Ma ei ole pidanud üleliigseks aeg-ajalt kirjutada miinimumpalga negatiivsest mõjust tööhõivele ja sellepärast on huvitav ka USA’s puhkenud debatt miinimumpalga alandamise üle. Arvestades sellega, et töötus on ka Eestis probleemiks ja miinimumpalk sarnaselt USA’le nii mõneski valdkonnas problemaatiline, siis võiks see debatt huvi pakkuda ka eestlastele.
Otsa tegi blogosfääris lahti Paul Krugman, kes alustas enda postitust küll miinimumpalgast, kuid pööras selle õige pea üle üldiseks palgalanguse negatiivsete mõjude selgituseks. Bryan Caplan reageeris sellele lühikese, kuid konkreetse postitusega, mis juhtis tähelepanu taas miinimumpalgale ja selle vähendamise positiivsele mõjule. Tyler Cowen lisas omad kommentaarid lausa kahes postituses (1, 2) sealjuures reageerides teises pikemas postituses Krugman’i teisele postitusele. Mark Thoma ja Rajiv Sethi lisavad omad kommentaarid, mis on pigem skeptilised.
Mulle tundub, et Rajiv Sethi’l on õigus, kui ta kirjutab:
What I cannot understand is why people of considerable intelligence persist in conducting a partial equilibrium Walrasian analysis of the labor market, as if we were dealing with the market for oranges. Please stop it.
Probleem on selles, et viidatud postitustes arutletakse pigem lihtsustatud osaliste tasakaalumudelite üle, mis on osaliselt vältimatu, kuid ühtlasi ka kahetsusväärselt piirav. Ettevõtlust ja ettevõtjaid taolistesse mudelitesse integreerita on keeruline ja üldjuhul sellest neoklassikalises majandusteoorias hoidutakse. Kahjuks tähendab see ühtlasi stsenaariumite välistamist, kus madalam või olematu miinimumpalk võimaldab ettevõtjal hakata pakkuma teenust, mille osutamine oleks siiani olnud just tööjõukulude tõttu piirav.
Teine probleem on kvalitatiivsete näitajate integreerimine matemaatilistesse mudelitesse. Hea näide on näiteks tugiteenused, mis võimaldavad paremat teeninduskeskkonda või lisahüvesid, mida kliendid hindavad ning mis panevad nad eelistama näiteks puhtamat ja koristatumat söögikohta (palgati eraldi koristaja) mõnele teisele söögikohale (ei palgatud eraldi koristajat), mis on mõnevõrra räpasem. Siinkohal võiks ju öelda, et makro olukorda see eriti ei mõjutaks – ainult tulude jaotumist mikro tasandil – , kuid see tundub olevat pigem probleem, mis tuleneb makromudelite vältimatutest lihtsustusest.
Eesti kontekstis tähendaks aga madalam miinimumpalk võimalust osadel inimestel varimajandusest väljuda ja isegi makse maksta, mis ühtegi suuremat eelarveauku ei lapi, kuid midagi siiski annab. Isegi ühe protsendi varimajanduse käibest maksudena kasseerimine võimaldaks mitukümmend miljonit krooni täiendavat maksutulu.
Mainimata ei saa jätta ka tõsiasja, et ega neid miinimumpalga saajaid väga palju ei ole ja miinimumpalga kaotamine ei tähendaks üle öö töötute probleemi kadumist. Küll aga võimaldaks miinimumpalga kaotamine suuremat hulka tööpakkumisi inimestel, kelle piiratud haridus ja kogemused ei võimalda neid palgata töökohtadele, mis õigustaks praeguse miinimum palga maksmist.
Ultimately, the Flemish Christian-Democrats gave in, reneged on their promise to their voters, and agreed to join a government without BHV being split. Worse still, the new government has more French-speaking than Dutch-speaking ministers, and does not have the support of the majority of the Flemings in Parliament, although the Flemings make up a 60% majority of the Belgian population. Herman became the Speaker of the Parliament. In this position he had to prevent Parliament, and the Flemish representatives there, from voting a bill to split BHV. He succeeded in this, by using all kinds of tricks. One day he even had the locks of the plenary meeting room changed so that Parliament could not convene to vote on the issue. On another occasion, he did not show up in his office for a whole week to avoid opening a letter demanding him to table the matter. His tactics worked. In December 2008, when the Belgian Prime Minister had to resign in the wake of a financial scandal, Herman became the new leader of the predominantly French-speaking government which does not represent the majority of Belgium’s ethnic majority group. During the past 11 months, he has skillfully managed to postpone any parliamentary vote on the BHV matter, thereby prolonging a situation which the Supreme Court, responding to Herman’s own complaint in 2003, has ruled to be unconstitutional.
