Üritasin ühte järjekordset statistikaameti aruannet täita ja selle tegevusega kaasnev frustratsioon ärgitas seda protsessi natuke kirjeldama. Lõppude lõpuks, milleks see blogi on, kui mitte enda frustratsiooni väljendamiseks.
1. Kui oled Mac’i kasutaja, siis “tough luck”! ID kaardi ja Safariga (maailma 3 või 4 kõige populaarsem brauser!), sisse logimine ei õnnestu. Läbi SEB ja sealt ID kaardiga sisselogimine siiski õnnestub.
2. Lähen eSTAT’i lehele (https://estat.stat.ee/) ja valin uuringu, mida täita soovin. Vajutan lingile, kuid tulemuseks:
Error 404–Not Found
From RFC 2068 Hypertext Transfer Protocol — HTTP/1.1:
10.4.5 404 Not Found
The server has not found anything matching the Request-URI. No indication is given of whether the condition is temporary or permanent.
If the server does not wish to make this information available to the client, the status code 403 (Forbidden) can be used instead. The 410 (Gone) status code SHOULD be used if the server knows, through some internally configurable mechanism, that an old resource is permanently unavailable and has no forwarding address.
Nüüd peab välja nuputama, et kas probleem on minu pool või hoopis statistikaametis. Igaks juhuks saadan klienditoele kirja. Vastus tuleb mõne minutiga:
Vastuseks Teie kirjale teatame, et eSTATile paigaldatakse hetkel uut versiooni, töid teostatakse kella 16:30 – 18:00-ni.
Kas on liiga palju tahta, et tarkvara uuendusi tehakse väljaspool regulaarseid töötunde, kui süsteemi kasutajate hulk on väiksem? Kas on liiga palju tahta, et kui uuendusi tehakse, siis kasutajaid vähemalt informeeritaks ennetavalt võimalikest tõrgetest?
Ühtlasi leian ennast mõtlemas, et kui tegu oleks vabatahtliku mitte kohustusliku tegevusega, mille tegemata jätmisega kaasnevad trahvid, siis taolist nõmedust poleks. Eraettevõtte oleks ammu taolise suhtumisega klientidest ilma ja pankrotis. Ilmselgelt võib sunni ja karistusega ähvardades püksikummi natuke lõdvemaks lasta.
3. Mõned päevad hiljem proovin uuesti. ID kaardi ja Safariga sisse logimine ei õnnestu. Ilmselgelt tarkvara uuendus ei puudutanud Safari ID kaardi tuge. Ok, sellest saab mööda läbi SEB sisenedes.
4. Valin uuringu, mida teha soovin ja tulemuseks on…tühjus. Ei midagi. Lihtsalt valge aken, kus ei mingit infot. Ilmselgelt, midagi kuskil jäi poolikuks. Mis ma nüüd teen? Proovin Firefoxiga? Aga mul on ID kaart seadistatud Safarile, kas peaks nüüd hakkama muidu toimivat lahendust Firefoxiga segadusse ajama? No ega ikka ei hakka küll.
5. Igaks juhuks katsetan URL’ist üleliigse kustutamist ja saan tulemuseks https://mstat.stat.ee/ lehekülje, kus pakutakse uuesti sisse logimise võimalust. Proovin kõigepealt ID kaardiga ja tulemus on:
Safari can’t open the page “https://mstat.stat.ee/valis-idkaart/redirect_esa.jsp” because Safari can’t establish a secure connection to the server “mstat.stat.ee”.
Ei üllata. Proovime uuesti läbi SEB siseneda. Õnnestubki, kuid lehekülg on erinev. Valin vasakult menüüst “Töö aruannetega” ja saan uuesti aruannet valida. Pelglikult vajutan soovitud aruande taga “Valin” linki, mis viib mind järgmisele lehele, kust valin “Muuda”. Lõpuks avaneb aruanne, mida on võimalik täita.
