Awards also can warp what they honor, skewing personal and professional priorities, says sociologist Joel Best at the University of Delaware. In a broader sense, awards help shape the public’s perception of science. For better or worse, they affect the conduct of science itself, by prizing some efforts at the expense of others.
“I hate these inducement prizes and their language of social benefit,” says University of Pennsylvania prize scholar James F. English, author of “The Economy of Prestige: Prizes, Awards and The Circulation of Cultural Value.” “It’s a cover for what they are really about, which is getting attention. I don’t think that kind of small-scale frantic prize-chasing investment is the best way for us to solve big problems.”
Awards also can warp what they honor, skewing personal and professional priorities, says sociologist Joel Best at the University of Delaware. In a broader sense, awards help shape the public’s perception of science. For better or worse, they affect the conduct of science itself, by prizing some efforts at the expense of others.
“I hate these inducement prizes and their language of social benefit,” says University of Pennsylvania prize scholar James F. English, author of “The Economy of Prestige: Prizes, Awards and The Circulation of Cultural Value.” “It’s a cover for what they are really about, which is getting attention. I don’t think that kind of small-scale frantic prize-chasing investment is the best way for us to solve big problems.”
Mind isiklikult oleks huvitanud mõni näide “suurest probleemist”, millele tähelepanu ei pöörata, sest kõik aur on auhindadesse läinud. Omalt poolt käiks taoliste väidete vastukaaluks välja kaks numbrit Wall Street Journal’i artiklist: 250 miljonit dollarit on auhindadena välja lubatud alates 2000. aastast samas kui ainuüksi sellel aastal kulutab USA avalik sektor arendustegevuse finanteerimisele 150 miljardit dollarit.
Teisiti öeldes kulutatakse ühe aasta jooksul arendustegevusse 600 korda rohkem raha läbi traditsioonilisematele teaduse rahastamise skeemide kui auhindadesse viimase 10 aasta jooksul kokku – sealjuures pärineb valdav enamus auhinnarahast mitte maksutuludest vaid vabatahtlikest annetustest. Tegu on täiendavate ressursside vabatahtliku kaasamisega mitte suunamisega eemale väärikamatest projektidest. Loomulikult soovivad auhinna pakkujad ka tähelepanu, kuid ega näiteks ükski EL’i vahenditest finantseeritud projekt ei pääs paljuski sarnasest teavitus/tähelepanu kohustusest.
James F. English on ka auhindadest kirjutanud raamatu The Economy of Prestige: Prizes, Awards, and the Circulation of Cultural Value, kuid seda inglise kirjanduse professorina, kes analüüsis nende mõju kultuurile ja kirjandusele mitte innovatsioonile, mis võib olla ka peamiseks põhjuseks, miks talle ka n.n. esilekutsumisauhinnad ei meeldi. Kahjuks on aga auhindade mõju tehnoloogiale ja kirjandusele mõnevõrra erinev ning auhinna ressursse suunav mõju koos tulemuslikkusega on autori vaateväljast välja jäänud.
Teine Arthur Diamondi poolt väljatoodud auhindu käsitlev kirjutis on McKinsey & Company uurimus “And the winner is…” Capturing the promise of philanthropic prizes (PDF), mis enam kui saja leheküljega katab enamuse olulisemast, mis auhindadega seotud, kuid seda eeskätt heategevuslike projekte silmas pidades. Nende jaoks, kes on mõelnud mõne auhinna finantseerimisele, on kaardistatud terve protsess piisavalt üksikasjalikult, et isegi pealiskaudsema lähenemisega edukas auhind välja kuulutada. Autorid on ära teinud suure töö (kirjandus, intervjuud, põhjalik auhindade nimekiri jne.), kuid minu jaoks oli kõige olulisem see, mis oli ära toodud kasutatud kirjanduses:
Saar, J. Prizes: The Neglected Innovation Incentive. Working Paper (ESST), 2006.
Poleks uskunud, et mõni minu kirjutis leiab mõnes McKinsey uurimuses mainimist. Taolised avastused panevad mõtlema sellele, et äkki oleks ikkagi pidanud akadeemilisema kursi valima, kuid see oleks tähendanud mõnes teises riigis kui Eesti jätkamist. Lahe igal juhul.