Kes veel ära ei tabanud, siis tsitaadi sangariks olev Herman on ei keegi muu kui meie kauge president Brüsselis, Herman van Rompuy. Artikkel ei ole pikk, kuid samas annab hea ettekujutuse sellest, milline inimene on sattunud täiesti ebademokraatlike mahhinatsioonide tulemusena Euroopa Liidu presidendiks – aate- ja põhimõttevaba bürokraat. Saab näha, kas ta mees suudab enda uue ametikohaga natuke väärikamalt ümber käia või lähevad peatselt jälle lahti liivakastimängud.
What Makes a Nation Rich? One Economist’s Big Answer – Daren Acemoglus vastus on institutsioonid ja majanduspoliitika, mida saab kõige otsemalt mõjutada valitsus. Acemoglu kirjutab, et puudulikud institutsioonid põhjustavad vaesust, kuid mulle oleks palju rohkem meeldinud, kui ta oleks hoopis kirjutanud, et hästi toimivad institutsioonid loovad rikkust.
Not so fair trade – n.n. “õiglase kaubanduse” aktivistid on küll heatahtlikud, kuid kahjuks sageli teadmatud sellest, mis on nende retoorika vägagi reaalsed tagajärjed. Ei aita see kõige vaesemaid, ei aita see stabiilsete töökohtade loomisel ega võimalda osa saada laiaulatusliku tootmisega kaasnevast tootlikkuse kasvust. Artiklist selgub veel nii mõndagi huvitavat sealhulgas kui palju rahast jõuab tootjateni nagu ka kui keeruline ja kulukas on sertifitseerimine. Üldiselt on tegu rohkem “feel good” kui “do good” algatusega.
In 2010, The Civilian Space Industry Finally Takes Off – NASA on kosmosesüstikute peatset pensionile saatmist juba aastaid kinnitanud, kuid selget asendajat veel pole. Samas on erasektori ettevõtted viimaste aastate jooksul teinud märkimisväärseid edusamme ja potentsiaalseid asendjaid on rohkem kui üks, kuid kõigil on omad probleemid. Artikkel annab hea ülevaate sellest, kes tegutsevad, mille nimel ja kas nendele saab ka loota.
When TV Became Art – Emily Nussbaum toob välja viimase kümnendi säravamad seriaalid, mõtiskleb nende edu põhjuste üle, peatub loojate rollil, vaatajate ootustel ja lähenemiste mitmekesisusel ning annab päris hea ülevaate sellest, mis viimase kümne aasta jooksul on vaatajatele pakutud. Ühtlasi on artikkel hea filter, kust tasub pimedate ja külmade talveõhtute sisustamiseks inspiratsiooni ammutada.
Cato Unbound: Hayek and the Common Law – Hayek’i suhtes kriitilistele artiklitele või postitustele pole erilist põhjust olnud viidata, sest enamus neist pole lihtsalt tõsisemalt võetavad (näiteks John Gray, kelle väiteid on Daniel Klein lahanud), kuid Cato Unbound detsembri debatt on pühendatud just Hayek’i spontaansete kordade käsitlusele ja tõlgendusele. Hayek’ist vähem huvitunutele tõenäoliselt natuke igav, kuid hiljuti Caldwell’i Hayek’s Challange’i lõpetanuile huvitav diskussioon.
There’s No Place Like Home – Joel Kotkin kirjutab ameeriklaste järjest väiksemast mobiilsusest, mis on asendunud kogukondlikkuse ja pühendumisega kindlatele kohtadele, kus inimesi ümbritseb perekond, tuttavad, sõbrad ja kõik, mida on aastate jooksul armastama õpitud. Mainimata ei jää ka kodust töötamine ja taolise hajutatud koondumise mõju poliitikale. Lühike artikkel olulisest trendist, mis hakkab kindlasti järjest rohkem mõjutama ka tööjõuturgu.