6. Esimene küsimus on kohe selline, mis vajab täpsustamist. Oleks vaja juhendit, et mõista, mida nad saada tahavad. Õnneks on uuringu kohal viide “Aruande juhend”. Milline meeldiv üllatus – vähemalt üks kasutajasõbralik samm. Vajuta lingile:
Error 404–Not Found
From RFC 2068 Hypertext Transfer Protocol — HTTP/1.1:
10.4.5 404 Not Found
The server has not found anything matching the Request-URI. No indication is given of whether the condition is temporary or permanent.
If the server does not wish to make this information available to the client, the status code 403 (Forbidden) can be used instead. The 410 (Gone) status code SHOULD be used if the server knows, through some internally configurable mechanism, that an old resource is permanently unavailable and has no forwarding address.
7. Põrnitsen mõned minutid uuringut ja proovin esimesest küsimusest leida minule sobivat varianti. Õnneks õige lahter eeltäidetud. Asi seegi.
8. Mõned küsimused hiljem olen probleemi ees – mida ma nendesse lahtritesse kirjutan? Suva, saavad x’e ja peavad sellega leppima. Eraldi küsimus on loomulikult küsimused, millest osale tegelikult vastusevariandid ei sobi või tuleks küsimus teisiti sõnastada. Järelikult tuleb panna “ei oska öelda”. Panengi, igale poole, kus asi läheb jaburaks. Õnneks palju taolisi kohti polnud.
Oleme õnnelikud, väikeste õnnistuste eest. Vähemalt ei pidanud seda paberil tegema.
Side lõpp.
Safari, ID-kaart, Mac ja eSTAT – ei ole kasutajasõbralik kombinatsioon kommenteerimine on välja lülitatud
Kusjuures “Garcia effektist” võib järeldada ühe hoiatuse: kui oled haigeks jäämas või tunned ennast füüsiliselt halvasti, siis ära igaks juhuks enda lemmik toite söö…kui sa neid just enda jaoks igaveseks ära rikkuda ei soovi.
Lagrangian points are the five positions in an orbital configuration where a small object affected only by gravity can theoretically be stationary relative to two larger objects (such as a satellite with respect to the Earth and Moon). The Lagrange points mark positions where the combined gravitational pull of the two large masses provides precisely the centripetal force required to rotate with them.
Oniomania is a medical term for the compulsive desire to shop. Oniomania is the technical term for the compulsive desire to shop, more commonly referred to as compulsive shopping, compulsive buying, shopping addiction or shopaholism. First described by Bleuler in 1915, and then Kraepelin in 1924.
Garcia effect aka “Sauce-Bearnaise Syndrome” is an example of classical conditioning or Pavlovian conditioning, in this case, conditioned taste aversion, which occurs when a subject associates the taste of a certain food with symptoms caused by a toxic, spoiled, or poisonous substance. Generally, taste aversion is caused after ingestion of the food causes nausea, sickness, or vomiting.
Chindogu is the Japanese art of inventing ingenious everyday gadgets that, on the face of it, seem like an ideal solution to a particular problem. However, chindogu has a distinctive feature: anyone actually attempting to use one of these inventions would find that it causes so many new problems, or such significant social embarrassment, that effectively it has no utility whatsoever. Thus, chindogu are sometimes described as “unuseless” – that is, they cannot be regarded as ‘useless’ in an absolute sense, since they do actually solve a problem; however, in practical terms, they cannot positively be called “useful.”
The Koch snowflake is a mathematical curve and one of the earliest fractal curves to have been described. It is based on the Koch curve, which appeared in a 1904 paper titled “On a continuous curve without tangents, constructible from elementary geometry” by the Swedish mathematician Helge von Koch.
Potlatch is a festival ceremony practiced by indigenous peoples of the Pacific Northwest Coast. This includes Haida, Nuxalk, Tlingit, Tsimshian, Nuu-chah-nulth, Kwakwaka’wakw, and Coast Salish cultures. The word comes from the Chinook Jargon, meaning “to give away” or “a gift”. It is a vital part of indigenous cultures of the Pacific Northwest. It went through a history of rigorous ban by both the Canadian and United States’ federal governments, and has been the study of many anthropologists.
