Milline on olnud tulumaksu alandamise ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmise hind riigile ja kohalikele omavalitsustele? Möödunud aastal oli see arvestuslikult ligi seitse miljardit krooni – just nii palju rohkem raha oleks laekunud riigi- ja kohalikesse eelarvetesse juhul, kui kehtinuksid 2000. aasta tulumaksuvaba miinimum ja tulumaksumäär. Sellest umbes pool – 3,5 miljardit krooni – jäi laekumata tulumaksu varasemalt 26 protsendilt 21 protsendini alandamise tõttu. Ning teine pool jäi laekumata tulumaksuvaba miinimumi tõusu pärast.
Kõigest julged oletused minu arvates, sest mis annab alust arvata, et maksulaekumised oleks kõrgemate maksude puhul olnud samaväärsed mitte aga väiksemad? Muidu mitmekülgne artikkel, kuid soovituste kohalt, mis näivad esmapilgul igati mõistlikud tahaks öelda, et “the devil is in the details”. Mõned näited:
Teisalt on kõrgepalgaliste tehtavad töötunnid ühiskonnale sageli suurema lisandväärtusega. Kõrgepalgalised töötavad ametitel, mis soodustavad kiiremat majandusarengut, tekitades omakorda juurde töökohti. Osaliselt on sellest seisukohast kantud ka sotsiaalmaksu lae kehtestamise idee, millega loodetakse, et juurde tekib kõrgepalgaliste inimeste töökohti. Selle rakendamine võiks olla seotud just ametikohtadega, kus tegeldakse teadus- ja arendustöö ning innovatsiooniga.
Kes saakski taolisele ettepanekule vastu olla, kuid kes suudab piiritleda seda, mis läheb ja mis ei lähe arendustöö või innovatsiooni alla? Riiklikult võib ju mingi regulatsiooni kehtestada, kuid see on ju ainult aja küsimus, millal see tehnoloogilisele progressile või lihtsalt arusaamade muutustele jalgu jääb. Hiljem midagi taolist muuta on aga paljuski poliitilistel põhjustel keeruline.
Ma nagu hästi ei mõista, et miks ei võiks kehtestada ülempiiri sotsiaalmaksule – tee mida soovid ja kajasta seda, kuidas tahad. Mul puudub ka hea ettekujutus sellest, kuidas tehtaks vahet reaalset arendust tegeva töötaja ja paberfantaasia vahel. Kontroll ja järelevalve maksavad samuti midagi ja ilma selleta kaob ettepanekul mõte.
Üks viis varasematel headel aastatel kogutud säästudest osa riigieelarvesse tagasi saada olekski näiteks mitme eksperdi pakutud kinnisvaramaks või suuremad tarbimismaksud luksuskaupadele, näiteks automaks.
Miks mitte ainult, et kuidas sa seda kinnisvaramaksu võtad? Kas kõigilt võrdsetel alustel või hakkame pensionäridele ja paljulapselistele peredele ja madalama sissetulekuga peredele ja töötutel ja loomulikult ka sotsiaalabi vajavatele inimestele erandeid tegema? Ja mis asi see luksuskaup üldse on? Ühe jaoks kasukas, teise jaoks kallim arvuti või wifi ruuter, kolmanda jaoks ehted ja neljanda jaoks autod ja viienda jaoks hoopis reisimine samas kui kuues leiab, et ooper ja teater on luksus. Aga automaks sellepärast, et sa ei soovi ega tegelikult ka saa kasutada ühistransporti, sest siis ei jääks su tööpäevast enam midagi järgi? Räägime parem saastetasudest või liikluskoormustasudest, aga lihtsalt maks sellepärast, et saaks lappida eelarve auke, mis põhjustatud kohati täiesti õigustamatutest kulutustest?! Ei tasu unustada, et automaks avaldaks ka paljude teenuste hindadele arvestatavat mõju, mille eest tasub ka vasem tarbija proportsionaalselt rohkem. Palju õnne sellisel juhul kõigile väljaspool tiheasustust elavatele inimestele.