Otsustasin sellele aastal lõpuks jälgida Tour de France’i algusest lõpuni kuna võistlus tõotas tulla üks huvitavamaid pärast Lance Armstrongi kolm aastat kestnud võistluspausi. Kuna praegu käib juba tuuri viimane nädal, siis olen selle postitusega vist natuke hiljaks jäänud, kuid üht-teist Tour de France’iga seotut väärib siiski viitmaist.
Chrash Course – tõenäoliselt ei ütle rattaspordist vähem huvitatud inimestele Christian Vande Velde nimi suurt midagi, kuid tegu on siiski kogenud ratturiga, kes on juba aastaid olnud üks potentsiaalne tuuri võitja, kuid ühel või teisel põhjusel pidanud selle helge unistuse pidevalt kaugemale tulevikku suunama. See aasta pidi tulema tema parim, kuid vaid mõned kuud enne aasta kõige olulisemat võistlust mees kukkus Itaalias nii, et paljud kahtlesid tema naasemises rattasadulasse.
Enne Tour de France’i viimase faasi algust oli aga Vande Velde esikümnes, kuidas ta haiglavoodist mõne kuuga rattasadulasse jälle jõudis on üllatavaltki huvitav ja inspireeriv lugu. Vande Velde kirjutab ka New York Times’i jaoks selle aastasest sõidust. Parim viide nendele postitustele on New York Times’i otsingutulemused.
Pack mentality – mõne aasta tagune artikkel Tour de France’ist, mis pole aastatega enda väärtust kaotanud. Lisaks lõbusatele lugudele “hädapausidest” võib artiklist leida ka mitmekülgse selgituse ratturite grupidünaamikat (kokkulepped, mitteametlikud reeglid, tehingud ja loomulikult kättemaksud!), mis teeb kindlasti ka selle aastase Tour de France’i jälgimise huvitavamaks ja mõistetavamaks.
Üks kasulikumaid lehekülg on Wired’i wiki Follow the Tour de France Online, kuhu kogutud viiteid uudiseid edastavatele lehekülgedele kui ka video ja audio materjalile. Loomulikult ei puudu ka viited Tour de France’i võhikutele, mis olid vähemalt minule abiks.
Selle aasta teeb aga (vist?) eriliseks see, kui paljud ratturid ja meeskonnad kasutavad twitterit enda poolehoidjate kursis hoidmiseks. Lance Armstrongi oma on üks asjalikumaid, sest näiteks Levi Leipheimer’i loobumisest andis just tema maailmale kõige esimesena teada.
Igal juhul on võistlus huvitav ja väärib jälgimist nende seas, kellele teema vähegi huvi pakub.
Tour de France 2009 – enne kui on hilja kommenteerimine on välja lülitatud
Priit Prass kutsub igati ajakohases Päevalehe arvamusloos Hüvasti, hõõglamp! inimesi arutlema selle üle, kas hõõglamp on enda aja ära elanud – Priit ise näib olevat seisukohal, et hõõglamp pagendatakse põranda alla ennatlikult:
Hõõglambid on odavaimad valgusallikad, need on igast kauplusest laialdaselt saadaval. Rääkimata asjaolust, et juba sada aastat on disainitud valgusteid just selle lambitüübi tarbeks. Kes suudab ette kujutada, et klassikalisse kristall-lühtrisse pandaks kohmakad säästulambid?!
Säästulamp ei talu kuumust, seetõttu ei sobi see leiliruumi valgustisse. Sinna sobib edaspidi halogeenlamp. Säästulamp kardab niiskust. Säästulambile ei meeldi pidevad lühiajalised sisse- ja väljalülitamised, seetõttu ei ole hea seda kasutada WC-s või liikumisanduriga valgustites.
Säästulamp säästab energiat, selle vastu vaielda ei saa! Kas säästulamp säästab tarbija raha? Sõltub suurel määral sellest, kui kvaliteetse tootega on tegemist. Samal ajal: kui hõõglampi on lihtne toota ja utiliseerida, siis säästulamp sisaldab raskesti töödeldavaid osi – lambi sees on tilgakene elavhõbedat.