Wikipedia eklektiline sügavus XII kommenteerimine on välja lülitatud
Eelmise aasta viimases postituses viitasin kahele artiklile, mis vajaksid mõnede puuduste tasakaalustamiseks täiendavaid kommentaare. Vahepeal on Mikk Salu avaldanud arvamusloo Klassivõitluse pseudoprobleem, mis toob välja põhilise, millele Pilvre ei näi tähelepanu pööravat:
Eurostati abil tehtud võrdlus Euroopa riikide seas, olgu siis töötajatele makstud hüvitiste või kitsamalt palga kategoorias, näitab, et Eesti on tavaline keskmine Euroopa riik. Statistilisest keskmisest isegi kriipsu võrra heldem.
Meil läheb töötajatele mõnevõrra rohkem kui Soomes ja Norras ning mõnevõrra vähem kui Taanis ja Rootsis. Kindlasti ei saa aga öelda, et piruka jagamisel saaksid töötajad vähem ja tööandjad rohkem kui „euroopalik arusaam” ette näeb.
Omalt poolt lisaks aga veel mõned täheldused.
Uuest töölepingu seadusest
Uus töölepinguseadus oli ja on vajalik selleks, et tööjõuturgu paindlikumaks teha. Pilvre toob küll välja, et töötajatest vabanemine on ettevõtja jaoks tehtud valutumaks, kuid jätab mainimata, et ühtlasi võimaldab see ettevõtjal võtta suuremaid riske töökohtade loomisel ehk luua rohkem ja erineva profiiliga töökohti.
Iga töötaja palkamisega kaasnevad kulud, mis tuleb katta ka siis, kui töötajale pole parajasti tööd anda. Enamus ettevõtjaid on arvestanud ajutiste tõrgetega, kuid kindel inimene töökohal (keda ei pea koolitama, harjutama, tutvustama) väärib enamasti riskide võtmist, kuid seda seni kuni ettevõtja saab olla kindel, et töö pikemaajalisel puudumisel, uute tehnoloogiliste lahenduste kasutusele võtmisel või tegevuse ümber organiseerimisel on võimalik töötajatest ilma laastavate kulutusteta vabaneda.
Ükski ettevõtja ei võta endale kohustust, millest hiljem on keeruline või äärmiselt kulukas vabaneda, eriti kui see võib tervel organisatsioonile saatuslikuks osutuda. Pigem pigistatakse enne olemas olevatest töötajatest maksimum välja ja proovitakse kuidagi praktikantidega hakkama saada. Eriti teravalt torkavad need tendentsid silma vastavalt Rootsi ja Prantsusmaa väikeettevõtetes.
Pilvre kirjutab küll töötajate kaitsest, kuid ei pööra tähelepanu töötutele. Jäigem tööturg tähendab eelkõige probleem neile, kellel vähem kogemusi, oskusi ja haridust ning enamasti tähendab see neid, kes kõige rohkem tööpuudusega kokku puutuvad. Tööpuudus noorte seas on aga oluliselt kõrgem just nendes riikides, kus töötajate vallandamine on tehtud võimalikult keeruliseks ja kulukaks.
Ühtlasi tundub solidaarsust kirjutamine ja sellele rõhumine kahvatu kui mitte mõttetu, kui töötutel ei peatuta.
Ametiühingud ja palgatase
Kui Eestis ei oleks palka võimalik langetada või töövõtjad ei läheks sellega kaasa, siis oleks ka töötus oluliselt kõrgem, sest mitmed ettevõtted oleks sunnitud enda tegevuse lõpetama või koondama inimesi, kes saaksid kollektiivse palga langetamise abil enda töökohtadele siiski jääda. Sellist solidaarsust, kus tegu on väikese grupiga, kellel sarnased huvid, mõistan märksa paremini kui mingit ebamäärast tervet riiki (kõigi nende erinevate inimeste erinevate eelistuste ja huvidega) hõlmavast solidaarsusest, mis tundub olevat eelkõige retooriline sõnakõlks.
Mul pole midagi töövõtja õiguste vastu, kuid täpselt samuti on õigused ka tööandjal, kes võtavad iga inimese palkamisega ka rida kohustusi, mis ei tee vahet sellel, kas klientidelt raha laekus või mitte. Kahe teovõimelise osapoole vahelised kokkulepped peaksid jääma nende endi läbirääkida ja sõlmida, sest lõppude lõpuks ei sa kumbki teist osapoolt sundida lepingut sõlmima, ainult veenda.
