundub, et mida rohkem ma nendest filmidest kirjutan, seda vähem teen ma neile au. Parem vaadake nad ise ära.
According to business daily Dagens Industri’s stock market expert and author of several stock picking books, Björn Wilke, Handelsbanken is the best stock in the world. Since it was first listed at the Stockholm stock exchange in 1900 it has gained unimaginable 1.9 million percent. That equals 10 percent a year in average.
Artikkel toob võrdluseks välja, et kui omal ajal oleks näiteks vana-vanaisa investeerinud aktsiatesse 10 dollarit, siis tänaseks oleks aktsiate väärtus kasvanud 20 miljoni dollarini. Mõistagi on taoliste hinnangute andmine piisavalt nüansirikas, et päris objektiivse tõe staatusele mitte pretendeerida.
Milline on maailma tulusaim aktsia? kommenteerimine on välja lülitatud
“There isn’t any deep understanding of innovation out there,” Arthur said in an interview with Miller-McCune.com. “And I think you can see that because the way innovation is described is very hand-wavy, and-then-something-creative-happens. All societies want to be innovative, but in the absence of any deep idea about innovation, governments and companies tend to run after what seems to be the latest idea; that if you somehow have, ‘creativity,’ or invest in R&D, or set up industrial parks, that’s going to work.”
Tsitaat pärineb intervjuust W. Brian Arthur’iga, mille Lee Durtman viis läbi Arthur’i uue raamatu tutvustuse tarvis. Tõenäoliselt ei tule siinkohal üllatusena, et jagan tsitaadis toodud seisukohti alates sellest, et “innovatsioon” kui sõna on kaotamas igasugust sisulist tähendust ning suure hurraaga raha paremale ja vasakule loopides – sealjuures endale ja teistele kinnitades, et see kõik on vajalik ja möödapääsmatu – ei pruugi peale enesepetmise suurt midagi saavutada. Igal juhul jäi artikli põhjal raamatust piisavalt asjalik mulje, et see vaikselt enda ostukorvi libistada.
Hiljuti jäi ka üks lõik finantsinnovatsiooni kaitsvast postitusest meelde:
So yes, let’s have a serious discussion about the costs/benefits of financial innovation. I’m all for it. But to have that discussion, you have to be willing to not play to the crowd for a few posts. So far, the entire debate over financial innovation seems to have taken place among people with little or no experience in financial markets, and thus little understanding of how certain financial innovations have translated into real-world benefits. Unfortunately, the only defenders of financial innovation have been people like Niall Ferguson, who—let’s be honest—is a total joke.
Tsitaat Economics of Contempt postitusest Good and bad disussions of financial innovation, mis juhib tähelepanu sellele, et innovatsioon finantssektoris on asjatu absoluutsusega maha tehtud samas tunnistamata, et finantsinnovatsioonist on ka palju kasu olnud. Megan (kelle kaudu leitud ka tsitaat) lisas omalt poolt kommentaari, mis väärib samuti välja toomist:
Most of the financial instruments we use today were once dangerous financial innovation, with all the attendant problems. It took us a long time to evolve regulatory standards and pricing frameworks for stocks and bonds that made them safe enough for home consumption . . . and nonetheless, we had the tech bubble, which was innovative only in the rationales cooked up to explain why valuations should depart so radically from historical norms.
Lõppude lõpuks pole ükski regulatiivne piirang lõplikuks osutunud vaid olnud parimal juhu ebameeldivaks ja halvimal juhul äärmiselt kulukaks takistuseks. Inimesed on nutikad ja spetsialiseerunud inimesed on veel eriti nutikad.
Arvestades sellega, et vahepeal tekkis blogimisse väike paus, siis on ka viitamist väärivaid artikleid tavalisest hulga rohkem. Aga asja juurde:
They Carry Guns – Kalifornias on relvade varjamatult kandmine lubatud, kuid seda kitsendustega, mis on paljudele jätnud mulje vastupidisest. Mõned aktivistid San Diegos üritavad siiski relvade varjamatut kandmist avalikkusele rohkem tutvustada ja sellest ajendatuna proovis ka üks naisreporter omal nahal nii relva kandmist (koos politsei kohtamisega) kui tulistamist…lasketiirus.