In unregulated markets, this diversity of viewpoints is precisely what makes capitalism work. One capitalist thinks that profit can be made, and loss avoided, by pursuing strategy A; another, by pursuing strategy B. The heterogeneous strategies of different capitalists compete with each other, and the better ideas produce profits rather than losses.
In a complex world where nobody really knows what will succeed until it is tried, competition that pits people’s ideas against each other is the only way to test these ideas. Competition among capitalists spreads society’s bets among different, fallible ideas about where profit—and loss—might be located. For this reason, herd behavior among capitalists may cause systemic risk. But regulations, by their very nature, homogenize the behavior of those being regulated, automatically increasing systemic risk.
. . .
Since regulators’ and citizens’ ideas are imposed on the whole system at once, they can’t be put to the competitive test. If their ideas are good, we all gain; if they are bad, we all lose. The whole system crashed when the financial regulators’ ideas turned out to be bad, but this is inevitable unless modern societies are so simple that solutions to social and economic problems are self-evident to a generalist voter, or even a specialist regulator.
Just that assumption is, in truth, the hidden premise of both sides in most political debates. This is why politics gets so ugly: neither side can understand why their opponents oppose what self-evidently should be done to solve our problems, so both sides ascribe evil motives to the other. But the financial crisis has exposed this simplistic view of the world for what it is. Nobody can plausibly deny any more that modern societies are bafflingly complex and the solutions to modern problems difficult to discover. So the policies that seem to voters or regulators to be so obviously needed may turn out to be disastrous nostrums—unless regulators or citizens are infallible.
Nii kirjutab Jeffery Friedman artiklis Capitalism without Romance. Olen sarnaseid mõtteid ja arutluskäike varasemalt välja toonud ulatuses, mis võib mõne lugeja jaoks tunduda juba tüütu, kuid kahjuks on see vältimatu, sest kedagi teist seda tegemas pole.
Küll aga võib hirmuäratava stabiilsusega kuulda, lugeda ja näha, kuidas üks või teine seltskond peab enda lahendusi kõige õigemaks sealjuures pikemalt peatumata tõsiasjal, et inimtaju piiratus ei võimalda kunagi kõigega arvestada ja pidevalt muutuvas keskkonnas on kohanemine võimalik ainult läbi pideva detsentraliseeritud katse-eksituse protsess, mida enamus meist tunneb konkurentsina. Välistades alternatiive ja luues homogeensest keskkonda välistama ka õnnelikud õnnetused, loovuse ja ekstsentrilisuse, mis on meie kõigi elu rikastanud.
Kusjuures reguleerimata ei tähenda veel kaugeltki reeglitevaba. Elinor Ostrom pälvis Nobeli memoriaalpreemia majandusteaduses kogukondlike normide kujunemise uurimise eest, kus ühisressursside kasutamiseks polnud vaja tsentraliseerivat reguleerijat ega isegi eraomandit. Oli vaja ainult inimesi, kes suhtlevad, kellel on ühised huvid ja kes on suutelised muutuvas keskkonnas tegutsema.
Inimesed on mõistlikud ja jõuavad enamasti ühishuvide osas kokkulepeteni, mis aja jooksul kujunevad käitumisnormideks ja mängivad sageli märksa olulisemat rolli kui tsentraliseerivad regulatsioonid. Regulatsioonid on aga liiga sageli vaid ajutiseks takistuseks inimestele, kellel on kõik ajendid olemas olevatest piirangutest mööda pääsemiseks samas kui reguleerijal pidevaks kohanemiseks sarnased ajendid puuduvad.
Kes tunneb Vabalogi majandusteemalisematest postitustest puudust, siis ühe korra sai Cui Bono blogi juba mainitud. Ma olen seal ainult üks autoritest, kuid kui Vabalogis kirjutatu on huvi pakkunud, siis tasub ka Cui Bonot kiigata. Minu poolt on praeguseks kirjutatud 5 postitust:
Oma panuse annavad ka Meelis Kitsing ja Paul Vahur. Maailmavaade on meil kaunis sarnane seega midagi radikaalselt erinevat Vabalogis kirjutatust sealt (vähemalt esialgu) ei leia.