Ühtlasi vajab meelde tuletamist, et Eestis kuulub ametiühingutesse vaid 14% töötajatest ja kollektiivlepingutega on kaetud 12% töötajatest. Kindlasti on ametiühingute tagasihoidliku rolli üheks põhjuseks nõukogude aja pärand, kuid ühtlasi ei tasu unustada, et valdav osa Eestis tegutsevatest ettevõtetest on väikefirmad. Väikefirmad, kus ametiühingu moodustamine ei ole otstarbekas ega praktiline, sest pidev kohanemine vajab paindlikust ja paindumatus palgaläbirääkimistel teeb kõigi elu olulisemalt keerulisemaks.
Näiteid sellest, kuidas ametiühingute tegevus lõppeb ettevõtte sulgemise või tegevuse kolimisega mõnda teise riiki on küllaldaselt nagu ka näiteid sellest, kuidas ametiühingud soovivad konkurentsi piirata selleks, et säilitada läbi kõrgema hinna lõpp-tarbijale enda kõrgem palgatase. Kahjuks kõrgematest palkadest saavad osa enamasti vähesed, kes kuuluvad ametiühingutesse, kuid kõrgemat hinda peavad maksma ka kõige madalama sissetulekuga inimesed.
Kahetsusväärselt eksitav on ka Pilvre väide, et Põhjamaade kõrgem palgatase on eelkõige ametiühingute poolt välja võideldud. Tegelikus on märksa keerulisem ja peamine palgataseme erinevuse põhjus on ikkagi Eesti enam kui 50-aastane okupatsioon, mis mõjus laastavalt meie institutsionaalsele keskkonnale ja oskustele. Inimesed ja ettevõtted, mis on saanud aastakümneid suuremate takistusteta tegutseda, vastastikuseid sidemeid sõlmida ja uusi turge leida ning pidevalt investeerida nii inimestesse kui tehnoloogiasse on ikkagi peamine põhjus, miks palgatase on nendes riikides kõrgem. Ma julgeks isegi väita, et ametiühingute roll praeguse palgataseme saavutamisel on triviaalne.
Alternatiivselt võiks Pilvre selgitada, miks riikides, kus ametiühingutesse kuulub kordades väiksem osa elanikkonnast on keskmine palka enamusel juhtudest samal tasemel või isegi kõrgem. See torkab eriti teravalt silma just Soome ja Rootsi puhul. Mingist suurest ametiühingute eestvedamisel peetud palgavõitlusest Põhjamaades tõsiselt rääkida ei saa kui toetuda näiteks Eurostatile.
Ikka see mõttetu piruka jaotamine
Minu jaoks jääb ka mõistmatuks, mis peab töövõtjatesse suhtuma sedavõrd üleolevalt ja halvustavalt nagu seda teeb Pilvre ainuüksi sellepärast, et ta ei soovi ametiühingusse kuuluda ja leiab – sageli õigustatult -, et tal on võimalus märksa kõrgemat palka saada kui ta enda õiguste eest ise seisab ja on valmis töökohta vahetama kui olemas oleva töökoha tingimused ei rahulda.
Nagu Mikk Salu enda arvamusloos kirjutas, siis Pilvre peamine probleem näib olevat väärarusaam, mille kohaselt on pirukas alati ühesuurune ja võidelda tuleb piruka jaotamise üle. Töövõtja ja tööandja vastandamine on pikemas perspektiivis ainult teatud erakondade lühinägeliku poliitilise võitluse huvides, eriti kui diskussioon taandub pooltõdedele ja retoorikale.
Mis aga tööandja staatusesse puutub, siis on see ehk äkki praegu kõrgem just selle tõttu, et enamus eestlastest ei ole sunnitud mõtlema marksistlik-leninlikes raamistikes ning paljud leiavad, et pigem oli töötaja roll varem oluliselt ülepaisutatud ettevõtja omast, keda ignoreeriti jäärapäiselt isegi majandusteaduses kõigest mõnikümmend aastat tagasi.