Kuna teema puudutab kõiki Euroopa Liidu elanikke, siis annaks oma tagasihoidliku panuse hõõglampide kaotamist puudutavasse arutelusse.
Ühtlasi on mulle jäänud mulje, et vastupidiselt USA’le pole Euroopa Liit elektripirnide puhul otsustanud reguleerida mitte seda kui tõhus ja energiasäästlik võib toodetav elektripirn olla vaid lähtunud sellest, et säästupirn on automaatselt parem kui traditsioonilisem hõõgniidiga elektripirn. Probleem on aga selles, et vähemalt USA’s pole suuremad hõõglampide tootjad tootearendusest loobunud ja see on omakorda võimaldanud teha arvestatavaid edusamme:
There’s a massive misperception that incandescents are going away quickly,” said Chris Calwell, a researcher with Ecos Consulting who studies the bulb market. “There have been more incandescent innovations in the last three years than in the last two decades.”
The first bulbs to emerge from this push, Philips Lighting’s Halogena Energy Savers, are expensive compared with older incandescents. They sell for $5 apiece and more, compared with as little as 25 cents for standard bulbs.
But they are also 30 percent more efficient than older bulbs. Philips says that a 70-watt Halogena Energy Saver gives off the same amount of light as a traditional 100-watt bulb and lasts about three times as long, eventually paying for itself.
There’s a massive misperception that incandescents are going away quickly,” said Chris Calwell, a researcher with Ecos Consulting who studies the bulb market. “There have been more incandescent innovations in the last three years than in the last two decades.”
The first bulbs to emerge from this push, Philips Lighting’s Halogena Energy Savers, are expensive compared with older incandescents. They sell for $5 apiece and more, compared with as little as 25 cents for standard bulbs.
But they are also 30 percent more efficient than older bulbs. Philips says that a 70-watt Halogena Energy Saver gives off the same amount of light as a traditional 100-watt bulb and lasts about three times as long, eventually paying for itself.
Eelnev tsitaat on hõõglampide kohta, mis on juba praegu müügil, kuid labori tingimustes on ka 50% efektiivsemaid hõõglampe suudetud toota samas kui USA üks edukaimaid valgustusinnovaatoreid väidab, et suudab välja töötada hõõglambi, mis on 100% efektiivsem. Hiinlastest teadurid räägivad aga juba kordadest mitte protsentidest.
Vanem tehnoloogia elab viimase innovatsiooni laine üle siis, kui uus tehnoloogia on juba loodud.
(Allikas: Utterback, J. (1994), Mastering the Dynamics of Innovation (lk 159)
Kusjuures vanemate tehnoloogiliste lahenduste puhul on täiesti tavaline, et pärast vaikset hääbumisagooniat tehakse viimased pingutused vanast tehnoloogiast maksimumi välja pigistamiseks, millele järgneb innovatsioonilaine, mis võimaldab küll natuke vältimatut edasi lükata, kuid mitte kauaks. Minu vaikne lootus on, et hõõglambid peavad konkurentsis kuni LED-lampide hinnalanguseni vastu, sest säästupirnid on koledad, kallid ja nende valgus on vähemalt minule ebameeldivam.
Ühtlasi on USA ka hea näide sellest, kuidas suurtel turgudel on läbi regulatsiooni võimalik innovatsiooni esile kutsuda kui reguleerimisele mõistlikult läheneda – mitte dikteerides mida võib müüa või mitte vaid panustades eesmärgile ja jättes eesmärgi saavutamise ettevõtjatele, kes võivad leida lahendusi ja teha avastusi, mis kitsama regulatiivse lähenemise puhul ei pälviks mingit tähelepanu.
Eraldi tähelepanu väärib aga tõsiasi, et nii USA kui EL’i regulatsioonid tulenevad otseselt elektrituru reguleerimisest ja tegelikult elektrihinna subsideerimisest, kunstlikust konkurentsi ja ühtlasi hinnatõusu piiramisest. Kui inimeste elektriarvetel kajastuksid nende poolt tarbitava elektrienergia tootmise välismõjud, siis tõenäoliselt poleks vaja uusi piiranguid vanade piirangute tagajärgede likvideerimiseks.