The history of the Times New Roman typeface – lugematud dokumendid näevad välja just sellised nagu nad näevad, sest kõik nad on vormistatud kirjatüüpiga Times New Roman. Et kirjatüübil võib olla omapärane ja isegi huvitav tagataust, mis väärib teadmist, ei juhtu just iga päev. Et sellest kirjutab Financial Times juhtub aga veelgi vähem. Samas tundub siin siiski oma loogika olevat.
The Final Days of Merrill Lynch – kütkestav lugu sellest, kuidas Paulson ja Bernanke mõne valitud sõna mõjuva kasutamisega Bank of America tegevdirektorit Merrill Lynch’i ostma veensid. Keegi toimunut ei eita, kuid seadustest on erakorralise olukorra nimel lihtsalt mööda mindud. Ühtlasi hakkab taoliste artiklite põhjalt joonistuma kahetsusväärselt vastik trend, kus läbi finantssektori mõjutamise – ja tegelikult kaudse ähvardamise – otsustab võimul olija, kellel läheb hästi ja kellel mitte olgu lepingutes kirjas, mis iganes.
Disorderly genius: How chaos drives the brain – arvestades aju keerulisust ja toimimise salapära peaks uusi ja huvitavaid avastusi veel kauaks jätkuma. Artikkel annab hea ülevaate mõnedest viimastest kontseptuaalsetest arengutest ja selgitab kui oluline on loovuse jaoks aju kaootilisus.
Placebos Are Getting More Effective. Drugmakers Are Desperate to Know Why. – kui platseebol on samad toimed, mis ravimil, siis kui tõsiselt peaks ravimeid üldse võtma? Farmaatsiatööstus on üha rohkem ja rohkem vastamisi faktiga, et vanemad ravimid ei anna kordustestides paremaid tulemusi kui platseebod. Ühelt poolt on suurfirmad paanikas, kuid teiselt poolt on tärganud uus lootus, mis seotud platseeboefekti maksimaalse ära kasutamisega.
Silicon Israel – pikem lugu sellest, kuidas üpriski sotsialistlike juurtega Iisraelist sai 1990-ndate lõpus, üks ettevõtlussõbralikumaid riike maailmas. Millist rolli mängisid siin Nõukogude Liidust ümber asunud juudid, millist rolli aga majandus- ja hariduspoliitika selgub aga artiklist. Kahju ainult, et USA miljarditesse dollaritesse ulatuvad toetused Iisraelile leiavad mainimist vaid kaudselt.
The Rubber Room – mitte just paremapoolse maailmavaatega silma torganud New Yorker’is ilmus hiljuti artikkel, mis valgustas õpetajate ametiühingu mahhinatsioone New Yorgi osariigis. Sisuliselt on tegu artikliga, mis selgitab, kui keeruliseks ja problemaatiliseks on ametiühing suuteline laste kvaliteetse harimise teha, kuid ühtegi õpetajat pole võimalik ühelgi põhjusel vallandada. Kohati ahastust tekitav.
Battlestar’s “Daybreak:” The worst ending in the history of on-screen science fiction – hirmuäratavalt pikk ja põhjalik analüüs, mis oleks vabalt võinud olla mõnevõrra lühem, kuid kahjuks tuleb autori järeldustega nõustuda. Ma ei tea, mis Ron Moore’iga juhtus, et ta sedavõrd ebausutava lahenduse teed läks, kuid mind valdas pärast viimase osa lõppu nördimus – olgu ta õigustatud või mitte.
The Jail Inferno – tundub, et Foucault vanglasüsteemikriitikast inspireeritud artikkel, mis valgustab vangide kohtlemist USA vanglasüsteemis ja meetodeid, mida kasutatakse nende kontrollimiseks. Märkimisväärne juba ainuüksi selle tõttu, et teeb selgeks, mis vahe on inglise keeles sõnadel “prison” ja “jail”. Käsitlemist leiavad ka metodoloogilised läbimurded, mis on võimaldanud vanglaid ja vange paremini kontrollida.
10 artiklit, mis väärivad teistega jagamist kommenteerimine on välja lülitatud
Kümnes postitus seerias. Lahe. Selle puhul tavalise kuue artikli asemel viited hoopis…seitsmele:
The peloton field, bunch or pack is the large main group in a road bicycle race. Riders in a group save energy by riding close (drafting or slipstreaming) near (particularly behind) other riders. The reduction in drag is dramatic; in the middle of a well-developed group it can be as much as 40%.