Riikliku riskikapitalifondi jätkuvast problemaatilisuest ehk Arengufondist
http://cuibonoblog.com/?p=134
Euro Eestis alates 2011. aastast – kas küsimus ennustusturgudele?
http://cuibonoblog.com/?p=132
Lugudest, narratiividest ja ühest alternatiivkulu näitest
Eilses Ärilehes ilmus Villu Zirnaskilt artikkel Mis on viltu Soome innovatsioonipoliitikas?, kust selgub nii mõndagi, mida tasub ka kohalikel tsentraliseerijatel meeles pidada. Neist üks olulisemaid on, et riiklikul tasandil üksikute valdkondade või tööstusharude eelistamine on tupik:
Soome tulevik sõltub edaspidi „vähem üksikutest juhtivatest majandusharudest ja ettevõtetest ning rohkem laiaulatuslikust ettevõtlusaktiivsusest”. Soome senise (eduka) innovatsiooni- ja majanduspoliitika tuumaks on olnud täpselt suunatud tugi- ja abiprogrammid, uutes oludes see lähenemine hästi ei tööta.
…
Teine põhimõtteline muutus meie naabrite innovatsioonistrateegias on senisest suurema tähelepanu pööramine tarbijate-kasutajate soovidest, ettepanekutest ja nõudmistest lähtumisele, kasutajate kaasamisele protsessi. Soovitakse, et innovaatiline tegevus ei seisneks üksnes teadlaste ja inseneride peas sündinud uute ideede kasutajate ette heitmises.
Kunagi 2008. aastal kirjutas üks eestlane Hea Eesti Idee aprillinumbris (PDF) sarnasest tendentsist Eestis (lk 48-49):
Lewis juhib tähelepanu ka sellele, et mida suuremad on valitsussektori kulutused, seda tõenäolisemalt on tegu ka mingite huvigruppide toetamisega. Kuna tarbijate huvid on sedavõrd erinevad ja hajutatud, samas kui tootjad koonduvad erialaliitudesse, siis kipub avalik sektor toetama eelkõige tootjaid ja viljelema tootjakeskset mõtteviisi, mis on aga tõsine takistus tihedama konkurentsi tekkimisele.
Tänu mitmesugustele Euroopa Liidu toetustele, mida EASi kaudu ka Eestis jagatakse, on Eestis vaikimisi omaks võetud euroopalik tootjakeskne mõttelaad, mis võib pikemas perspektiivis saada Eesti arenguväljavaadetele saatuslikuks.
Lewis juhib tähelepanu ka sellele, et mida suuremad on valitsussektori kulutused, seda tõenäolisemalt on tegu ka mingite huvigruppide toetamisega. Kuna tarbijate huvid on sedavõrd erinevad ja hajutatud, samas kui tootjad koonduvad erialaliitudesse, siis kipub avalik sektor toetama eelkõige tootjaid ja viljelema tootjakeskset mõtteviisi, mis on aga tõsine takistus tihedama konkurentsi tekkimisele.
Tänu mitmesugustele Euroopa Liidu toetustele, mida EASi kaudu ka Eestis jagatakse, on Eestis vaikimisi omaks võetud euroopalik tootjakeskne mõttelaad, mis võib pikemas perspektiivis saada Eesti arenguväljavaadetele saatuslikuks.
Tsentraliseerimine tähendab loobumist lokaalsest teabest ja teadmistest, mida on lihtne pidada tühiseks ja ebaoluliseks järjekordset Suurt Visiooni koostades. Mingite valdkondade eelistamine ja toetamine tähendab aga paratamatult ressursside võtmist/suunamist nii inimeste kui raha näol eemale neist, kellel puudub poliitiline toetus “õigete tuttavate” näol või kes tegelevad valdkondades, mis pealiskaudsemal tutvumisel pole piisavalt seksikad, et õigustada kümnete miljonite kroonide suuruseid toetusi, mida nagunii kõigile ei jagu.
Kui toetustevabas konkurentsis suudaks esoteerilisemates valdkondades tegutsevad ettevõtted veel kompetentse tööjõu ja finantseerijate tähelepanu pälvida, siis tsentraliseeritud toetuste puhul on olukord märksa ebasoodsam alles tärkavates valdkondades tegutsevatele ettevõtetele, mis pole paljude “ekspertide” arvates üldse perspektiivikad.
