The contribution of the Austrian economist Friedrich von Hayek was to take adventurous, risk-taking entrepreneurs and situate them in the context of a modern kind of economy, where information and expertise begin with the people on the spot and flow upward. No state agency, he argued, could possibly gather the information and knowledge required to manage an organism as complex as a modern economy.
Even more important, Hayek added, is that not even experts know the outcome of ideas that haven’t yet been tried. Capitalism permits innovators to discover these outcomes through the risk-taking of individuals. Moreover, centralized organizations, whether government agencies or corporate monopolies, will never sanction innovations that upset entrenched constituencies.
By acknowledging humankind’s inherent restlessness and directing it toward the social goal of wealth creation, economics identifies the moral problem of reconciling restless human nature with the requirements of society. Economics is not, and should not pretend to be, indifferent to social institutions. On the contrary, the innovation that characterizes well-functioning capitalist economies is possible only when the right kinds of institutions are in place. These must be not only the institutions that protect political freedom but also financial institutions (and the regulatory institutions) required to enable entrepreneurs to acquire capital. Limited-liabilities companies are needed to manage risk, and they require, in turn, a legal and regulatory framework.
Nii kirjutab Edmund Phelps pikemas ja lugemist väärivas essees Economic Justice and the Spirit of Innovation. Ma pole juba ammu lugenud esseed, kus rõhuasetus on just õige ja kus ma oleks valdava enamuse autori seisukohtadega sedavõrd nõus. Kuigi jah, Phelps on enda essees piisavalt üldsõnaline, et sealt võib välja lugeda nii mõndagi, mida seal tegelikult pole.
Edmund Phelps kapitalismi moraalsest mõõtest kommenteerimine on välja lülitatud
Kaalusin mõnda aega wikipedia eklektilise sügavuse seeria lõpetamist, kuid see on omamoodi kentsakas jälg uudishimust ja wikipedia mitmekülgsusest. Ühtlasi on tegu postitustega, kust on võimalik lihtsalt üle libiseda. Ja lõppude lõpuks, miks ka mitte taolisi postitusi aeg-ajalt välja panna…
The caduceus is typically depicted as a short herald’s staff entwined by two serpents in the form of a double helix, and is sometimes surmounted by wings. This staff was first borne by Iris, the messenger of Hera. It was also called the wand of Hermes when he superseded Iris in much later myths.
Eigenharp is a brand of electronic instrument made by Eigenlabs. It resembles a combination of a bassoon and sitar in appearance, with buttons that can be pressed and a mouthpiece that can be blown into to make notes. It is the first musical controller made for both playing and sequencing.
Ordoliberalism is a school of liberalism that emphasises the need for the state to ensure that the free market produces results close to its theoretical potential. The theory was developed by German economists and legal scholars such as Walter Eucken, Franz Böhm, Hans Grossmann-Doerth and Leonhard Miksch from about 1930-1950.
Ossuary is a chest, building, well, or site made to serve as the final resting place of human skeletal remains. They are frequently used where burial space is scarce. A body is first buried in a temporary grave, then after some years the skeletal remains are removed and placed in an ossuary.
Leap second is a positive or negative one-second adjustment to the Coordinated Universal Time (UTC) time scale that keeps it close to mean solar time. To keep the UTC time scale close to mean solar time, UTC is occasionally corrected by an intercalary adjustment, or “leap”, of one second. Over long time periods, leap seconds must be added at an ever increasing rate.
Harberger’s Triangle, generally attributed to Arnold Harberger, refers to the dead weight loss associated with government intervention in a perfect market. This can happen through price floors, caps, taxes, tariffs, or quotas.
Wikipedia eklektiline sügavus XI kommenteerimine on välja lülitatud
Ettevõtjaid milleski süüdistada on kohatu. Nad käitusid täpselt nii nagu vaja, hoides enda toodete hinnad madalad, millest meil kõigil on ainult võita. Nad ei teinud midagi ebaseaduslikku või isegi ebaeetilist. Kehtestada ettevõtjatele tagantjärgi mingeid trahve on aga absurdne ning väljaspool igasugust õigusriigi kontseptsiooni. Ma loodan, et nad selle küsimuse kohtus vaidlustavad ja võidavad.