Tõenäoliselt oleks ka Eestis taolises olukorras säästupirnid palju populaarsemad, eriti masu ajal kui iga kroon on järjest tähtsam. Kuid me ei ole taolises olukorras ja neil, kes oleks valmis hõõglampide eeliste eest natuke rohkem maksma, see võimalus lihtsalt puudub. Jääb üle loota, et Brüsseli reguleerijad arvestavad ka hõõglampide arenguga.
Vähemalt võib paadunud optimist taolist lootust vaikselt elus hoida.
Gazprom has just signed a $2.5 billion deal with Nigeria (it was named Nigaz, showing a refreshing ignorance of politically incorrect language).
Edward Lucas artiklis Energy in Europe, kus autor peatub eelkõige gaasitorustikel, mis Euroopasse jõuvad ja nende omanike väljavaadetel ja tulevikuplaanidel. Üks huvitavamaid momente on aga artikli lõpus. Selgub, et Nord Stream (ja Gazpromi tegevus laiemalt) võib olla vastuollus Euroopa konkurentsiõigusega.
Nädalavahetuseks Wikipedia artikleid, mis tunduvad olevat seotud ühel või teisel viisil aja tajumisega.
Methuselah (estimated germination 2832 BC) is a Great Basin Bristlecone Pine tree in the White Mountains of California, which was 4,789 years old when sampled in 1957 by Schulman and Harlan. It is the oldest known non-clonal organism still alive, at the age of about 4,841 years old. It is the oldest known individual tree in the world.
The B61 nuclear bomb is the primary thermonuclear weapon in the U.S. Enduring Stockpile following the end of the Cold War. The B61 can be set for airburst, ground burst, or laydown detonation, and can be released at speeds up to Mach 2 and altitudes as low as 50 feet (15 m). Fusing for most versions is by radar.
Graphical timeline of the Stelliferous Era is the timeline of the Stelliferous era but also partly charts the Primordial era, and charts more of the Degenerate era of the Heat Death scenario (Galaxies no longer exist. Stras flung out of orbit or consumed by black holes.)
Olbers’ paradox is the argument that the darkness of the night sky conflicts with the assumption of an infinite and eternal static universe. It is one of the pieces of evidence for a non-static universe such as the current Big Bang model. The argument is also referred to as the “dark night sky paradox”.
Tyrian purple, also known as royal purple, imperial purple or imperial dye, is a purple-red dye which was first produced by the ancient Phoenicians. The production of shellfish purple was tightly controlled in Byzantium and subsidized by the imperial court, which restricted its use for the coloring of silks for imperial use, so that a particularly elite member of the imperial family was porphyrogenitos, “born in the purple”.
Henricus Antonius van Meegeren (1889-1947), was a Dutch painter and portraitist, and is considered to be one of the most ingenious art forgers of the 20th century. It is estimated that Van Meegeren duped buyers out of the equivalent of several million dollars.
Wikipedia eklektiline sügavus IX kommenteerimine on välja lülitatud
Mart Kalvet ütleb välja Ekspressi Areeni osas selle, mis tegelikult vähegi informeeritumale kõrvaltvaatajale dekriminaliseerimise debatti juures juba mõnda aega selge:
Selles, et me ei adu olukorra kafkalikku absurdi, on süüdi peamiselt paaniline hirm ärgata eilse päeva asemel homses. Sest ehkki terve mõistus ja teadusuuringud kinnitavad, et ülekriminaliseerimata homne on parem, ei saa alalhoidlik eestlane selles iial päris kindel olla.
Eriti, kui riiklikud struktuurid, nagu rahvusringhääling, Tervise Arengu Instituut, politsei ja Tartu Ülikool väidavad tuliselt vastupidist. Iga kodanik ehk ei aimagi, et oma legaliseerimisvastastes argumentides toetuvad need instantsid kallutatud, vananenud või lihtsalt valele teabele. Nii polegi imestada, et suur osa eestimaalastest, kes ei ela uimastisõjakolletes Tallinnas või Ida-Virumaal, eelistab uskuda poliitikute ja ametnike väiteid, et seni rakendatud meetmetest ja raisatud rahast on olnud pigem oodatud kasu kui ränka kahju. Kui neil pole ka usalduslikku suhet oma kooliealiste lastega, võib keisri naeruväärne alastus neist märkamata jäädagi.