Charles Veley is an American claimant to the title of the world’s most traveled person. At age 37 he became the youngest recorded person to visit all countries of the world as defined by the Travelers’ Century Club.
Prosopagnosia (sometimes known as face blindness) is a disorder of face perception where the ability to recognize faces is impaired, while the ability to recognize other objects may be relatively intact. The term originally referred to a condition following acute brain damage, but recently a congenital form of the disorder has been identified, which is inherited by about 2.5% of the population.
Homiletics (Gr. homiletikos, from homilos, to assemble together), in theology the application of the general principles of rhetoric to the specific department of public preaching.
Williams syndrome is a rare neurodevelopmental disorder caused by a deletion of about 26 genes from the long arm of chromosome 7. It is characterized by a distinctive, “elfin” facial appearance, along with a low nasal bridge; an unusually cheerful demeanor and ease with strangers; mental retardation coupled with unusual (for persons who are diagnosed as mentally retarded) language skills; a love for music; and cardiovascular problems, such as supravalvular aortic stenosis and transient hypercalcaemia.
XOXO (Hugs and kisses) also love and kisses, is a term for a sequence of the letters X and O typically to express affection or good friendship at the end of a written letter, email or SMS text message. There is much debate on whether X’s represent hugs or kisses.
Tänases Postimehes ilmunud arvamusloos Pudel viina ja pakk paratsetamooli (miks mitte “Kimp lilli ja pakk antihistamiine”?) selgitab ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp, miks käsimüügiravimite jätkuv ainult apteekides müümine on kõige õigem lahendus.
Kahjuks annab aga artikkel põhjust arvata, et tegu on karjääriametnikuga, kes on täielikult omaks võtnud klassikalise ametnikumentaliteedi: riskid ja ohud ületavad ALATI igasuguse võimaliku kasu ja kõige parem lahendus on selline, kus midagi ei muutu.
See ei tähenda, et osasid argumente ei tasuks tõsiselt võtta. Ilmselgelt on lähtuvalt riiklikust reguleerimisest apteegid investeerinud sisutusse ja seda õigustatud ootusega, et kõik teised ravimimüüjad on samadest reeglitest tingituna teinud sarnaseid investeeringuid. Sama ei tähenda see, et varasemad investeeringud õigustaks igavesi privileege. Käsimüügiravimite toomine toidupoodidesse oleks suuremate probleemideta võimalik, kas mõne-aastase üleminekuperioodi või apteekidele sarnaste investeeringutega kohe.
Märksa problemaatilisem on aga see, et käsimüügiravimite toidupoodides müümise vastased argumendid on kõigest väited, millest osade puhul sooviks küll autorilt küsida, et miks ta sedavõrd veendunult pooltõdesid ja valesid levitab.
Käsimüügiravimid on need, mille nõuetekohane kasutamine ei vaja arsti järelevalvet ning mida kasutatakse haiguste puhul, mille algust ja lõppu on lihtsam hinnata. Aga mingil juhul ei saa väita, et nende puhul ei ole vaja nõustamist või et ohud puuduvad.
Nõustamise kohalt tahaks küsida, et kas autor polegi külastanud näiteks Apotheka apteeki Viru Keskuses, mis on üks paljudest sarnastest? Tegu on täiesti tavaliste lettidega, kust iga üks võib võtta, mis parajasti soovib. Kassas maksad nagu ikka ja mingit nõustamist ei toimu. Kas nõustamist on vaja või mitte on teisejärguline küsimus, kui isegi apteegid ei pea oluliseks nõustamisega tegeleda. Kõike, mida tohib apteek müüa nii kergekäeliselt, võiks müüa ka toidupood. Kahetsusväärne on see, et enamus arvamusloost rajaneb eeldusel, et igast apteegist saab professionaalset nõustamist.
Ohtude kohalt tahaks aga küsida, et kas autor teab mõnda igapäevast tegevust, millel “ohud puuduvad”? Autoga sõitmine, tänava ületamine, vannis käimine on kõik tegevused, mille käigus saab inimesi surma. Küsimus on pigem selles, kas piirangud ja nendega kaasnev kahju ületavad piirangutest vabastamisega tuleneva kasu.
Toidupoes või bensiinijaamas on inimesel väga raske teha ravimivalikuid. Ega ju apteekergi iga inimese sisse näe ja ega apteegiski ole kõik riskid täiesti maandatud, kuid professionaalne abi otsustamisel on seal igal juhul käepärast.