Kohus leidis, et ettevõtetelt ei saa üleliigse laovaru tasu sisse nõuda, kuna seda reguleeriv seadus on vastuolus Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi põhiseadusega, teatas Tallinna Halduskohus.
Nimelt ei olnud maksu objekti ja määra kehtestavaid Euroopa Liidu õigusakte ametlikus korras eesti keeles avaldatud 1. mail 2004. a, mil Eesti liitus Euroopa Liiduga ja millise kuupäeva seisuga riik arvutas ettevõtjate üleliigse laovaru suuruse. Kohus leidis, et Eesti põhiseaduse ja õigusriigi fundamentaalsete printsiipide kohaselt ei saa kellelegi panna kohustusi (s.h maksukohustusi) õigusakti alusel, mis ei olnud kohustuse tekkimise ajal ametlikult eesti keeles avaldatud.
Ja selle tulemuse saamiseks oli Maksu- ja tolliametil vaja kohut käia – vaatamata sellele, et tulemus oli igale inimesele, kes vaevus ennast natuke olukorraga kurssi viima, juba ette teada? See protsess ei saanud lihtsalt teisiti lõppeda seni kuni meil on tegu õigusriigiga. Leon Glikman, kes esindas endist AS Kalevit, andis oma kommentaari:
“Oleme pikemat aega rõhutanud, et põhiseadus ja EL õigus ei võimalda ettevõtjatelt sellises olukorras üleliigse laovaru tasu sisse nõuda. Maksu- ja tolliametil tulnuks endal haldusakt tühistada ja hoiduda kulutuste tekitamisest ning ettevõtjate normaalse töö häirimisest,” lisas advokaat.
Järeldusi?
Ametiasutustel on lihtsam kohtus käia ja loota seal parimat (äkki veab?!) kui tegeleda esmase analüüsiga sellest, kas on üldse mõtet protsessi alustada. Samas on ettevõtja sunnitud enne kohtusse minekut kaaluma, kas selleks kulutatav raha ja aeg ning sealt saadav tulemus õigustab ligilähedaseltki kulutusi, sest kohtukulud tuleb kindlasti välja käia ja need tulevad oma taskust. Raha suunamine kohtukuludesse tähendab aga vähem investeeringuid, vähem kasumit, vähem uusi töökohti eabkindluse tõttu, mida ametkondadega kohtus käimine vältimatult tähendab. Ametkonnad saavad aga rahulikult maksumaksja raha eest ja täiesti süüdimatult kõiki kohtusse kaevata teadmisega, et nende taskust ei ole vaja midagi maksta ja kaotusega ei kaasne neile mingeid tagajärgi.
Kahjuks loovad sellised ajendid aga olukorra, kus kohtusse jõuab hulgaliselt kaasuseid, mis peale esmast analüüsi poleks kunagi sinna pidanud jõudma. Mina nimetan seda aja ja raha häbematuks raiskamiseks liiga väikese tõenäosusega võidu võimaluste puhul.
„Mulle on kogu selle protsessi vältel olnud arusaamatu, miks maksuhaldur sellise avantüüri peale üldse läks,”oli Sõerd nõutu lisades, et vastuse sellele küsimusele saab anda vaid maksuhaldur ise. Tema hinnangul võiski riigikohtult vaid sellist otsust oodata ning mingit üllatust selles tema jaoks pole, nagu ei tohiks olla ka maksuhalduri enda jaoks.
1. When Lions Attack hunters – mõni kord juhtub, et lähed jahile, kuid jahi käigus selgub, et hoopis sa ise oled jahitav. Kui seal mehi vähem oleks olnud, siis tõenäoliselt poleks lõvi rünnaku alla sattunud mees eluga pääsenud.