As important as small businesses are to the U.S. economy, the problem may be even more acute in Europe. Companies with fewer than 250 workers account for 70% of the private-sector work force in the European Union, compared with 49% in the U.S., according to EU figures. Business also relies more on banks in Europe than in the U.S. where, at least for bigger firms, capital markets are an important source of finance.
. . .
Consolidation, some economists say, is the only road to long-term survival. Unlike Mr. Morandini, the brick maker, though, many small-business owners can’t bring themselves to part with companies started by their parents and grandparents. There’s also a structural issue: Across Europe, small firms are exempt from the strict labor requirements and social charges that affect bigger companies. If the small companies bulk up, they will be subject to tighter rules.
Igati huvitav artikkel Wall Street Journalis, mis olukorda päris lootusetuna ei kujuta, kuid annab selgelt mõista, et just väikeettevõtjad kannatavad praeguses krediidikitsikuses kõige rohkem.
Arvestades sedavõrd suurt väikeettevõtete hulka lähevad minu mõtted aga vägisi ettevõtlustoetustele. Ilmselgelt ei ole võimalik kõiki väikeettevõtteid toetada, mis tähendab, et toetuse saamine võib tähendad olulist eelist konkurentide ees samas kui toetuse jagaja võib öelda, et üks ettevõte sarnase investeeringu jaoks juba toetust saanud – teised valdkonnad peavad samuti saama. Eestis on taolisi juhtumeid olnud piisavalt, et mõned on isegi meedias kajastamist leidnud.
Tulemuseks on sisuliselt võitjate valimine ja sageli suuremate eelistamine väiksematele, sest neil on võimalus luua rohkem töökohti. Ja millised otsused tulevad, kuid sarnane lisandväärtus saavutatakse äriplaanis samas valdkonnas tegutsevate ettevõtete puhul ühel juhul tehnoloogiasse investeerides ja töötajate arvu vähendades, teisel puhul aga hulgaliselt töökohti luues? Millist mõju avaldavad aga taolised valikud pikemas perspektiivis kui paar aastat?
Väikeettevõtted Euroopas olulisemad kui USA’s kommenteerimine on välja lülitatud
Mõned huvitavamad artiklid, mis on viimasel ajal voxeu.org’is ilmunud ja tundusid piisavalt huvitavad, et läbi lugeda ja ka teistega jagada:
The failure of the Lisbon strategy – Charles Wyplosz, kelle õpikutest on vist enamus kohalike ärijuhte tarkust ammutanud, kirjutab kriitiliselt Lissaboni strateegiast ja hoiatab bürokraatiakolli toitmise eest:
One could argue that the Lisbon strategy may not be that helpful but, at least, that it does no harm. Even that is too kind an interpretation. First, the process has led to the build up of a new bureaucracy, both within each country’s administration and within the Commission. If the strategy is useless, this is a clear waste of resources. More worrisome is that putting the strategy at the heart of EU cooperation may have distracted leaders from concentrating on narrower and more specific common efforts. The overall unreachable objective, backed by tens of detailed commitments painfully listed in the annual reports, has a Soviet-style flavour to it.
* * *
The economics of open-air markets – John List, kirjutab vabaõhu turgudest, millega enamus meist märksa rohkem kokku puutub ja uuris kartellide teket taolistel turgudele:
These contrasting insights from nearly identical experimental situations highlight a general lesson for policymakers; transference of results across situations (or time, or different industries) is dangerous. Theory teaches us that the determinants of cartel success are rich, and the empirical data herein highlight that sellers are quite sensitive to these factors, even ones that many might consider ancillary. In this spirit, one prominent aspect of the data is that one should take great care when generalising results.
The economics of open-air markets – John List, kirjutab vabaõhu turgudest, millega enamus meist märksa rohkem kokku puutub ja uuris kartellide teket taolistel turgudele:
These contrasting insights from nearly identical experimental situations highlight a general lesson for policymakers; transference of results across situations (or time, or different industries) is dangerous. Theory teaches us that the determinants of cartel success are rich, and the empirical data herein highlight that sellers are quite sensitive to these factors, even ones that many might consider ancillary. In this spirit, one prominent aspect of the data is that one should take great care when generalising results.