Minule isiklikult ei lähe seisukohad, kus mind automaatselt idioodiks peetakse suurt midagi korda. Iga inimene on enda elu jätkumisest huvitatud ja täie mõistuse juures inimene ei osta ravimeid, mille mõjust ta midagi tea ega hakka iseseisvalt enda peal eksperimenteerima.
Kui otsitakse abi medikamentidest, siis eelkõige mingi probleemi kiireks lahendamiseks ja kui mure on uus, siis eelistatakse ikkagi apteeki. Need inimesed, kes kasutavad mitut ravimit koos peaks aga ise olema sellest huvitatud, et ravimid, mida nad koos võtavad soovimatuid kõrvalmõjusid esile ei kutsuks. Professionaalne abi ei pea olema igal pool alati käepärast.
Kas on loota, et ravimid lähevad toidupoes odavamaks või nende valik suuremaks? Müüa tohib ainult neid ravimeid, mis on ravimiregistris. Seega on selge, et ravimite toidupoodi müügile tulles ei saa suureneda ravimite sortiment või paraneda konkurents, sest ravimil peab ikka olema müügiluba ja pood ei saa neid ravimeid müügile tuua kuskilt mujalt kui senistelt tootjatelt ja hulgimüüjatelt, kes siiani suures osas ravimi hinna määravad.
Riik on teinud piirangu, millise summa ulatuses tohib apteek lisada igale ravimikarbile oma hinda. Kui läheksime nüüd vabama kaubanduse teed, siis tõenäoliselt kaoks ka toidupoodides müüdavate ravimite juurdehindlusepiirang, mis avab tee ravimite hinnatõusuks.
Kui ravimiamet kunstlikult valikut piirab (eraldi huvitav küsimus, miks osad teiste tootjate sarnase toimega ravimid ei ole Eestis lubatud) ja eelistab osade ravimitootjate toodangut teistele, siis pole tõesti lootust laiemat valikut näha. Kui aga ravimiamet ei hakka tootjatele ja hulgimüüjatele kitsaid piiranguid seadma, siis miski ei takista olemas olevate tootjate ning hulgimüüjate nimekirja täiendamast. Käsimüügiravimite toidupoodi lubamine võib nii mõnegi ettevõtte jaoks atraktiivseks turule sisenemise võimaluseks kujuneda.
Samas on täiesti puudulik väide, et uue jaemüügikanali loomine ei tooks kaasa mingit survet hindadele. Ma ei tahaks sellel pikemalt peatuda, miks hinnapiirangute seadmine ravimitele on pikemas perspektiivis kahjulik ja isegi ohtlik, kuid kas tõesti peab selle eraldi välja tooma, et juurdehindluse määr on kujunenud välja koostöös tootjate ja müüjatega ning pole sugugi tagasihoidlik? Kuidas muidu seletada tõsiasja, et pea kõigist Eesti väiksematest linnadest on võimalik üle ühe apteegi leida.
toidupood kui turule siseneja peab ennast kuidagi potentsiaalsele kliendile atraktiivseks tegema ja kuna nõustamist ei toimu, siis on võimalik ka personalikuludelt kokku hoida, mis võimaldab pakkuda madalamat hinda.
toidupoe jaoks võivad ravimid olla “loss leader” ehk kaup, mida müüakse omahinnaga või isegi odavamalt, et pakkuda inimestele põhjuseid just nende kaupluse külastamiseks, mille käigus ostetakse ka teisi kaupu, mis suurendab poe käivet ja marginaale.
toidupood võib panustada maksimaalse lubatud juurdehindluse asemel hoopis 5-10% madalamale juurdehindlusele lootuses, et läbimüük ja käive samas kasvavad ja kompenseerivad hinnavahe. Teised poed ja apteegid on sunnitud olukorraga kohanema ja hindu langetatakse veelgi.
kindlasti kasutab mõni apteegikett käsimüügiravimite toidupoodidesse müümist kui võimalust, mille tulemusena sünnib lahendus, kus toidupoes (näiteks Selver) müüb apteek (näiteks Apotheka) käsimüügiravimeid ja tegeleb kõige muuga (eelkõige retseptiravimid) märksa väiksemal pinnal sealjuures vähendades rendikulu ja panustades rohkem toidupoes mitte müüdavate ravimite jaoks vajalikule nõustamisele.