2. California forrest fires, august 2009 – lihtsalt lahe klip sellest, kuidas kauguses tossavad Kalifornia metsatulekahjud. Ei midagi shokeerivat ega hämmastavat, kuid hea meeldetuletus sellest, et inimesed on tillukesed ja loodusõnnetuste ees paljuski võimetud.
4. Johnny Walker walking ad – Robert Carlyle’i osalusega Johnny Walker’i brändireklaam. Enam kui 5 minutilise reklaami teeb huvitaks see, et tegu on ühe pika võttega, mis on pidevas liikumises ja vajab lisaks veel kuuldava ning nähtava vahelist koordineerimist.
5. Stormtroopers 9/11 – humoorikas lühifilm/sketsh sellest, kuidas Tähtede Sõja “kahuriliha” esimese filmi lõppu sündmusi ühes baaris mälestab.
7. Open Road London (1927) – tänu Londoni filmiarhiivile on YouTube’i vahendusel võimalus vaadata ligi 10-minutilist värvilist tummfilmi, mis filmitud eelkõige Londoni vaatamisväärsuste ja eripära tutvustamiseks. Kuna tegu on praktiliselt dokumentaalfilmiga, siis võimaldab see saada haruldaselt mitmekülgse ettekujutuse elust Londonis 1920ndate lõpus.
Charles Calomiris on enda akadeemilise karjääri pühendanud finantsinstitutsioonide uurimisele ja analüüsile, mis tähenab, et mehel on märksa selgem arusaam sellest, mida finantssektor endast kujutab ja kuidas toimib kui nii mõnelgi ise hakanud eksperdil. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks tema hiljutine intervjuu Russ Robertsiga väärib kuulamist. Teine põhjus kuulamiseks on selgus ja näidete rohkus, millega Calomiris enda intervjuu käigus korduvalt särab.
Ligi pooleteist tunnine intervjuu on hea kokkuvõtte sellest, millised olid olulisemad finantskriisi põhjused ja millist rolli mängisid siin nii regulatsioonid, poliitika kui ettevõtete juhtimisega seotud agendi probleemid.
Kui kuulata ainult ühte podcast’i finantskriisist, siis mina midagi paremat soovitada ei oska.
Calomiris räägib finantskriisist kommenteerimine on välja lülitatud
Bernard Kouchner, the French Foreign Minister, was very blunt on 15 October: he threatened that “a single man is not allowed to oppose the will of 500 million Europeans.” The “500 million Europeans” referred to the citizens of the 27 member states of the European Union, the “single man” to Vaclav Klaus. Kouchner’s declaration, however, was as deceptive and mendacious as the entire ratification process of the Lisbon Treaty had been throughout the EU. 500 million people had deliberately not been asked for their opinion of the treaty because the European political establishment feared they would vote it down.
Indeed, the so-called Lisbon Treaty is the second version of the European Constitution, which the electorates of France and the Netherlands forcefully rejected in referendums in May and June 2005. Refusing to take the people’s “No” for an answer, Europe’s political establishment simply repackaged the Constitution in a somewhat different order, but without changing its basic content. This Constitution.2 was called the Treaty of Lisbon, after the place where the new document was signed. It was subsequently pushed through the parliaments of the member states without allowing any more referendums. Only Ireland was obliged to put Lisbon before the people because the Irish Constitution required it. After the Irish rejected the treaty in June 2008, their “No” was also discarded. The Irish were made to vote again. Last October, they gave in, making Vaclav Klaus the last man standing in Europe.
Lihtsalt väike meeldetuletus Brusseles Journal’ist, et Lissaboni lepingu ratifitseerimisel on tagajärjed, mis selguvad alles aastate pärast. Mingi aja pärast ärkavad kindlasti ka praegused takka kiitjad, kuid siis on juba hilja. Seni võiks lihtsalt teadlik olla, kuidas me praegusesse olukorda üldse sattusime. Mõned mõtted veel:
Kas Eestil oli alternatiivseid valikuid – pigem mitte, kuid nii oleks seda kõike võinud ka serveerida, sest kui mingi häälekam seltskond mõne aja pärast leiab, et nende õigusi on ilma referendumita oluliselt kitsendatud, siis lõhe poliitikute ja nende valijate vahel ainult suureneb.