Vahelduse mõttes mõned artiklid Wikipediast, mida oli põhjust viimaste nädalate jooksul ühel või teisel põhjusel lugeda.
Ghillie suit, or yowie suit, is a type of camouflage clothing designed to resemble heavy foliage. Typically, it is a net or cloth garment covered in loose strips of cloth or twine, sometimes even made to look like leaves and twigs.
The Great Eastern was an iron sailing steam ship designed by Isambard Kingdom Brunel. She was the largest ship ever built at the time of her 1858 launch, and had the capacity to carry 4,000 passengers around the world without refueling. Her length of 692 feet (211 m) was only surpassed in 1899 by the 705 feet (215 m) 17,274 gross ton RMS Oceanic, and her gross tonnage of 18,915 was only surpassed in 1901 by the 700 feet (210 m) and 21,035 gross ton RMS Celtic.
Drumhead court-martial is a court-martial held in the field to hear urgent charges of offences committed in action. The term has connotations of summary justice, with an implied lack of judicial impartiality, as noted in the transcripts of the trial at Nuremberg of Josef Bühler.
Miasmatic theory of disease held that diseases such as cholera or the Black Death were caused by a miasma (Greek language: “pollution”), a noxious form of “bad air”
A spandrel (less often spandril or splaundrel) is the space between two arches or between an arch and a rectangular enclosure. There are four or five accepted and cognate meanings of spandrel in architectural and art history, mostly relating to the space between a curved figure and a rectangular boundary.
Princess Juliana International Airport serves the Dutch part of the island of Saint Martin. It is the second busiest airport in the Eastern Caribbean, after Luis Muñoz Marín International Airport in San Juan, Puerto Rico. The airport is famous for its short runway — at only 2,433 metres it is barely long enough for heavy jets to land. Therefore, incoming airplanes approaching the island on short final for Runway 9 have to fly extremely low, passing only 10-20 meters (30-60 ft.) over relaxing tourists on Maho Beach (aitäh Geily).
Wikipedia eklektiline sügavus VIII kommenteerimine on välja lülitatud
New Yorkeris ilmus hiljuti huvitav artikkel teemal, mis Eestis veel erilist tähelepanu pole pälvinud, kuid mis kindlasti järgmiste aastatega vaikselt tähelepanu hakkab pälvima ja lõpuks kindlasti ka laiatarbemeediasse jõuab. Jutt käib mõistagi ravimitest, mis parandavad ja isegi võimendavad meie kongitiivset suutlikust. Originaalseslt haiguste ja puuduste kõrvaldamiseks väljatöötatud medikamendid on aga kanda kinnitanud ambitsioonikamate tudengite koduapteekides ja üha rohkem ka töökohtades, mis loob uusi pingeid ja tõstab esile uusi küsimusi:
At many colleges, students have begun calling the off-label use of neuroenhancers a form of cheating. Writing last year in the Cavalier Daily, the student newspaper of the University of Virginia, a columnist named Greg Crapanzano argued that neuroenhancers “create an unfair advantage for the users who are willing to break the law in order to gain an edge. These students create work that is dependent on the use of a pill rather than their own work ethic.” Of course, it’s hard to imagine a university administration that would require students to pee in a cup before they get their blue books. And though secretly taking a neuroenhancer for a three-hour exam does seem unfair, condemning the drugs’ use seems extreme. Even with the aid of a neuroenhancer, you still have to write the essay, conceive the screenplay, or finish the grant proposal, and if you can take credit for work you’ve done on caffeine or nicotine, then you can take credit for work produced on Provigil.