Kentaskas sellepärast, et uuring toob välja hulgaliselt kirjandust ja argumente, miks dekriminaliseerimine oleks otstarbekas, kuid lõpuks taandub kohalike “ekspertide argumentidele” (ei ole nad rahvusvahelises mõistes eksperdid ja need 6 punkti pole argumendid vaid väited ja soovid), mis pakatavad vastuoludest ja sisuliselt eiravad eelnevalt välja toodud kirjandust. Ühtlasi tuleb uurimuse lõpus välja toodud kuuest argumendist vägisi välja suhtumine, et peaasi, et ametnikele ei tuleks tööd juurde. Ja kui tuleb juurde, siis peaasi, et keerulisi ülesandeid ei peaks lahendama.
Uurimus tahab aga lausa absurdiks ära pöörata, kui selgub, et poliitika muutumiseks oleks vaja uuringuid teha, kuid kuna keelatud ainete tarbijaid pole tänu kriminaliseerimisele sisuliselt võimalik leida ja pikaajaliselt jälgida, siis pole ka uuringuid võimalik teostada. Selleks, et saaks tõsisemalt uurida peaks dekriminaliseerimist proovima, kuid seda ei saa teha enne kui olemas vastavad uuringud – et cetera ad infinitum ad nauseam.
Tundub, et uurimuse järeldused olid enne valmis kui uurimus ise. Kahjuks see ei üllata.
Kohalikel “ekspertidel” soovitaks aga lugeda Frederic Bastiat What is Seen, and What is Not Seen esseekogumiku esimest lehekülge, mis üritab lugejale meelde tuletada, et sageli kaasnevad väga nähtava poliitika väikeste soovitud tagajärgedega paljude jaoks nähtamatud ja märksa suuremad tagajärjed.
Justiits- ja siseministeeriumi uuringu kõrvale sobib lugemiseks aga Beckley Foundation’i poolt kokku kutsutud n.n. kanepikomisjoni raport (242 lehekülge mitte 24!), kuhu on kaasatud märksa tõsisemalt võetavamaid inimesi, kelle tööülesanded ja miks mitte ka töökoht pole vahetus sõltuvuses nende uurimuses avaldatud seisukohtadest. Raporti teeb märkimisväärseks ka tõsiasi, et väga põhjalikult tulevad arutlusele ka rahvusvahelised konventsioonid, mille varju Justiits- ja siseministeeriumi uurimuses natuke liiga kergekäeliselt peituti.
Minu jaoks on uimastite dekriminaliseerimine kui teema sarnane sundteenistusele – keegi ennast viimaste uuringutega eriti kurssi ei vaevu viima, rahvusvahelisi suundumusi ignoreeritakse samas kui enamusele ei lähe teema lihtsalt midagi korda, sest mõju kaudne ja piisavalt väike, et jääda nähtamatuks. Poliitikute jaoks on aga enne valimisi status quo püha ja puutumatu – ükski valituks saada soovi poliitik seega vastupidist seisukohta välja öelda ei saa.
Nii nagu on sundteenistuse kaotamine vaid aja küsimus pole ka uimastite dekriminaliseerimisest pääsu.
Tyler Cowen viitas Psychology Today-s ilmunud David Hirshleifer artiklile What’s in a name—the political psychology of ‘stimulus’, mille autor peatub sellel, kui olulist rolli mängib poliitilisedebati kujundamisel ja toetajaskonna leidmisel poliitikale antud nimi:
Regardless of who’s right on the economics, clearly the ‘stimulus’ language captures the pro side perfectly, and the con side not at all. Indeed, the term immunizes the mind to opposing evidence. After a cup of stimulus from Starbucks, if I’m still drowsy, by definition I need another jolt. Justin Wolfers at the Freakonomics blog gives evidence that the plunge in employment is worse than people realize. The solution? “It’s time to start talking about a second fiscal stimulus.” Despite the current unpopularity of the first stimulus, President Obama is keeping the option of a second plan open: “I don’t take anything off the table when unemployment is close to 10 percent and a lot of Americans are hurting out there.”