* * *
Government outsourcing: Public contracting with private monopol – Emmanuelle Auriol ja Pierre M. Picard, kirjutavad avalike teenuste (vesi, elekter, post jne) sisseostmisest ja seeläbi erasektori organisatsioonidele monopoliõiguste andmisest ja selle majanduslikust loogikast:
Comparing aggregate welfare in regulation and outsourcing scenarios, we show that the set of economic parameters supporting the outsourcing decision is far from negligible. Moreover, we find that outsourcing is more desirable for activities with stronger technological uncertainty or lower profitability and for governments with tougher financial constraints. This provides a useful grid for policy analysis of outsourcing decisions and public-private partnerships in practice.
To reverse the trend of ever-increasing regulatory convergence, regulatory diversity needs democratic steering of regulatory agencies. This would overtly politicise financial market regulation, diluting if not displacing the currently dominant idea of regulation as a purely “technical” matter.
There would be strong functional advantages. Strong accountability of regulators to parliaments offers the prospect of diversity in regional and national regulatory regimes, since political constituencies may differ and change over time in their understandings of the issues and in their policy preferences. Democratically-fuelled regulatory diversity is a safeguard against the recently experienced frenzy in global financial regulation and markets.
Kahju ainult, et ta avaliku valiku probleeme taolises konttekstis ei mainita, sest see sunniks taolisesse lähenemisesse märksa skeptilisemalt suhtuma.
* * *
Corporate taxes and union wages – Alison Felix ja James R. Hines Jr. kirjutavad ettevõtte tulumaksu tõstmise mõjust ametiühingutesse kuuluvate töötajate palkadele, millest järeldub, et tugeva ametiühinguga ettevõtete kõrgem kasumi maksustamine tähendab madalamaid palkasid töötajatele:
The evidence that US union wage premiums decline at higher rates of taxation serves as a reminder that stakeholders of all kinds – workers, suppliers, customers, executives, and certainly owners – share in the rents produced by profitable firms. Efforts to tax firms more heavily create burdens that will be distributed among stakeholders, possibly including many groups that governments otherwise attempt to help.
Uus aasta algab uue hooga ka tööl, mis kahjuks tähendab, et pikemad kirjutised jäävad rohkem järgmisesse nädalasse. Seniks saab ennast lõbustada Phantom Menace’i videoarvustuse/analüüsiga, mis koosneb seitsmest ligi 10-minutilisest osast.
Terased tähelepanekud, lakooniliselt emotsioonitu esitus ja üpriski kummalised vahepalad ei tee sellest kindlasti kõigi jaoks vaatamisväärse, kuid kellel ulmefilmide vastu sügavam huvi saab kindlasti tänu YouTube’ile natuke rohkem kui tunni veeta pakase ja lume eest peidus mõnes soojas toas, kus helendab arvutiekraan.
Mõtlesin, et jõuan pühade ajal veel üht-teist kirjutada, kuid kahjuks mitte.
Kuna aastavahetuse olen Eestist eemal, siis tõenäoliselt enne järgmise aasta 7. jaanuari uusi postitusi tulemas ei ole. Huvitavat lugemist leiab aga igalt poolt ja kes eesti keelset eelistab, siis novaator.ee on läbi teinud uuenduskuuri (hüvasti Äripäeva veebi kole kujundus), mis õigustab ka sellel leheküljel aeg ajalt peatumist.
Sellele vaatamata jäid silma kaks kirjutist, mille kohata tahaks küsida, et kelle jaoks neid kirjutatakse?
Neis artiklites pole midagi konstruktiivsest, enamus kriitikast tuleneb autorite isiklikest eelistustest ja arusaamadest, mis kahjuks on vaid väike killuke tervikust, mida aga isegi ei üritata mõista. Kes tahab näha halba kõiges, see halba kõiges ka näeb ja mõistmisele ei jätku siis enam ruumi.