Väide ravimite vältimatust hinnatõusust ei kannata seega mingit kriitikat. Kui minu argumendid ei veena, siis äkki Jaapani kogemusest (suve alguses lubati ravimid toidupoodidesse) on rohkem kasu:
Major supermarket operators have reduced the price of nonprescription drugs, taking advantage of the revised law.
Daiei Inc. reduced the price for 280 nonprescription drugs by up to 55 percent for July only, but decided to continue the cuts for most pharmaceutical items until Aug. 17 after the sales volume of the drugs increased an average of 1.8-fold.
Aeon Co. also reduced the price for 300 pharmaceutical items, increasing sales by 20 percent. The firm plans to open a sales floor to be operated by a registered drug seller in a small supermarket in autumn.
Kristin Raudsepp toob enda arvamusloos välja ka käsimüügiravimite osakaalu ravimiturust, mis moodustas 2008. aastal 566 miljonit krooni. Isegi kui ravimihinnad langeks kõigest 10% tähendaks see enam kui 56 miljonit krooni, mis jääb inimestel kätte. Kindlasti kannataks kõige rohkem käsimüügiravimite toidupoodides müügist kõige vähem paindlik apteegikett, mis pole muutuva olukorraga suuteline kohanema ja selle nimel nõus sadu tuhandeid kui mitte miljoneid kroone ka lobitöösse investeerima. Kahjuks tarbijate ühishuve soodsamate medikamentide näol ei kipu peale konkurentsiameti eriti keegi toetavat.
Majanduslikud argumendid domineerivad ja tähelepanuta on jäänud muutuse võimalik negatiivne mõju apteekidele ja ravimikasutajatele.
Majanduslikud argumendid peavadki domineerima kui sisuliselt on tegu tasuvusanalüüsiga, mis arvestab mingi poliitika rakendamise mõjusid. Negatiivne mõju apteekidele (aga negatiivne mõju toidupoodidele?) ja ravimikasutajatele (aga positiivne mõju parema kättesaadavuse ja madalamate hindade näol?) väärib arvestamist, kuid mitte vähem kui positiivne mõju ja praegu pole selleks paremat vahendit kui tasuvusanalüüs.
Lõppude lõpuks on küsimus pigem empiiriline, kuid mulle tundub, et tasuvusanalüüsi keegi ette võtma ei vaevu ja lõplik otsus rajaneb eelkõige kellegi subjektiivsel eelistusel kui põhjalikul analüüsil. 56 miljoni kroonine kokkuhoid peaks olema piisavalt mõjuv argument, et tasuvusanalüüsile teostamist tõsiselt võtta. Kahjuks ei tee seda aga ravimiamet, mis näib vähemalt peadirektori isikus olevat rohkem huvitatud status quo säilitamisest – isegi kui selleks on vaja puudulike argumente vägagi kallutatud pealkirjade all serveerida.
Tänases Äripäevas ilmunud lugu EASi abiraha kütab kirgi tsinkimisturul on raha jagava ja sisuliselt võitjaid valiva organisatsiooni puhul vältimatu. Oma jume annab semulikule raha jagamisele loomulikult ka see, et väikeriigis tunnevad kõik aktiivsemad inimesed üks-teist piisavalt hästi, et EAS’i nõukogu liikmete juriidiliselt korrektsetesse väidetesse suhtuda paraja skepsisega:
“Ma arvan, et ei ole palju 20 aasta vanuseid ettevõtteid, mis 95 protsenti toodangust ekspordivad ja on oma alal kogu Põhjamaade esikolmikus,” räägib Hääl. “Ma ei tea isegi, mida ta sealt täpsel saanud on, aga seda konflikti, et ükski minuga seotud ettevõte selle tõttu, et ma olen EASi nõukogu liige ega tohiks EASile ühtegi taotlust esitada, kuulge, seda ma küll adekvaatseks ei pea,” leiab Hääl.
Ta lisab, et EASi struktuur toimib vastavalt ette nähtud korrale, nõukogu ühegi projekti hindamisega kokku ei puutu ja igasugune huvide konflikt on välistatud.
. . .
EASi juht Ülari Alamets ei näe väljatoodus suurt probleemi. Hindamiskomisjonide liikmetel on kohustus sihtasutust enda huvidest esitatud projektide osas teavitada.