Kas keskmine eestlane teab, kus enamus seadusandlusest juba praegu alguse saab – äärmiselt ebatõenäoline, sest enamus omab väga pealiskaudset arusaama seadusloomest üldiselt ja veel väiksem osa teab, kuidas Brüsselis välja treitud õigusaktid meil rakendamiseni jõuavad.
Kas ühel hetkel satume küsimuse otsa, mille lahendamisel lähevad eestlaste ja Brüsseli arusaamad lahku – kindlasti, kuid siis tuleb mõru pill lihtsalt alla neelata, sest kui suurriigid on midagi otsustanud, siis jääb väiksematel üle ainult nõustuda.
Kõige murelikumaks teeb aga see, et Euroopa riikide vahel on aastasadu toiminud institutsionaalsete korralduste vaheline konkurents, mis võimaldab juba ainuüksi katse-eksituse meetodil järkjärgulist progressi. Homogeenseks reguleeritud institutsionaalses raamistikus, kus erinevuse on pigem formaalsed kui sisulised, ei saa aga enam juttu olla institutsionaalsest konkurentsist või olulisest kultuurilisest diferentseerumisest poliitilistes institutsioonides.
USA suurus tähendab, et majandusteemadel blogijate seas on hulgaliselt kitsamate valdkondade spetsialiste, kes ei häbene enda teadlikkuse tõttu kommenteerimast isegi kõige tehnilisemaid teemasid ja nüansse. Loomulikult on Rahandusministeerium ametnikud enda häälekatest (ja informeeritud) kriitikutest teadlikud ning otsustasid hiljuti ühe valitud grupiga avalike suhete edendamise raames kohtuda. Kohtumise eesmärgiks oli selgitada ministeeriumi töötajate nägemust ja seisukohti ning isegi mõnedele küsimustele vastata.
Enamus kohtumisel osalenutest on tänaseks jõudnud ka enda muljed kirja panna. Minu jaoks olid kõige huvitavamad Naked Capitalism, Accrued Interest ja Interfluidity postitused, kuid neist viimane väärib eraldi tsiteerimist, sest toob välja ka hulgaliselt mõjutamisvõtteid, mida kogenud meediaga suhtlejad ei häbenenud ka blogivatel külalistel proovimast:
I thought there were certain tricks, rhetorical techniques employed, that I enjoyed. In response to a several difficult questions, one official enthused that what the interlocutor had brought up was an important concern, something he really cared about, but then quickly went on to assert that, in his judgment, it was unlikely to be the pivotal or most challenging problem. I thought this a very effective trick to sweep an issue aside, a kind of jujitsu by which the official would render very sharp comments harmless by moving with rather than fighting against the questioner. After this move, the only possible disagreement is a judgment call about which of many problems is most pressing, and whose judgment would be better than that of a senior official immersed daily in the practicalities of policy? Twice Treasury officials commented on how uncommon a group we were, how we asked particularly pointed questions or were unusually bright. To borrow a cliché, I’ll bet they say that to all the groups. One official made use of an expletive early in his discussion, which had the effect of making us feel like insiders, like this was not the sort of canned, guarded conversation one might see on CNN. The same official was quick to address us by first name when responding to questions. That wasn’t hard, since our names were in front of us, written on placards in large letters. But it was still effective. Being addressed so familiarly makes you feel important, like you are someone powerful people deem worth their while to know. Obviously, the reality distortion field wears off when you leave, once you think it over. But these guys are pretty good at what they do.
See on vaid üks viimaseid lõike pikemast postitusest, kus tuleb juttu ka sellest, miks postituse autor talle pakutud küpsistest kategooriliselt keeldus vaatamata sellele, et küpsised talle VÄGA meeldivad.
Ettevõtlusega seotud teemad on kuidagi tagataustale jäänud vaatamata sellele, et viimasel ajal on ilmunud nii mõndagi mainimist väärivat, mis just väikeettevõtjale võiks korda minna. Aga seda viga annab parandada.