Samas võiks ju üritada hoopis autoreid mõista ja nende kirjutatule reageerida, kuid kas see on kulutatud aega väärt? Vaevalt, kuid sama võiks öelda kogu Vabalogi kohta, ent siin ta on, vaikselt triivimas enda kuuenda sünnipäeva poole. Loodetavasti õnnestub uuel aastal mõlema artikli juurde tagasi tulla ja kirjutada sellest, mille Pilvre ja Härm jätsid kirjutamata.
Esiteks täiesti tobe regulatsioon, et tervishoiuteenuseid, milles osutamisesse on kaasatud arst, ei tohi Reklaamiseaduse paragrahvi 14(1) kohaselt õieti reklaamidagi.
Ma saan aru, et Haigekassa poolt finantseeritavate teenuste reklaami piiramine on mingil määral õigustatud, kuid kui raha ei tule Haigekassalt vaid ainult patsiendilt, siis milleks taolised piirangud?
Reklaamiseaduses on rida punkte, mis keelavad eksitava või vale info edastamise nagu ka konkurentide mustamise, millest peaks täiesti piisama kõlvatu reklaami välistamiseks. Äärmiselt tobe on aga olukord, kus ettevõte ei või enda potentsiaalseid kliente teavitada sellest, et pakub neile olulisi soodustusi, mis võiksid neil võimaldada ravi, mis muidu on oluliselt kallim. Reklaamiseadust lugedes jäi ka mulje, et isegi enda kodulehel hindade avaldamine või soodustustest teatamine on käsitletav reklaamina, mis on aga keelatud.
Teine põhjus sellest artiklist kirjutada on aga Hambaarstide liit, mis näib olevat moondunud kartelliks, mis hoiab osade teenuste hindasid kunstlikult kõrgel ja proovib madalamaid hindu pakkuva konkurendi teavituskampaaniat torpedeerida. Tervishoiuametile kaebamine ja Medicum Dentalile trahvi tegemine tundub aga kuidagi silmakirjalik olukorras, kus eelnevate aastate jooksul on sarnaseid reklaame väiksemad tegijad teinud ilma igasuguste tagajärgedeta. Nüüd järsku aga enam ei tohi ja määratakse trahve.
Täiest ebaadekvaatsed on aga Hambaarstide liidu presidendi Piret Väli seisukohad ja hoiakud, mis väärivad lausa eraldi tsiteerimist:
Hambaarstide liidu president, hambaravifirma Kliinik 32 hambaarst Piret Väli peab aga probleemiks ikkagi Medicum Dentali tegevust, ja nimelt reklaamitegevust. „See on inimesi eksitav reklaam,” märkis ta ja rõhutas, et selle hinnangu on andnud tervishoiuamet.
„See tähendab seda, et kvaliteet kannatab,” sõnas Väli ja kinnitas, et teenust pole võimalik teha 50-protsendise allahindlusega. „Meie poole pöördusid hambaarstid, kes ei olnud sugugi rahul, et seda sellisel viisil tehti,” selgitas Väli, miks nad kaebuse esitasid.
. . .
Tervishoiuameti direktoril Üllar Kaljumäel ei olnud asja kohta muud öelda, kui et reklaamiseadust ei tohi rikkuda.
Esiteks ei ole Tervishoiuamet pädev reklaami eksitavuse osas hinnangut andma samas kui Tervishoiuameti direktor ei ütle reklaami eksitavuse kohta mitte kui midagi vaid annab lakooniliselt teada, et reklaamiseadust ei tohi rikkuda. Ühtlasi jääb mulle mõistmatuks, kuidas saab olla eksitav reklaam, mis käib sinu enda hindade kohta, mis on 50% protsenti soodsamad. Midagi eksitavat, siin pole.
Teiseks ei tähenda soodsam teenuse hind, et kvaliteet automaatselt kannatab. Nagu ka Medicum Dentali inimesed selgitavad on võimalusi kokkuhoiuks hulgaliselt ja see, et teised pole valmis madalamate hindade nimel pingutama ei tähenda veel seda, et Medicum Denatal ei võiks osutada soodsamat teenust. Igal inimesel on võimalus otsustada, kas ta tahab usaldada teenust, mida nende hindade juures osutatakse või mitte.