Ühtlasi on problemaatilised ka ametnike ajendid, kes ühelt poolt hajutavad igasugust vastutust valdkondlike eelistuste seadmisel ja teiselt poolt ka ei vastuta mitte mingit moodi selle eest, kui valitud valdkonna ettevõtted ei suuda toetustele vaatamata näidata tulemusi, mis neid toetusi pidid õigustama. Teiste rahaga on alati lihtsam mängida nagu seda on ka lihtsam laiali jagada, eriti kui negatiivne tulemus
Zirnaski artiklist seda küll otse välja lugeda ei saa, kuid mulle tundub, et soomlaste ettevõtluskeskkonda on pärssima hakanud lisaks maksukoormusele ka erinevad toetusmeetmed, mis moonutavad paljude ettevõtete organisatsioonikultuuri märksa bürokraatlikumaks ja konkurentsi ühekülgsemaks, mille tulemusena pööratakse vähem tähelepanu tarbijale ja rohkem rahastajale.
Eestlased võiksid soomlaste vigadest õppida. Kahjuks on aga teiste tegevust kopeerida alati lihtsam, sest saab näidata, et nemad teevad ja vaadake kui hästi neil läheb. Ei pea isegi eriti millegi eest vastutama, kui ei lähe nii nagu lubatud vastupidiselt sellele, kui tuled välja omad algatuste ja lahendustega, mis on mõnevõrra radikaalsemad.
Miks soomlaste innovatsioonipoliitika ei sobi eestlastele eeskujuks kommenteerimine on välja lülitatud
Päevalehes kurjustab Priit Simson, et kohaliku keelde pole väänatud rohkem majandusalast kirjandust. Päevahele arvamustoimetaja leiab, et tõlgitagu ja tehtagu. Kahjuks, kes peaks täpselt tõlkima, mis raha eest ja kelle jaoks jääb ikkagi selgusetuks. Mõned täheldused veel:
1. Need, keda huvitavad ideed on ammu mõistnud, et ainult eesti keelest ei piisa. Uut teavet tuleb lihtsalt pidevalt ja hämmastava kiirusega peale ja selle tõlkimine on ulatusliku oskuskeele kasutuse tõttu vaid piiratud seltskonna pädevuses. Meil lihtsalt ei ole inimesi, kes saaksid tõlkimisega tegeleda sellises mahus ilma teadustöö ja õpetamise juurest neid inimesi ära sikutamata. Teadupärast ei ole sa aga rahvusvaheliselt mitte keegi kui ei avalda uusi artikleid või monograafiaid. Seega tuleks tõlkida muu tegevuse kõrvalt, mis aga tähendab tõlke venimist, mis aga huvitunud inimese jaoks tähendab inglise keelse variandi eelistamist.
2. Enne kui “Rikas isa, vaene isa” ja “Freakonomics” ühte patta visata võiks kaante vahele vaadata. Esimene on lihtsalt õpetlik jutt, kus akadeemilisele kirjandusele ei viidata ega sellest ei räägita samas kui teine on akadeemiliste uurimuste populariseeritud esitus, mis sisaldab viiteid uurimustele (vähemalt inglise keeles) ja tekitas ka paljude sotsiaalteadlaste seas vastukaja. Majandusteaduse populariseerimine on parim võimalus inimesteni tuua majandusteadlaste poolt viimaste aastakümnete jooksul tehtud huvitavamaid ja olulisemaid avastusi ja seda lihtsalt meelelahutuseks tembeldad ütleb rohkem arvamusloo autori kui raamatu kohta.
4. Täiesti ebaadekvaatne ja diletantlik on aga väide, et tõlkekirjanduse puudumine on Eesti majanduslanguse vääriline palk samas kui autor ei anna endale aru, et isegi kui tõlgitaks, siis kui keegi ei loe pole sellest mingit kasu. Simson võiks mõelda ka sellele, miks Iirimaa majanduslangus on Euroopa üks drastilisemaid. Ilmselgelt inglise keelse kirjanduse puudumises kaela ei saa seda ajada. Taolisi kohmakaid ja eksitavaid lihtsustusi pole kellelegi vaja ja need lihtsalt devalveerivad ütleja/kirjutaja tõsiselt võetavust. Ei ole mõtet omavahel siduda asju, mille vahel tegelikult tõsiselt võetav seos puudub.