Cory Doctorow’l on plaanis huvitav kirjastuseksperiment, mille käigus kavatseb ta enda järgmist raamatut pakkuda hinnaga, mis ulatub tasuta elektroonilisest versioonist 10 000 dollarilise versioonini inimese jaoks, kes soovib raamatusse tellida oma lühiloo:
The idea was to give my readers the chance to commission a story to be added to the collection at a later date—thus benefiting from an additional burst of publicity and possibly selling a second copy of the “expanded edition” to people who wanted to get the compleat text. I thought $10,000 was a nice high number, but attainable, maybe the kind of thing a co-op of readers could come together to buy, a little existence-proof of the wonders of crowdsourcing, etc. As a sweetener, I threw in a half-page ad for a “mutually agreeable” cause, product or service.
But back in June, as I mentioned this over lunch with Mark Shuttleworth, the South African tech millionaire responsible for the Ubuntu Linux project (and also the first civilian to go into space as a tourist, courtesy of the Russian space agency), and he immediately bought it. And a few readers have come forward since to say they’d have happily gone $10,000 to commission their own story. Makes me think I’ll ask for $20,000 next time around. I think this is what the economists call “price discovery.”
Doctorow on saanud Publisher’s Weekly’lt igakuise kolumni, milles hakkab enda eksperimenti kajastama. Eksperimenti, mis sisaldab ka audioversiooni, annetusi, eksklusiivseid köidetud versioone ja isegi reklaami. Kõigi eelduste kohaselt kujuneb eksperiment edukaks, õpetlikuks ja huvitavaks.
* * * *
Kui Doctorow kogub enda projektiga alles hoogu, siis World of Goo (arvutimäng) eksperiment on lõppenud. Kusjuures üllatavaltki edukalt lõppenud, kuigi mäng oli saadaval sisuliselt tasuta ja sissetulek sõltus ainult inimeste südametunnistusest. Soetanud enne eelmisi jõule ka endale World of Goo ($20 via PayPal), siis on ka annetustele põhineva sünnipäevakampaania eksperimendi saatus huvitav.
Täiendav tähelepanu tõi igal juhul hulgaliselt uusi proovijaid ja annetusi, mis mängu loojate poolt ka kenasti avalikustati. See aga andis omakorda alust John Walker’i postitusele World Of Goo Sale Offers Fascinating Results, mis on küll mitmekülgne ja analüütiline, kuid tsiteerimist väärib just viimane lõik:
But I think the punchline to all this is: 2D BOY made around $100,000 in a week. That’s $50,000 each for writing a blog post about a game they finished a year ago. By letting people pay whatever they wanted. That’s damned important information.
Hinnad, mis muutuvad vastavalt nõudlusele, pole tõenäoliselt uudiseks kellelegi, kes viimaste aastate jooksul lennukipiletit veebist ostnud. Dünaamilise hinna strateegia on tänu uutele rakendustele võimalik järjest väiksema maksumusega toodete ja teenuste puhul nagu kirjutasin enam kui aasta tagasi.
Erinevad inimesed on valmis erinevat hinda maksma ja ühe konkreetse hinna kehtestamine kõigile ei pruugi kaugeltki kõige kasumlikum või isegi parem strateegia olla. World of Goo loojate eksepriment näitas, et tasuta ei tähenda veel kahjumlikult kui toode/teenus on tarbija arvates midagi väärt ja muutuvkulud on piisavalt väikesed, et võimaldad tarbijal ise hinda määrata.
