He said, “Well, he has trouble with teeth and continuously failed to fix them. I looked at him and I [the dentist] said, ‘Lord Keynes, I think we’d better take this tooth out. It should be extracted. It’s causing you trouble.’ And Keynes said, “No.”
He said, “Well, Lord Keynes, really, it’s infected. It’s a bad abscess, and I would advise you to have it out.”
And Keynes said, “No, please drain it, I will have it taken care of when I get back to London.”
Said the dentist, “I told Lord Keynes, ‘You let that tooth go and in six weeks you’ll be dead.’ “
Pakendiga on selline huvitav asi, et sellele ei pööra peaaegu keegi tähelepanu enne kui ta oluliselt muutub. Veebruari lõpus kirjutas New York Times Tropicana apelsinimahla pakkide kujunduse muutusest, mis tekitas aga toote ustavates tarbijates hulgaliselt vastuseisu:
The PepsiCo Americas Beverages division of PepsiCo is bowing to public demand and scrapping the changes made to a flagship product, Tropicana Pure Premium orange juice. Redesigned packaging that was introduced in early January is being discontinued, executives plan to announce on Monday, and the previous version will be brought back in the next month.
Also returning will be the longtime Tropicana brand symbol, an orange from which a straw protrudes. The symbol, meant to evoke fresh taste, had been supplanted on the new packages by a glass of orange jui
The PepsiCo Americas Beverages division of PepsiCo is bowing to public demand and scrapping the changes made to a flagship product, Tropicana Pure Premium orange juice. Redesigned packaging that was introduced in early January is being discontinued, executives plan to announce on Monday, and the previous version will be brought back in the next month.
Also returning will be the longtime Tropicana brand symbol, an orange from which a straw protrudes. The symbol, meant to evoke fresh taste, had been supplanted on the new packages by a glass of orange juice.
Tropicana apelsinimahla vana ja uus pakend (Allikas: Grant McCracken)
It’s epic error. It represents perhaps the largest and most cavilier destruction of brand value we will ever see.
So what was PepsiCo thinking? Here’s Peter Arnell, the man D’Amore asked to do the Tropicana package design: “The objective was very, very clearly laid out. We needed to rejuvenate, reengineer, rethink, reparticipate in popular culture.”
On balance, this sounds like a laudatory end. Of course a brand should be in touch with popular culture.
But let’s look at what Peter Arnell, acting as Pepsi’s unofficial Chief Culture Officer, thinks this means. His first act of office, apparently, was to embark upon what BusinessWeek calls a “five-week world tour of trendy design houses.”
This is where he went searching for culture? In design houses? Dude. A CCO is not just responsible for culture as defined by designers. He or she is also responsible for all the rest of American culture. And he won’t find this exhaustively represented in design houses. Indeed, the rest of American culture is, I would argue, sometimes systematically excluded from the design houses.
Grant’i postitus oli küll huvitav, kuid tundus kuidagi kauge ja tegelikult üpris tühine. Ok, inimestele ei meeldinud, et pakend muutus, kuid kas see on veel iseenesest põhjus millegi muutmata jätmiseks? Ja siis otsustas Coca-Cola vahetada Bonaqua pudelite ja siltide kujundust ning Tropicana probleemide põhjused sai märksa selgemaks ka Eesti kontekstis.
Bonaqua vana ja uus pakend.
Lubage mul selgitada. Bonaqua oli poodides varem märksa lihtsamini ära tuntav eelkõige enda pudelikuju pärast, mida kaunistas ka konkreetne etikett. Bonauqa erinevate brändide vahel olid erinevused tänu etikettidele väga selged ja mingit mitmeti mõistmist polnud. Nüüd on Bonaqua aga lihtsalt veel üks pudel teiste sarnaste seas ja erinevad maitsed ei taha hästi üksteisest eristuda, sest poeriiulil pole erinevused kujunduserinevuse kaugeltki nii selged kui varem või veebilehel.
Kõige traagilisem on aga kogu asja juures see, et vana Bonaqua üks parimaid omadusi oli normaalne pudel, mis oli tehtud piisavalt paksust plastikust, et isegi pooltühja pudelit käes hoides oli sellest ilma käele optimaalset paiknemiskohta otsimata võimalik juua.
Mulle meeldib pudelist juua ja pudelist jooja jaoks on pehme (kui mitte öelda vedel!) pudel üks igavene nuhtlus, mille vältimise nimel ollakse isegi nõus toote eest natuke rohkem maksma. Nüüd ei eristu aga Bonaqua enam suvalisest teisest pakutavast veest eriti millegagi – sisu on sarnane, etikett on mannetum ja pudel on sama mõttetu kui teistel.