5. Ja lõpetuseks. Simson küsib: “Miks ei võiks….” mille järel sooviks ma küsida vastu, et miks ei võiks ühe suurima kohaliku Päevalehe arvamustoimetaja natuke asjast huvituda mitte lihtsalt puusalt tulistada – pidada Freakonomics’it vähem tõsiselt võetavaks kui Krugman’i “The Return of Depression Economics”.
Palju vahtu, vähe sisu. Isiklikust frustratsioonis ei saa ilma natuke tõsisema lähenemiseta kunagi head arvamuslugu.
Eesti tervishoiusüsteem on läbi ja lõhki sotsialistlik. Teenust osutab ja teenuse eest maksab üks ja sama institutsioon, mida finantseeritakse maksurahaga. Haigekassal puudub tagasiside mehhanism kasumi-kahjumi süsteemi näol, seega on ta maksuraha kulutades täielikus pimeduses. Sellises süsteemis on võimalik hinnata oma tegevuse efektiivsust ainult kaudsete parameetrite järgi, millest pole süsteemi üldise efektiivsuse suurendamiseks kasu.
Juttu tuleb ka teiste riikide kogemusest, mis on valinud sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi nagu ka sellest, millised on potentsiaalsed tagajärjed isegi neile, kes on kohaliku süsteemi aastate jooksul kümneid ja kümneid tuhandeid kroone pumbanud:
Rootsi meedias on ilmunud hulgaliselt näiteid tervishoiu normimise traagilistest tagajärgedest. Näiteks 2005. aastal sai alguse lugu, kus 61-aastane mees käis pooleteise aasta vältel kokku 14 korda arsti juures ja kurtis ebaloomulikku väsimust. Iga kord saadeti ta pärast kerget ülevaatust tagasi koju. Kui uriini ilmus veri, keeldus arst analüüse tegemast, põhjendades seda kulude kärpimise nõudmisega. Kui pere nõudmise peale lõpuks analüüs tehti, avastati mehel vähk, mis oleks algul olnud ravitav, kuid selle aja peale oli levinud üle keha. Enam polnud midagi teha.
Risto toob välja ka tõsiasja, mida isegi kohalikud tervishoiueksperdid on välja toonud: sotsialiseeritud tervishoiusüsteemist kaotavad kõige rohkem need, kelle sissetulekud on väiksemad ja kellel sageli napib ka sotsiaalset kapitali, mis võimaldaks tutvusi kasutada arsti juurde pääsemiseks.
Omalt poolt lisaks, et sotsialiseeritud tervishoiusüsteem loob olukorra, kus inimestel puudub seos tarbitava teenuse ja selle maksumuse vahel. Inimeste ootused nende ravile kasvavad, kuid teadlikus sellest, et uuemad tehnoloogiad, protseduurid ja ravimid on varasemast kallimad, ei jõua inimesteni. Nendeni jõuab ainult teadmine, et tänapäeva meditsiin annab lootust olukordades, kus varem seda polnud. Kui aga vaid mõned üksikud inimesed soovivad miljonitesse kroonidesse ulatuvat ravi, siis piiratud vahendite puhul tuleb hakata tegelema suhtelise efektiivsuse uuringutega, mis aga tähendab, et ametnikud hakkavad otsustama, keda ja kuidas on mõtet ravida, et ressursside kasutamine oleks võimalikult tõhus.
Kahjuks tähendab see tõsiseid probleeme vanematele inimestele ja tõenäoliselt ka kõige noorematele nagu võib näha sotsialiseeritud tervishoiusüsteemi pooldavate(!) inimeste enda katsest leida võimalusi piiratud ressursse võimalikult tõhusalt kasutada:
Allikas: Persad, G.; Wertheimer, A.; Emanuel, E.J., 2009, Principles for allocation of scarce medical interventions,
The Lancet 2009; 373: 423-31. (PDF)
Soovitan heita pilk ka uurimusele, mis annab päris hea ülevaate sellest, kuidas soovivad sotsialiseeritud meditsiinisüsteemi pooldajad lahendada piiratud ressursside võimalikult tõhusa kasutamise küsimuse – millest nad lähtuvad ja mida nad oluliseks peavad. Mul on tunne, et valdava enamuse jaoks poleks taoline indiviidi eelistusi ja soove eirav süsteem vastuvõetav, eriti kui oled aastaid ja aastaid enda palgast loovutanud kümneid tuhandeid kroone selleks, et….saada mitte midagi kui selleks lõpuks vanaduspõlves vajadus tekib.