Kolmandaks võiks pilgu heita Medicum Dentali kodulehele, kust selgub, et tegu on kampaaniaga, mis kestab ainult selle aasta lõpuni. Turuhõivamiseks soodushindade pakkumine kindla perioodi jooksul on täiesti tavaline ja loogiline käik, seda eriti olukorras, kus reklaami tegemine on problemaatiline regulatiivsete piirangute tõttu, mis teeb ka konkurentidest eristumise keerulisemaks.
Arvestamata ei saa jätta ka tõsiasjaga, et osade inimeste jaoks on mõned teenused taskukohased ainult tänu Medicum Dentali soodustustele. Ilma soodsama teenuseta poleks nendel inimestel tõenäoliselt ka alternatiiv ja seepärast tundub Hambaarstide liidu presidendid seisukoht kuidagi eriti nahhaalne: ise hindu ei langeta, teistel keelaks aga soodsamad hinnad samuti hea meelega ära, kuid selle võimaluse puudumisel prooviks vähemalt piirata inimeste teadlikust võimalusest. Ma loodan, et Päevalehe artikkel võimaldab laiemal avalikkusel sellest soodsast võimalusest osa saada.
Artikli lõpus toodud lühiintervjuu Piret Väliga ei vaja aga kommentaare vaid lugemist enda silmakirjalikkuse ja vassimise tõttu.
Lõpetuseks veel üks tähelepanek. Reklaami keelamisel on kõige negatiivsemad tagajärjed uutele, alles alustavatele ettevõtetele. Tegu on turule sisenemise barjääriga, mis seab vanemad tegijad eelisolukorda, sest neil on klientuur olemas ja nad saavad panustada mainele. Turule sisenejatel pole aga olemas olevat klientuuri ega mainet ja ilma eristumist võimaldava reklaamita on klientide leidmine problemaatiline, mis vähendab turule sisenejate hulka ja seeläbi ka konkurentsi.
Suurem konkurents hambaraviteenuse osutajate seas on aga kõigi teenuse tarbijate huvides.
Nafta puurtornid eelmise sajandi alguses (Allikas: Inventing Green)
Nafta saadustest sõltuv maailmamajandus sai kunagi hoo sisse üpriski tagasihoidliku ja räpase algusega. Milline nägi välja esimene naftaväli ja kuidas suurtööstus alguse sai on siiski ka fotodele jäädvustatud, mida jagab maailmaga Alexis Madrigal rohelise alternatiivenergia kadunud ajalugu uurivas blogis.
* * *
Mitu tõuku koos meenutavad madu, mis on tõenäoliselt nende üks kaitsemehhanisme (Allikas: The Guardian)
Ghanalaste nägemus filmi Terminator reklaamplakatist (Allikas: io9)
Tõenäoliselt on enamus meist tänaseks harjunud kinodes olevaid filme reklaamivate kenade läikivate reklaamplakatitega, kuid oli aeg, kus isegi “Kosmoses” näidatavate filmide reklaammaterjal oli kohalike natuke kohmakas kätetöö, mida vahel isegi põhjust taga igatseda. Igal juhul saavad kunstnikud jätkuvalt tellimusi Ghana’s ja sealsetest isetehtud reklaamplakatitest on valiku kokku pannud io9. Kusjuures kommentaaridest õnnestus leida päris huvitav viide blogipostitusele, kus toodud ära 50 huvitavamat Poola kunstnike tehtud plakatit.
* * *
New York Public Library, üks vähestest ilusatest raamatukogudest, kus ka ise käinud (Allikas: Curious Expeditions)
Mulle meeldivad raamatud ja mulle meeldivad raamatukogud ning sellepärast ei saa ma jätta viitamata Curious Expeditions nimelise blogi postitusele Librophiliac Love Letter: A Compendium of Beautiful Libraries, mis sisaldab kümneid ja kümneid pilte maailma kõige ilusamatest raamatukogudest. Kellel postituses toodud valikust väheks jäi, siis kommentaaridest võib leida täiendavaid viiteid.