Kas tõesti on niigi bränditud tootel nagu pudelivesi kõige olulisem hind, mida mõned grammid vähem plastmassi võimaldab pakkuda?
Rootsi Riksdag võttis eile vastu otsuse, millega tühistatakse kohustuslik ajateenistus ja aastaks 2014 moodustatakse kutseline armee. Ajateenistuse kaotamine läks parlamendis läbi suhteliselt napilt, kuna senise korra kaotamist pooldas 153 ja selle vastu oli 150 saadikut, vahendas SVT.
Nii nagu USA’s on ka Rootsis sundteenistus lihtsalt peatatud mitte lõplikult välistatud. Mõlemad riigid peavad jätkuvalt arvestust potentsiaalsetest teenistujatest, kuid kui USA peab arvestust eelkõige noormeestest, siis rootslaste plaan on sõjalise ohu korral kutsuda teenistusse mitte ainult mehi vaid ka naisi. Sundteenistuse peatamine rahuajal oleks ka Eestis mõistlik samm, mis võiks Kaitseväe mainet just läbi vabatahtliku teenistuse oluliselt tõsta.
Rootslaste otsuse tegelikult suht loogilist tagatausta avab ka Tomas Jermalavicius ICDS’i blogi postituses Sweden’s farewell to conscription:
Highly selective conscription, when only a small proportion of the members of society are requested to perform military service, inevitably create a sense of injustice and inequality (“why me, and not him or her?“ or, even more importantly for Sweden, “why him or her, but not me???”). Furthermore, the link between military participation and civic rights such as suffrage has long been gone: one’s right to vote is not tied with one’s obligation to serve in modern democratic societies. So, conscription as a pivotal element of värnplikt ran into troubles with the realities of the social contract in Sweden. True, the military probably would love to retain their privileged and easy access to manpower by means of conscription, but such a utilitarian argument hardly strikes the right tunes to the ears of a critical public.
Nii nagu Eestis läbis ka Rootsis vaid tagasihoidlikult väike osa noormeestest sundteenistuse, kuid vastupidiselt Eestile pole Rootsi NATO liige kuigi on panustanud tihedale koostööle NATO kiirreageerimisüksustega. Mul tundub, et rootslased näevad enda julgeoleku kõige suurema tagajana hästi varustatud ja korraliku väljaõppe saanud kaitseväge, mis mängib olulist rolli ka Euroopa Liidu kaitsepoliitikas läbi Põhjala Võitlusgrupi (Nordic Battlegroup).
Postituse alguses viidatud Päevalehe artiklis on mainitud, et Euroopa Liidus on 6 riiki, mis pole veel sundteenistusest loobunud:
Küprosel on keeruline loobuda, kui pool saart on sisuliselt vallutatud türklaste poolt.
Kreeka ei saa loobuda eelkõige türklaste tegevuse tõttu Küprosel mitte just väga kauges minevikus.
Taani sundteenistusse kutsutu saab korraliku palka ja teenistus võib piirduda ühe suve ehk 4 kuuga.
Saksamaa on sundteenistuse säilitanud eelkõige ajaloolistel põhjustel, kuid ühtlasi arvatakse üle kolmandiku tervislikel põhjustel teenistusest välja samas kui asendusteenistuse (huvitav artikkel selle olulisusest) läbib kaks korda suurem osa noormehi kui ajateenistuse.
Soomlaste valiku põhjuseid teavad huvilised niigi, kuid vähemalt läbib seal sundteenistuse 80% igal aastal sündinud noormeestest.
Ja siis on veel Eesti – riik, mis on piisavalt väike, et sundteenistusest loobuda samas midagi erilist kaotamata. NATO laienemine ja Euroopa Liidu ainult tihenev kaitsekoostöö annavad aga selgelt mõista, et sundteenistusest loobumine on ka Eestis jätkuvalt aja küsimus. Vähemalt on see minu tagasihoidlik arvamus.
Some experts speculate that wildcats just so happened to possess features that might have preadapted them to developing a relationship with people. In particular, these cats have “cute” features—large eyes, a snub face and a high, round forehead, among others—that are known to elicit nurturing from humans.
Pikem lugu kodukasside evolutsioonist, mis sisaldab hulgaliselt uut nii kasside “kodustamise” aja kui ka protsessi kohta.
“Scientists are conservative by nature and this group is really thoughtful,” he says. “This is a fair and balanced report.”