Risto artikli järel olid ka kommentaarid. Ain Aaviksoo Praxisest lihtsalt ignoreerib artikli sisu ja promob Praxise tehnokraatliku seisukohta, millel on kindlasti tulevikus põhjust pikemalt peatuda, samas kui Eiki Nestor ei saa enda erakondliku kuuluvuse tõttu hakkama muu kui demagoogilise ja sisutühja retoorikaga, mis ei pööra artiklis tõstatatud küsimustele mingit tähelepanu.
Kahju, et isiklike maailmavaateliste eelistuste tõttu ignoreeritakse võimalike lahendusi ega soovita neile isegi mõelda. Tahes tahtmata tuleb meelde üks David Brooksi kolumn, mis on küll Hume’i tegelike vaateid moonutav, kuid väärib siiski tsiteerimist:
I’ve introduced you to my friends Mr. Bentham and Mr. Hume because they represent the choices we face on issue after issue. This country is about to have a big debate on the role of government. The polarizers on cable TV think it’s going to be a debate between socialism and free-market purism. But it’s really going to be a debate about how to promote innovation.
The people on Mr. Bentham’s side believe that government can get actively involved in organizing innovation. (I’ve taken his proposals from the Waxman-Markey energy bill and the Baucus health care bill.)
The people on Mr. Hume’s side believe government should actively tilt the playing field to promote social goods and set off decentralized networks of reform, but they don’t think government knows enough to intimately organize dynamic innovation.
So let’s have the debate. But before we do, let’s understand that Mr. Bentham is going to win. The lobbyists love Bentham’s intricacies and his stacks of spending proposals, which they need in order to advance their agendas. If you want to pass anything through Congress, Bentham’s your man.
Defence of the Realm nimelises blogis on Richard North pakkunud viimaste nädalate jooksul analüütilist ülevaadet Afganistani viimaste aastasadade ajaloost. Kuna Defence of the Realm kajastab eelkõige Suurbritannia kaitsepoliitikat, siis on ka Afganistani ajalugu kajastavad postitused läbipõimunud brittide tegevusega piirkonnas.
Üks postitusi läbiv mõte, millele ma ise erilist tähelepanu ei ole siiani pööranud on see, kuidas vähem kui 30% kirjaoskuse juures inimesed enda rahva ja piirkonna ajalugu tajuvad:
Dealing with primitive and largely illiterate tribesmen, isolated from the rest of the world, their oral history is as fresh with each new telling as it ever was.
Peamiselt lugemisega enda aega sisustava inimesena on vahel keeruline tajuda, kuidas kirjaoskamatud inimesed üldse neid ümbritsevat maailma tajuvad. Igal juhul minu jaoks huvitavad postitused, mis annavad kiire ülevaate Afganistani ajaloost, hõimude vahelisest dünaamikast nagu ka teiste riikide huvidest ja rollist piirkonnas.
Lihtsama leitavuse ja loetavuse huvides toon ära kõik postitused (võimalik, et neid tuleb juurde) ühes kohas:
Fighting talk – (1709 – 1862) kohalike suhtumisest keskvalitsusse ja hõimude vahelistest konfliktidest koos teiste rahvuste kaasamisega ühe või teise hõimu toetajana.
The duplicitous British – (1863 – 1901) Suurbritannia kahepalgelisest poliitikast praeguse Afganistani territooriumil ja teiste suurriikide sekkumisest piirkonda.
A common enemy – (1901 – 1933) Afganistani rahvusliku liikumise aluseks oli erinevaid hõime ühendav vastuseis brittide tegevusele piirkonnas, mis eskaleerus kodusõjaks niipea kui brittide küsimus lahendatud.
A missed opportunity – (1933 – 1946) teise maailmasõja lõpuks oli Afganistanil õnnestunud tänu Nõukogude Liidu hirmule (mida jagasid ka britid) ulatuslikult moderniseerida sõjaväge ja võimalused koostööks brittidega paremad kui kunagi varem.