* * * *
Uute töötajate leidmine ettevõttesse on väljakutse, mida ei tasu kergekäeliselt võtta, kuid nii palju kui on ettevõtteid on ka erinevaid meetodeid sobivate inimeste leidmiseks. Bob Sutton viitas hiljuti Frank Schmidt’i ja John Hunter’i 1998. aasta uurimusele, mille autorid analüüsisid viimase 85 aasta akadeemilist kirjandust sellest, millised töötajate valimise meetodid oli parimad ja halvimad hilisemate töötulemuste ennustajad:
The upshot of this research is that work sample tests (e.g., seeing if people can actually do key elements of a job — if a secretary can type or a programmer can write code ), general mental ability (IQ and related tests), and structured interviews had the highest validity of all methods examined (Arun, thanks for the corrections). As Arun also suggests, Schmidt and Hunter point out that three combinations of methods that were the most powerful predictors of job performance were GMA plus a work sample test (in other words, hiring someone smart and seeing if they could do the work), GMA plus an integrity test, and GMA plus a structured interview (but note that unstructured interviews, the way they are usually done, are weaker).
Kõik 19 erinevat meetodit on postituses järjestatud eraldi selle järgi, milline meetoditest oli parim hilisemate töötulemuste ennustaja. Kusjuures meil ülimalt populaarne struktureerimata intervjuu on alles üheksandal (9) kohal ja vanus üheksateistkümnendal (19) kohal.
* * * *
Mind üllatas ettevõtlusinkubaatoris töötades, kui paljud inimesed, kes pole restoranide majandamisega varem kokku puutunud, unistavad enda restoranist. Unistus oma restoranist on küll romantiliselt kütkestav, kuid enamusel juhtudest kahtlase väärtusega idee, mille viljeleja vajab kiiremas korrast karastavat kontakti reaalsusega. Üheks taolise kontakti võimaluseks on intervjuu Philip Mottiga (abiprofessor Les Roches School of Hospitality Management’is, Chicago’s Kendall’i Kolledzis), kust pärineb ka järgmine tulevase restorantööri test:
I had somebody approach me who had a very good job with a major company and an MBA from a prestigious university. I looked at him and asked, “Is your career in danger?” He said, “No, but I’ve always loved food. I love to cook. I love to have parties.” I told him to invite 20 friends over, throw a great dinner party, and then take a stack of $100 bills and burn them one by one. It will be fun—and cheaper than opening a restaurant.
Intervjuus on teisigi huvitavaid pärleid, mis võiks unistused kõrgelt pilvedest maale lähemale tuua. Õnneks võivad pühendunumad unistajad leida artiklist ka soovitusi, mis kindlasti kasumliku restorani avamisele kaasa aitavad.
* * * *
BusinessWeek’is ilmus hiljuti värskele uurimusele (kokkuvõttev pdf) rajanev artikkel USA’s kodust tegutsevate ettevõtjate kohta. Selgub, et kodust töötavad väikeettevõtjad pakuvad tööd suuremale hulgale inimestest kui riskikapitalifondide investeeringu saanud ettevõtted ja neid nähakse järjest rohkem olulise uute töökohtade loojana. Kodust tegutsevate ettevõtjate hulka on viimastel aastatel oluliselt kasvanud tänu mõnedele üldisematele trendidele:
A few trends are driving the growth of sophisticated home businesses. First, technology has made it easier to start and run a business from anywhere. But just as important, there has been a change of consciousness in the business world to recognize home-based enterprises as legitimate.
Labuda has seen that shift at Agency3. “When I first started, I really felt compelled to go rent an office. I felt like in order for me to be taken seriously as a business, I had to have an office that my clients could come to,” he says. It didn’t matter—clients didn’t want to visit him. Labuda meets most of them at their businesses or at coffee shops. He also uses on-demand office space, where he can rent a conference room by the hour, if needed.
A few trends are driving the growth of sophisticated home businesses. First, technology has made it easier to start and run a business from anywhere. But just as important, there has been a change of consciousness in the business world to recognize home-based enterprises as legitimate.
Labuda has seen that shift at Agency3. “When I first started, I really felt compelled to go rent an office. I felt like in order for me to be taken seriously as a business, I had to have an office that my clients could come to,” he says. It didn’t matter—clients didn’t want to visit him. Labuda meets most of them at their businesses or at coffee shops. He also uses on-demand office space, where he can rent a conference room by the hour, if needed.