Just nagu laastavate tagajärgedega potentsiaalseid katastroofe vähe oleks, siis päikesetormide tagajärgedest pole sedavõrd mureliku artiklit juba ammu lugenud. Artiklis on ka taolise potentsiaalse sündmuse järgsest olukorrast juttu. Kui taoline mõtteharjutus midagi korda läheb, siis võib huvi pakkuda ka “dokumentaal”-film Life After People.
Ohloh, a company that tracks the open source industry, lists roughly 250,000 people working on an amazing 275,000 projects. That’s almost the size of General Motors’ workforce. That is an awful lot of people working for free, even if they’re not full-time. Imagine if all the employees of GM weren’t paid yet continued to produce automobiles!
Kevin Kelly arutleb digitaalse kogukondluse ja isegi digitaalse sotsialismi üle. Huvitav mõtisklus, kuid kahjuks poolik, sest nagu selgub eelnevast tsitaadist, ei taha hästi arvestada füüsiliste ressursside liigagi reaalse maksumusega. Hindade informatiivsest väärtusest, kui tegevuse suunajast pole samuti juttu ning kuigi sotsialismiga kaasnevast sunnist on juttu ja digitaalsete kogukondlaste vabadusest, siis poliitikasse nende ideede üle toomine lõpeks üpriski piiravalt. Midagi siin siiski on, mis väärib seedimist.
The argument for fiscal stimulus is that it will stop things from getting worse by preventing further collapses in aggregate demand. Although that argument may be true, fiscal stimulus will not drive recovery. Recovery requires that zombie banks behave like real banks, that risk premiums be properly priced, and that the economy undergo sectoral shifts toward whatever will replace construction, finance, and debt-driven consumption. Fiscal stimulus will not do much to achieve those ends, and in fact, a temporarily successful stimulus might hinder the necessary long-run adjustments, especially for labor.
Tyler Cowen üritab läbi Fisher Black’i kirjutiste avada praeguse majandussupi põhjuseid. Järeldused on paljuski sarnased sellele, mis minu jaoks on olnud kõige veenvamad ehk pole mõtet lühiajalise poliitilise kasu nimel pikendada hääbuvate majandussektorite agooniat. Me ei tea, kust tuleb järgmine kasvulaine ja pole midagi rumalamat kui suunata naiivselt raha sektoritesse, mille potentsiaal (vähemalt Eestis) on kaugel selgest.
If neoliberalism is hardly ever defined, if it can mean anything you wish to disagree with, then it is understandable that it results not from an attempt to gain theoretical knowledge but from the desire to defame your political opponents. In this way, the neoliberal label has become part of political rhetoric, albeit as an almost meaningless insult.
Artiklist selgub, et neoliberalismi juured ulatuvad tegelikult 1930ndate Saksamaale ja siis tähendas termin hoopis poliitikat, mida saaks praegu sotsiaaldemokraatlikuks kutsuda. Ma olen ise vahelduva eduga jälginud, kuidas ja kes Eestis neoliberalistiks tembeldatakse ja tulemused on kahjuks masendavalt pealiskaudsed. Kellel sügavam huvi neoliberalismi vastu, siis artikkel on tegelikult väljavõtte pikemast kirjutisest Neoliberalism: The Genesis of a Political Swearword (PDF), mis peatub pikemalt ka liberaalse majanduspoliitika arengul 19. sajandi teisel poolel. Valgustav, sest juttu tuleb ka Mises’e ja Hayek’i kokkupuutest Rüstow’ga.
Nick Popovich is a repo man, but not the kind that spirits away Hyundais from suburban driveways. Popovich is a super repo man, one of a handful of specialists who get the call when a bank wants back its Gulfstream II jet from, say, a small army of neo-Nazi freaks.
Kui eelnev väljavõte ei äratanud huvi, siis ei ärata ka miski, mida mina võiks siia kirja panna.
Ma olen pea igapäevaselt jälginud Netflixi auhinna edenemist ja veel eile õhtul oli parim tulemus 9.80% . Täna on aga selgunud, et neli tipp võistkonda on ühendanud jõud ja saavutanud võidu tulemusega 10.05%. Järgneb 30-päeva pikkune periood, mille jooksul on võimalik teistel esitada parem tulemus ja võidukal meeskonnal enda tulemust parandada.