Partition – (1946 – 1953) India iseseisvus ja Pakistan’i eraldamine Indiast tõid geopoliitilist ebastabiilsust, mis sundis Afganistani abi ja tuge otsima Nõukogude Liidult.
Development blues – (arenguabi 1910 – 1988) erinevatest arenguabi projektidest Afganistanis, nende rahastajatest, plaanidest ja tegelikest tulemustest koos tagajärgedega.
Kui praegu Afganistanis toimuv pakub huvi, siis on ajaloolise tausta teadmine praegu toimuva mõistmiseks möödapääsmatu.
Richard North Afganistani ajaloost (1709 – 1988) kommenteerimine on välja lülitatud
Kuna Tom näib enda arvamuses sama kindel olevat kui mina enda omas, siis saigi kihlvedu sõlmitud, mille järgi kohustun mina Tom’ile maksma 100 eurot kui kroon devalveeritakse (või krooni kurss euro suhtes langeb üle ERM II’s lubatud -15%) ja tema minule 1565 krooni kui krooni kurss on 1. aprillil 2009. aastal sama, mis praegu või langeb kuni 15% vastavalt ERM II-le.
1. aprill saabus ja kuna Eesti krooni polnud selleks ajaks devalveeritud, siis võttis Toomas härrasmehelikult ühendust ja andis teada, et on valmis kihlveoga kokku lepitud summa minu poolt täpsustatud arvele üle kandma. Kuna mulle tundus igati õiglane, et kihlveo kaotanud osapool peaks saama soovi korral kihlvedu pikendad, siis pakkusin seda võimalust ka Toomasele, kes sellest ka kinni haaras. Tingimustest muutusid ainult kuupäev, mis nihkus 16. novembrile 2009, ja makstav summa, mis “double-or-nothing” põhimõtte järgi oleks Toomasele kaotuse korral tähendanud kaks korda kõrgemat väljamakset ning minule kaotuse korral juba võidetud summast ilma jäämist.
Tänaseks Eesti krooni loomulikult devalveeritud pole ja Toomas on lubatust kenast kinni pidanud. Minu ettepanek kihlvedu veel kord pikendada ei pakkunud Toomasele aga enam huvi. Viimase aasta jooksul ei ole Toomas ka Eesti krooni peatset devalveerimist ennustanud sama usinusega, mis varem ja viimase poole aasta jooksul pole ta sellest enam üldse kirjutanud.
Ma satun jagama Bryan Caplan’i arvamust, et kui raha mängus, siis on mõlemad kihlveo osapooled sunnitud rohkem enda argumentide sisule kui retoorikale toetuma. Lihtsalt jutust poleks taoliste kihlvedude juures kasu samas kui veendumuse kindlusest oleks võimalik ülevaade saada juba ainuüksi sellega, kas üks osapooltest on valmis ka kihlveoks suhtega 2:1-le või 3:1-le.
My knee-jerk reaction is to say, “Yes, a tax upon false ideas.” My second thought is to say, “No, it’s also a tax upon thinking out loud.” My third thought is to say, “Not quite. It’s also a tax upon thinking out loud – and then refusing to back down when listeners offer constructive criticism.”
Devalveerimise kihlvedu pani aga mõtlema sellele, kuidas inimesed üldse informatsiooni avaldavad ja kuidas niisama jutust läbi näha inimeste reaalsete veendumusteni. Mind huvitab see küsimus eriti Eesti planeeritud eurole üleminekuga 2011. aastal, sest nii mõnigi majandusküsimustega tihedamalt kokku puutuv inimene on leidnud, et vaatamata pingutustele, eurot ei tule. Igal juhul õnnestus isegi midagi (enda arvates nutikat) välja mõelda ning kirja panna ühte postitusse, mida saab lugeda Cui Bono nimelisest blogist.
Tegu on Vaba Ühiskonna Instituudist alguse saanud blogiga, mida kirjutab kolm inimest. Kajastatavad teemad on seotud ühel või teisel viisil majandusteaduse ja -teadlaste poolt tähelepanu pälvinud küsimustega, millele Cui Bono autoritel on kalduvus läheneda liberaalsest vaatepunktist. Kui Vabalog’is kirjutatud on huvi pakkunud, siis soovitan kindlasti pilk peale heita ka Cui Bono’le.