Opponents have lots of metaphors they could choose from. Instead of the image of rousing activity, there could be the economic ‘suppression plan,’ ‘deadweight package,’ or ‘growth-retardant system.’ For alliteration, there’s ‘prosperity Propofol.’ To honor the frugality of government, how about ‘resource-flush scheme,’ ‘wealth dump,’ or ‘porkapalooza’? As for mechanical metaphors, there’s ‘recovery off switch,’ ‘opportunity crusher,’ and ‘investment choke button.’ For the computer savvy, how about ‘stagnation drag and-drop-down device,’ or ‘system freezer’
Regardless of who’s right on the economics, clearly the ‘stimulus’ language captures the pro side perfectly, and the con side not at all. Indeed, the term immunizes the mind to opposing evidence. After a cup of stimulus from Starbucks, if I’m still drowsy, by definition I need another jolt. Justin Wolfers at the Freakonomics blog gives evidence that the plunge in employment is worse than people realize. The solution? “It’s time to start talking about a second fiscal stimulus.” Despite the current unpopularity of the first stimulus, President Obama is keeping the option of a second plan open: “I don’t take anything off the table when unemployment is close to 10 percent and a lot of Americans are hurting out there.”
Opponents have lots of metaphors they could choose from. Instead of the image of rousing activity, there could be the economic ‘suppression plan,’ ‘deadweight package,’ or ‘growth-retardant system.’ For alliteration, there’s ‘prosperity Propofol.’ To honor the frugality of government, how about ‘resource-flush scheme,’ ‘wealth dump,’ or ‘porkapalooza’? As for mechanical metaphors, there’s ‘recovery off switch,’ ‘opportunity crusher,’ and ‘investment choke button.’ For the computer savvy, how about ‘stagnation drag and-drop-down device,’ or ‘system freezer’.
Olukorras, kus enamus inimesi võitleb järjest suurmate informatsiooni kogustega – üritab sealt meeleheitlikult enda jaoks olulist välja sõeluda – muutuvad ka erinevate poliitiliste algatuste nimed järjest olulisemaks. Olen sellest ka ise mõned aastad tagasi kirjutanud emapalga debati kontekstis ja mõnevõrra kaudsemalt ka seoses luksusmaksuga.
Meie järjest pealiskaudsemas meediaruumis hakkavad tõenäoliselt uute algatuste nimed varasemast olulisemat rolli mängima, sest inimestel lihtsalt ei jagu tähelepanu eriti millekski muuks kui kõlavaks pealkirjaks. Taolises olukorras ei jää muud üle kui pöörata varasemast rohkem tähelepanu ka sõnastuse nüanssidele.
Üks viimase aja parimaid näiteid on Postimehes ilmunud artikkel Juuraprofessor: asugem narkootikumide legaliseerimise teele, kus on eelkõige juttu dekriminaliseerimisest, kuid artikkli pealkiri ei tee legaliseerimisel ja dekriminaliseerimisel mingit vahet. Samas sõltub aga debatti toon just sellest, kumba sõna eelistatakse. Näiteks samas Postimehes ilmunud artikkel Ekspert: legaliseerija peaks enne nägema tõelist narkomaani on heaks näiteks sellest, kuidas väidetav ekspert võtab kohe kõige äärmuslikuma näite ja lihtsalt ignoreerib ülejäänut.
Miks ma kirjutan, et “väidetav” ekspert? Eks ikka taoliste väidete pärast:
“Kuigi kanepitarvitamisega seotud terviseriskide teema on leidnud palju vastukaja, võib pikaajaliste uuringute tulemuste põhjal kokkuvõtvalt siiski öelda, et kanepitarvitamine kujutab endast ohtu tarvitaja vaimsele tervisele,” rääkis ta.
“Samuti on tõendust leidnud, et kanepist on võimalik jääda sõltuvusse ja kanepitarvitamine tekitab sotsiaalseid probleeme ning seadusega vastuollu minekut.”