Kindlasti hakkavad peatselt ilmuma ka pikemad artiklid (kindlasti saab huvitav olema võiduka meeskonna loomise lugu), millega seoses on põhjust selle harukordse eksperimendi juurde tagasi tulla, kuid sellega näib auhinna saaga jõudvat õnneliku lõpuni. Teema on Vabalogis kajastamist leidnud juba 2006. aasta oktoobrist kui auhind välja kuulutati. Otsingumootor annab 8 tulemust, mis on suuremal või vähemal määral Netflixiga seotud.
Netflixi auhind võidetud! kommenteerimine on välja lülitatud
Ma ei pööranud esialgu Iraani presidendivalimistele erilist tähelepanu, kuid Ahmadinejad näib olevat hakkama saanud vägagi suurejoonelise pettusega, mis on lõpuks rahva tänavale ajanud. Midagi sarnast toimus ka mõned aastad tagasi, kuid kõik märgid viitavad sellele, et praegu ületatakse piire ja astutakse samme, mida summutada ei ole võimalik.
Kas 2009. aasta on Iraani aasta? Majandussanktsioonidest ja tuumarelva ambitsioonidest vaba, 70 miljoni üpris noore elanikuga riik võiks nii mõndagi head tulevikult loota. Teema väärib jälgimist.
Tagatausta ja vahendatud uudiseid pakub Teheran Bureau. Andrew Sullivan jälgib samuti aktiivselt toimuvat ja agregeerib huvitavamaid “twiite” ja postitusi. Mina hakkasin sügavamat huvi tundma pärast Daniel Drezneri postitust, kus tuleb juttu ka Venemaa rollist toimuvas. Valimistulemuste võltsimises veensid aga argumendid Teheran Bureau artiklis.
Mis toimub Iraanis? kommenteerimine on välja lülitatud
Boy chosen by Dalai Lama turns back on Buddhist order – hispaanlasest noormees osutus ühe laama reinkarnatsiooni kehastuseks, kuid pärast aastate pikkust mungaelu lapsena otsustas täiskasvanuna budistidele selja pöörata. Noormees polnud varem isegi ühtegi klubi külastanud, sellest ka parim lause:
“I was amazed to watch everyone dance. What were all those people doing, bouncing, stuck to one another, enclosed in a box full of smoke?”
Anti-Capitalist Rerun – Tyler Cowen pöörab kriitilise pilgu dokumentaalfilmile The End of Poverty sealjuures tuues välja mitmeid vastuolusid, eksitavaid väiteid ja puudusi suht laastava tulemusega. Parim lause:
I prefer to be subtler, but this movie does not allow it.
Shop Class As Soulcraft – täitsa veenev argument sellest, kuidas paberi- ja kontoritöö pakuvad üha sagedamini väiksemaid intellektuaalseid ja kognitiivseid väljakutseid kui näiteks millegi remontimine või ehitamine. Parim lause:
White collar professions, too, are subject to routinization and degradation, proceeding by the same process as befell manual fabrication a hundred years ago: the cognitive elements of the job are appropriated from professionals, instantiated in a system or process, and then handed back to a new class of workers—clerks—who replace the professionals.
Bullion and Bandits: The Improbable Rise and Fall of E-Gold – lugu sellest, kuidas kullaga tagatud elektrooniline raha eksisteeris väljaspool valitsuste kontrolli, kuidas see ametivõimudele ei meeldinud ja kuidas see kriminaalset elementi meelitas. Kõige hämmastavam on aga see, kuidas ametnikud ei võimaldanud E-kullal enda tegevust legaalsemaks kujundada ja hiljem asutaja selle eest vangi tahtsid panna. Parim lause:
The agency, which was already secretly targeting E-Gold, ignored him (the Secret Service didn’t respond to interview inquiries for this story.)
Inflatable tower could climb to the edge of space – kes oleks võinud arvata, et esimene “kosmoselift” võib koosneda hoopis moodulitest, mis on sisuliselt heeliumiga täidetud õhupallid? Esialgu on plaanis alustada 20 km kõrguse torniga, kust avaneb vaade 600-le kilomeetrile igas suunas, kuid teoreetiliselt on võimalik ka 200 km kõrgune torn. Parim lause:
But while the elevator envisages using ribbons woven from superstrong nanotubes – a material that is as yet non-existent – the tower would use materials that are already available.
Statistikaameti puudulikud ettevõtjat õigustamatult koormavad uuringud – mõni nädal tagasi Vabalogis ilmunud postitus täienes sellel nädalal Statistikaametis töötava Aavo Heinlo kommentaaridega. Selgub nii see, millega mina mööda panin kui ka see, et aruande täitmiseks kuluv aeg ei ole kohe kuidagi kümmekond minutit. Parim lause:
Ma olen nii mõni kord ettevõtjat, ettevõtte arendus- või turundusjuhti telefonitsi abistanud küsimustiku täitmisel ja üle 10 minuti ei ole see kunagi aega võtnud.