Mina pean seda täiesti adekvaatseks, et kui sa oled raha jagamisega seotud, siis sinuga seotud ettevõtted rahajagamisel ei osale. Kui soovid rahajagamisest osa saada, siis astud nõukogust välja. Mis osa sellest mõttekäigust on segane?
Probleem on ju selles, et hiljem on alati lihtne öelda, et konkurent ei saanud toetust, sest projekt oli niru või teised olid paremad, kuid ainuüksi võimalus, et konkurente takistati või omasid soositi, ei tohiks taandud sellele, et otsustajaid peaks “usaldama”. See ei ole ju nende raha, mida nad heldekäeliselt jagavad ja sellest ei sõltu nende tulevane sissetulek kui eelistaks ühte ettevõtet teisele.
Lõppude lõpuks on nõukogu liikmel võimalik mõjutada mõne valitud sõnaga juhatuse liikmeid (oled sa mõelnud järgmisel aastal jätkamisele?) ja nendel oma korda komisjone (kas protseduurireegleid on ikka täpselt järgitud?) rääkimata sellest, et hindamissüsteem on EAS’is nüansirohke ja eduka taotluse kirjutamiseks ei piisa kaugeltki korrektsest asjaajamisest.
Tugeva eelise annab taotlusele juba ainuüksi see, et sul on selgem ettekujutus taotlusprotsessist nagu ka sellest, millele eelkõige tähelepanu pööratakse. Kui palju on seal ruumi subjektiivsusele (meetme eesmärgi täitmine, organisatoorne võimekus, ettevalmistuse kvaliteet jne.) väärib aga eraldi pikemat postitust.
Taotluse üheks olulisemaks osaks olevad aastaid tulevikku ulatuvad rahavoogude ja kasumiprognoosid on aga sageli puhas ilukirjanduslik fantaasia, mille põhjal ükski tõeline investor enda otsuseid ei teeks. Kuidagi peab aga raha jagamist õigustama ja veenvuse huvides jagatakse hindamise käigus isegi punkte. Samas võiks praegu uuesti lahti lüüa 2007. aasta lõpu ja 2008. aasta alguse taotluste finantsprognoosid ja neid reaalsusega võrrelda. Oleks tõenäoliselt karastav lugemine.
Mida rahavoogudest ja muudest prognoosidest arvavad inimesed, kes ei jaga maksumaksjate raha vaid investeerivad võib kuulda intervjuus, mille viis läbi Guy Kawasaki Paul Graham’i ja Mike Moritz’iga. Neil, kellel intervjuu vaatamiseks pole ei aega ega viitsimist olgu öeldud, et rahavoogude prognoose, mis ulatuvad kaugemale kui aasta, ei võta kumbki mees muu kui naljana ja Paul Graham selgitab, miks tema ei taha finantsidest alustavate ettevõtete puhul üldse midagi kuulda.
Aga tagasiartikli juurde:
“Juriidilises mõttes või ka erapooletuse vaatenurgast me tegelikult ei näe tegevjuhtimise tasandil riski või probleemi. Praeguseks on Eesti ikkagi piisavalt palju arenenud ning ei toimi see mudel, et kuskil keegi ütleb – otsusta nüüd nii,” lisab ta.
Jah, tõesti selline mudel ei toimi. Elu on läinud märksa nüansirohkemaks ja peenemaks. Näiliselt objektiivset punktisüsteemi on märksa lihtsam manipuleerida, sest täiesti subjektiivse tegevuse juures üritatakse jätta muljet objektiivsusest. Küll aga võimaldab hindamiskomisjoni punktisüsteemi põhine lähenemine vastutust hajutada nii, et mingit soosimist on sama hästi kui võimatu välja juurida või tõestada.
Ettevõtlus ei ole valdkond, mida peaks otsetoetustega ja valikuliselt toetama, sest kahtlaste tehingute oht on miljonitesse ulatuvate summade jagamisel liiga suured samas kui eelistatuks osutuvad väga vähesed. Mingit majandusteadusliku õigustust ettevõtlustoetustele aga mina leidnud pole. Ja ma olen otsinud.
Muide, Äripäeva artikli kommentaarid pakuvad samuti hulgaliselt mõtteainet.