Esiteks võiks ennast erialases kirjanduses ilmuvaga kursis hoida. Viimase poole aasta jooksul on ilmunud vähemalt kaks uurimust (millest mina olen teadlik ja ma pole “ekspert”), mis on ümber lükanud väiteid nagu mõjuks kanepi tarvitamine suuremat ohtu vaimsele tervisele:
Teiseks võiks eristada füüsilist sõltuvust (heroiin) psühholoogilisest (kanep), sest psühholoogiline sõltuvus võib tekkida ka näiteks shokolaadist, jäätisest või maasikatest samas kui füsioloogiline sõltuvus võib tekkida taoliste legaliseeritud mõnuainete nagu alkohol ja nikotiin puhul. Ühtlasi on keeruline “eksperti” tõsiselt võtta kui ta järeldab korrelatsioonist kausaalsust ehk sotsiaalseid probleeme ja seadusega vastuollu minekut kanepi tarvitamisest mitte sotsiaalsete probleemide ja seadusega vastuolus inimeste kalduvust kõiki mõnuaineid (nikotiin, alkohol, kanep jne.) liigselt tarbida.
Taoliste “ekspertide” jaoks on legaliseerimine juba puht psühholoogiliselt vastumeelne kontseptsioon. Dekriminaliseerimise puhul on vähemalt võimalik esile tuua inimeste mõttetust ja tulutust karistamisest hoidumist, mis neelab mõttetult ressursse kuid tulemust ei anna. Narkokaubandusega kaasnevad vägivaldsed konfliktid koos tagajärgedega aga teadurite vaatevälja ei näi jõudvat, sest siis oleks ehk võimalik ka legaliseerimise üle mõnevõrra sisukamaid debatte pidada – näiteks arutleda võimalike maksutulude suuruse ja sihtotstarbelise kasutamise üle, kuritegevusega kaasnevast vägivallast hoidumise üle ning kaubeldavate ainete kvaliteediküsimuste üle.
Tõenäoliselt pole Eestis veel mõnda aega võimalik tõsiselt legaliseerimisest rääkida. Piiravad rahvusvahelised lepingud, mis on tänu USA survele tõesti karmid ja need takistavad oluliselt ka legaliseerimist, kuid sama ei kehti dekriminaliseerimise kohta. Samas oleks Portugalile sarnane dekriminaliseerimine Eestis hea tõestus sellest, et mingit sotsiaalset katastroofi narkootiliste ainet dekriminaliseerimisega ei kaasne ja sealt edasi oleks legaliseerimisvastaste üks olulisemaid vastuargumente välistatud.
Mida rohkem rõhuda erinevustele dekriminaliseerimise ja legaliseerimise vahel, seda konstruktiivsem peaks olema ka debatt, kuid tõenäoliselt on kõige problemaatilised ikkagi keskmise eestlase hoiakud ja eelarvamused. Eelarvamuste vastu ei pruugi aga isegi kõige põhjalikumast teadustööst kasu olla.
Suurbritannia uurimisasutuse New Economics Foundation andmetel on 2009. aastal kõige rohelisem ja õnnelikum riik maailmas Costa Rica. Eesti on tabelis alles 131. kohal.
Õnnelikkuse mõõtmisest on see indeks kahjuks päris kaugel. Will Wilkinson võttis vaevaks indeksi kujundamise metodoloogiale tähelepanu juhtida, kuid ühtlasi viitab enda mõned aastad tagasi kirjutatud pikemale postitusele, kus kriitika teravam ja põhjalikum:
Multiply life expectancy by life satisfaction and divide it by environmental impact? That is, to be over-charitable, completely arbitrary. This is an index of, at best, the New Economic Foundation’s ideological preferences. It is a totally intellectually vacuous product meant to garner headlines, and it worked, to the shame of the Bloombergs and UPIs of the world.
Furthermore, it cheapens the work of real social scientists attempting to measure happiness and well-being. I worry that much of the happiness work is ideologically loaded, but most of it is at least an honest attempt study human welfare empirically. Too much of it, however, is stuff like the NEF’s index, basically an attempt to persuasively define something like “happiness” so that it comports with a statist, anti-growth agenda. This is sheer politics brazenly posturing as social science. If the Cato Institute published a study that, say, mutliplied life satisfaction by the rate of economic growth and then divided it by government spending as a percentage of GDP, and called it “The Happy World Index, ” would editors think twice? I hope they would. In fact, I bet they would. So why did this trash get through the filter?