Huvitavaid artikleid laiast maailmast (2) kommenteerimine on välja lülitatud
Harvard Business School’i Working Knowledge avaldas hiljuti Robert D. Austin’i ja Lee Devin’i uurimuse “It Is Okay for Artists to Make Money…No, Really, It’s Okay”. Uurimuses käsitletakse eelkõige kunsti ja kommertsi vahekorda nagu ka seda, miks osad inimesed näivad ärrituvat sellest, kui kunst või kuntsnik raha teenib:
For some reason people become bad tempered or think something needs fixing when artists or art objects make money. But that can’t be right, can it? Surely more artists ought to make more money more often, and the fact that they don’t—that’s the real problem. In our analysis and arguments from here on, we will aim to support this case.
Tegu ei ole niivõrd sügava uurimusega kuivõrd diskussiooniga, mille käigus üritavad autorid kolme väärarusaama lahata ja ühtlasi ümber lükata:
Art is a luxury, an indulgence
Yeah, but that’s not art; it’s not any good
Commerce Dominates and Corrupts Art, and Subverts its Purpose
Kuigi autorite argumendid ei ole uued ja paljuski sarnased sellega, mida juba aastaid kultiveerinud Virginia Postrel, Grant McCracken ja Tyler Cowen, siis tegu on ühe kompaktsema (alla 30 lk) ning lihtsamalt loetava käsitlusega, mis võiks jõuda kõigi nende kunstnikeni, kes ennast “kommertsiga ei määri” – kahjuks liigagi levinud arusaam Eestis tänu meie kunstikoolidele, kus õpetavad inimesed natuke liiga ühekülgselt kunsti kommertsvõimalustele lähenevad, sest kardavad kommertsialiseerumise labastavat mõju samas tunnistamata, et üldjuhul on tegu eelkõige kunstniku valikuga:
“Selling out” is a matter of artist behavior. It’s a choice. Feel, along with Nietzsche, betrayed if you wish, but can we really criticize artists for wanting to move up Maslow’s hierarchy just as readily as an accountant might? And, as we’ve already noted, sometimes lower motivations do lead to great art (Pope Julius II paid Michelangelo to do as he was told). We’ve also seen plenty of bad art (some of it really bad) motivated honorably, caused by attempts to do good in the world, to promote a worthy cause, to demonstrate a thesis, to improve or humanize business management, or even to expose the benighted to high culture. The didactic urge, the desire to “say something” with art, especially something political, has likely undone many more artists than commercial influence has; Harold Pinter, who made his reputation writing plays that pointedly refused to meet people’s expectations about saying something, late in his life became so roused to express his political views that many people think he sold out to politics and ruined his work from that period. It’s difficult to say whether commercial selling out hurts art, finally, and as we’ve said, it would be difficult to find a legitimate basis for criticizing the primary instigators of the practice (artists themselves).
Eriti tabav tundus aga Eestis viimase aasta jooksul kultuuri- ja kunstiringkondades nagu meedias toimunud debatt kultuuri rahastamise üle, kus enamus debatist taandus kahjuks sellele, kui palju “peab” üks või teine kunstnik saama raha riigieelarvest mitte tulemuse vaid staatuse eest, sest meil on niigi vähe “kultuuri”:
If our culture is art deficient, some of the blame could be laid on the “art for art’s sake” idea, and on the rarified atmosphere that even some artists and art patrons cultivate. When artists embrace the idea that only a certain few, an elite, can make, understand, or appreciate art, or that art should never be judged on the same scales of value used for non-art things, they cut themselves off from the world we all live in. And it’s unnecessary. Art can be valued in many ways.
Kui emapalka langetatakse tasemele, mis tulevase ema palka uue piirmäära alusel ei kompenseeri, siis kas enne uue määra kehtestamist rasedaks jäänud naistel on õigustatud ootus emapalgale selle piirmäära järgi, mis kehtis tema rasestumise hetkel?
Mulle tuleb Austraaliast meelde üks kaasus, kus samuti oli kuupäev ette teada ja siis kutsuti sünnitusi varem esile ning valiti isegi keisrilõikeid, et osa saada suurematest hüvedest.
Üks küsimus emapalga muutmise tagajärgede kohta kommenteerimine on välja lülitatud