Sarnaseid tendentse on võimalik ka Eestis täheldada, kuigi suhtumise ja mentaliteedi muutmine võtab aega, siis tehnoloogilised lahendused on meil olemas ja isegi kontoriruume on võimalik kohtumisteks või töötamiseks tunnipõhiselt rentida. Mul tundub, et taolise uuringu varjus peaks küsima, et milleks toetada rahaliselt suuremaid ettevõtteid, kuid nende suutlikus uusi töökohti luua pole kaugeltki suurem kui kodust tegutsevatel väikeettevõtjatel, kes vajavad pigem mõistlikumaid mängureegleid, mis võimaldaks suurematega võrdsetel alustel konkureerida.
Huvitavaid artikleid – väikeettevõtja eripostitus kommenteerimine on välja lülitatud
Jeffery Friedman reageeris Bernanke hiljutisele sõnavõtule, kus esikeskpankur teatas, et kõigi föderaalselt reguleeritud pankade töötasud ja kompensatsiooniskeemid lähevad reguleerijate teravama tähelepanu alla, sest väidetavalt olid just kompensatsioonid ning boonused põhjuseks, miks pangad liigseid riske võtsid.
Friedman juhib tähelepanu sellele, et peale reguleerijate enda suust tulnud tõendamata väidete pole isegi eksakadeemikust Bernankel millelegi viidata, mis seda hüpoteesi toetaks. Kusjuures Friedman pakub välja mitu argumenti, mis viitavad pigem vastupidisele ja lõpetab enda postituse olulise meeldetuletusega:
Competing businesses may pursue a variety of strategies based on divergent risk/reward assessments. Citigroup jumped into mortgage-backed bonds with both feet, even opening its own securitizing unit to transform mortgages into mortgage-backed securities. J. P. Morgan thought the risk was too great and went in the opposite direction, even though that meant passing up the extra rewards offered by the Recourse Rule. Such heterogeneous behavior is perhaps the one saving grace of capitalism. By behaving heterogeneously in order to compete with each other, capitalists spread society’s bets among a variety of ideas about the location of risk and reward.
Capitalists as a group aren’t smarter or better at predicting the future than regulators are, and when capitalists fall victim to the herd mentality, they may homogeneously converge on a mistaken prediction. This is a danger, but regulations aggravate it. Of necessity, a regulation homogenizes capitalists’ behavior. Prudential bank regulation, for instance, imposes one idea about risk on the whole banking system, skewing the various risk/reward calculations of all bankers in a direction the regulators deem safe. If the regulators turn out to be mistaken, as they were in 2001, they put the whole system at risk.
The Bernanke plan is intended to reduce the risk taken by banks, but by homogenizing all banks’ compensation practices, it may actually aggravate systemic risk. To take such an action with no evidentiary basis flies in the face of reason.
Inimesed ei ole täiuslikud nagu informatsioon, mille alusel nad tegutsevad. Vead on vältimatud, kuid ilma võimaluseta proovida erinevaid lähenemisi ja neil lähenemistel omavahel konkureerida, aeglustub ka igasugune kohanemine ja progress, mis on ülioluline nii ootamatute arvestatava mõjuga sündmuste kui kõige tavalisemate tehnoloogilise muutuste negatiivsete mõjude leevendamiseks.
Mida reguleeritum ja kitsendatum on inimeste tegevus, seda vähem on ajendeid, ruumi ja võimalust proovida uudseid lahendusi ja lähenemisi, mis võimaldavad piiratud vahendeid võimalikult otstarbekalt kasutada. See teeb meid kõiki vaesemaks ja röövib meilt avastusi ja lahendusi, mis võivad osutuda tunduvalt olulisemaks ja kasulikumaks kui tsentraliseerivalt piiravad regulatsioonid, mis kahjuks välistavad nad enda olemusega juba eos.
Inventuuri käigus ei õnnestunud tuvastada riigivara registri andmekogus olevat 24 hoonet, hävinud on 58, lammutamist vajab 239 ning avastati 183 hoonet.