Multiply life expectancy by life satisfaction and divide it by environmental impact? That is, to be over-charitable, completely arbitrary. This is an index of, at best, the New Economic Foundation’s ideological preferences. It is a totally intellectually vacuous product meant to garner headlines, and it worked, to the shame of the Bloombergs and UPIs of the world.
Furthermore, it cheapens the work of real social scientists attempting to measure happiness and well-being. I worry that much of the happiness work is ideologically loaded, but most of it is at least an honest attempt study human welfare empirically. Too much of it, however, is stuff like the NEF’s index, basically an attempt to persuasively define something like “happiness” so that it comports with a statist, anti-growth agenda. This is sheer politics brazenly posturing as social science. If the Cato Institute published a study that, say, mutliplied life satisfaction by the rate of economic growth and then divided it by government spending as a percentage of GDP, and called it “The Happy World Index, ” would editors think twice? I hope they would. In fact, I bet they would.
Mulle tundub, et iga inimene, kes vaevub tutvuma “õnnelikkuse indeksiga” (PDF, eelviimane lehekülg on võrdlustabel), mõistab suht kiiresti, et tegu on ühe kentsaka indeksiga, millel pole õnnelikkusega absoluutselt mingit pistmist.
See ei tähenda, et Eesti ökojälg ei võiks väiksem olla või keskmine eluiga pikem, kuid seda õnnega seostada on ilmselgelt natuke palju.
Ühel 1978. aasta augustihommikul paigaldas prantsuse filmitegija Claude Lelouch gürostabiliseeritud kaamera enda Ferrari ette ja laskis enda sõbral, professionaalsel rallisõitjal, kihutada läbi Pariisi südame.
Filmimiseks ühtegi tänavat ei suletud, sest Lelouche’ile ei antud selleks luba. Kiirused ulatuvad selle mõneminutilise filmi jooksul aga üle 200km/h.
Filmi esimesel näitamisel Lelouch’e vahistati avalikuse ohustamise eest.
Ühel 1978. aasta augustihommikul paigaldas prantsuse filmitegija Claude Lelouch gürostabiliseeritud kaamera enda “Ferrari” ette ja laskis enda sõbral, professionaalsel rallisõitjal, kihutada läbi Pariisi südame.
Filmimiseks ühtegi tänavat ei suletud, sest Lelouche’ile ei antud selleks luba. Kiirused ulatuvad selle mõneminutilise filmi jooksul aga kohati isegi üle 200km/h.
Filmi esimesel näitamisel Lelouch’e vahistati avalikkuse ohustamise eest. Film.
Artikkel ei ole kõige A & O. Vahel on isegi keskmise pikkusega blogipostitused piisavalt huvitavad, et eraldi väljatoomist väärida.
Bryan Caplan kirjutas toimiva tervishoiusüsteemi võimalustest vaba turumajanduse tingimustes päris huvitava ja argumenteeritud posituse, kus hulgaliselt viiteid algmaterjalile.
Lila Ghobady kirjutas Iraanis toimuva võimuvõitluse tagataustast sealjuures tuletades meelde, et praegune Mousavi keskne opositsioon kasutab lihtsalt rahva protestiindu enda poliitilistes huvides ja isegi nende võidu tunnistamisel Iraanis eriti midagi ei muutuks.
Laura McKenna kirjutas enda blogi 6-aastaseks saamise puhul muutustest, mis selle aja jooksul on blogosfääris aset leidnud ja kuidas praegune olukord erineb varasemast. Muide, Vabalog saab mõne kuu pärast 5-aastaseks.
Jeffrey Phillips kirjutas hiljutisest vestlusest Innocentive’i (auhindade põhjust arendusega tegelev organisatsioon) juhiga, kes avas natuke organisatsiooni edu tausta ja tulevikuplaane.
Benito Arruñada on kriitiliselt kirjutanud Maailmapanga “Doing Business” ettevõtluskeskkonna uuringutest lausa kahes (1 ja 2) postituses peatudes eelkõige poliitilisel survel, mis taolise indeksite koostamisega kaasneb ja selle surve tagajärgedele.
Lugemist väärivaid postitusi blogosfäärist kommenteerimine on välja lülitatud