American Express Open Forum on koondanud ühte postitusse 101 soovitust väikeettevõtjatel, mis lühikesed, konkreetsed ja asjalikud. Soovitused on kirja pannud 50 parimat väikeettevõtjast blogijat ja need on grupeeritud paarikümne teema kaupa (alustamine, motivatsioon, konkurendid, turundus jne). Terve nimekiri väärib lugemist, sest pakub igale ettevõtjale midagi, kuid omalt poolt tooks välja 6 soovitust, mis tundusid täna esile tõstmise väärilised:
6. “Outlast the competition. I was amazed at all the empty storefronts I saw in LA on my last visit. On one particular block, three or four of the ten lunch places were shut down. And the others? Doing great. That’s because the remaining office workers who used to eat lunch at the shuttered places had to eat somewhere, and so the survivors watched their business grow. A war of attrition is never pretty, but if you’re smart about overhead and scale, you’ll win it.”
— Seth Godin, Seth’s Blog
8. “Count up your successes regularly. One person I know put a marble in a fishbowl each time she got a compliment or a bit of good press for her business or a nice note from a customer or a big order. Then every time she looked at the fishbowl she was reminded of all the good things in her business. Her employees could see it, too. This is invaluable on days when everything seems to go wrong. It keeps self-doubt from building up – and tearing you down. It also helps employees feel good.”
— Anita Campbell, Small Business Trends
31. “Allow folks to work off hours. Commuting sucks and is a waste of time for everyone. Let folks start at 6am or 11am and you’ll cut their commute in half.”
— Jason Calacanis, Calacanis.com
46. “Be Consistent: You’ve spent a lot of money on your name, website and logo. Are you using them consistently across your web site, business cards, signage and even in your invoices/receipts? Take a 360 degree view of your business from your customers eyes and make sure you’re hard-earned identity is served up consistently.”
— Kevin Dougan, Strategic Public Relations
71. “Always be polite and cordial, even if you think the entire population of the room/party/event you are at are insipid pond scum not worth the light of day. The irritating, pompous pest with an attitude problem and personal hygiene to rival your average skunk may one day turn out to be your best client, or the one man in town who can provide what you need.”
— Derek Heck, Bootstrapping Blog
93. “An idea by itself is almost worthless. It’s how you execute that matters. Focus on execution.”
— Dane Carlson, Business Opportunities Weblog
Kusjuures taolist väikest valikut polnud sugugi lihtne teha paljude heade soovituste seast, mida tasub pea kõigil endale aeg-ajalt meelde tuletada.
101 soovitust 50 parimalt blogivalt väikeettevõtjalt kommenteerimine on välja lülitatud
I too find it hard to get inside the heads of politicians, and I don’t find rational choice assumptions very illuminating in this regard. By insisting that politicians are motivated by considerations no different than businessmen or anybody else, public choice economists have helped slay the pernicious myth that politicians are generally warmly other-regarding public servants. But the economist’s assumption of motivational uniformity fails to capture that politicians do in fact seem to be really odd people who don’t seem to be primarily motivated by the same considerations that motivate most of us most of the time. The incentives of the political process create a kind of filter that selects for individuals extraordinarily fixated on power and status and extraordinarily motivated to keep it. If this is right (anyone know of personality studies of politicans?), then the problem with standard public choice is that it gives too much credit to politicians by assuming they’re like everyone else and therefore it fails to capture just how exceptionally prone politicians are to narcissism, motivated cognition, self-deception, and brazen lying.
Will Wilkinson postituses The Trouble with Public Choice: Too Generous to Politicians, millega on keeruline mitte nõustuda. Avaliku valiku (public choice) suurimaks probleemiks näib olevat kerkinud järjest suurem rõhuasetus inimeste irratsionaalsusele (näiteks Thaler, Sunstein, Caplan jpt).
Kulude, tulude ja riskide hindamine võimaldab küll jätkuvalt nii mõndagi selgitada ja mõista, kuid olen ka ise kokkupuutunud juhtumitega, kus mõnede avaliku sektori töötajate otsuste tagamaid lahates pole ratsionaalsuse ja loogikaga midagi teha, seega rõhutaks veel kord Wilkinsoni viimases lauses toodud tähelepanekut, mis sobib eriti hästi tipp-poliitikute kirjeldamiseks:
…the problem with standard public choice is that it gives too much credit to politicians by assuming they’re like everyone else and therefore it fails to capture just how exceptionally prone politicians are to narcissism, motivated cognition, self-deception, and brazen lying.