Artikkel ei ole just lühike, kuid samas annab mitmekülgse ja kaalutleva vastuse küsimusele, kuidas suhtuvad arstid, kasutajad, fännid ja vastased medikamentidesse, mis parandavad mälu ja võimaldavad keskendunumalt ülesandeid täita. Mainimata ei jää ka mõned tuntumad varasemad pretsedendid:
The idea behind mind-hacking isn’t exactly new. Fortifying one’s mental stamina with drugs of various kinds has a long history. Sir Francis Bacon consumed everything from tobacco to saffron in the hope of goosing his brain. Balzac reputedly fuelled sixteen-hour bouts of writing with copious servings of coffee, which, he wrote, “chases away sleep, and gives us the capacity to engage a little longer in the exercise of our intellects.” Sartre dosed himself with speed in order to finish “Critique of Dialectical Reason.” My college friends and I wrote term papers with the sweaty-palmed assistance of NoDoz tablets. And, before smoking bans, entire office cultures chugged along on a collective nicotine buzz—at least, if “Mad Men” is to be believed. Seltzer and his interlocutors on the ImmInst forum are just the latest members of a seasoned cohort, even if they have more complex pharmaceuticals at their disposal.
Kognitiivseid võimeid parandavate medikamentide kõrvalmõjudest on samuti juttu, kuid neist kõige tõsisem tundus olevat medikamentide potentsiaalne mõju loovusele:
Chatterjee and Farah have wondered whether drugs that heighten users’ focus might dampen their creativity. After all, some of our best ideas come to us not when we sit down at a desk but, rather, when we’re in the shower or walking the dog—letting our minds roam. Jimi Hendrix reported that the inspiration for “Purple Haze” came to him in a dream; the chemist Friedrich August Kekule claimed that he discovered the ring structure of benzene during a reverie in which he saw the image of a snake biting its tail. Farah told me, “Cognitive psychologists have found that there is a trade-off between attentional focus and creativity. And there is some evidence that suggests that individuals who are better able to focus on one thing and filter out distractions tend to be less creative.”
Farah and Chatterjee recently completed a preliminary study looking at the effect of one ten-milligram dose of Adderall on sixteen students doing standard laboratory tests of creative thinking. They did not find that this low dose had a detrimental effect, but both believe that this is only the beginning of the vetting that must be done.
See, kas ja mida inimene võtab, peaks jääma minu arvates iga inimese enda otsustada, kuid ilmselgelt on praegu õige aega nendele küsimustele mõtlema hakata või vähemalt neist teadlik olla. New Yorkeri artikkel on selles mõttes kompaktne ja mitmekülgne spikker.
The bald animal was christened Spud by hospital staff because, when curled up into a ball, he resembles a potato. He cannot be released back into the wild because hedgehogs are defenceless without their spines and he has no insulation against the cold. Every day, he has a warm bath and a massage with baby oil to keep his skin soft.
Mina pole varem okasteta siili näinud ja vaevalt, et neid inimesi väga palju on, kes saavad vastupidist väita.
Elias Redstone on Londoni Arhitektuuri Sihtasutuse kuraator, kes veetis viimased pool aastat Kesk- ja Lõuna-Ameerika kaasaegse arhitektuuri uut põlvkonda ja nende loomingut uurides. Mees on enda rännakutest pidanud ka blogi, kus on hulgaliselt pilte – huvitavaid, vähem huvitavaid ja inspireerivaid. Rännak lõppes 1. aprillil, seega on blogis üleval kõik kohad, mida mees viimaste kuude vältel külastas.
Washington Post’is ilmus mõni aeg tagasi artikkel kehakeelest, millega oli kaasas teemat illustreeriv pildiseeria. Tõenäoliselt on enamus meist kehakeele nüanssidega ühel või teisel kujul varem kokku puutunud, kuid väike visuaalne värskendus ja meeldetuletus väärivad ehk 5-minutilise presentatsiooni jaoks aja maha võtmist.
* * *
Väidetavalt esimene krediitkaart maailmas (Allikas: The Big Money)
Ajakiri Time kajastas hiljuti ameeriklastele südamelähedast krediitkaardi teemat ja pakkus koostöös (vist?) Slate’iga välja ka lühikese krediitkaartide visuaalse ajaloo – milline oli esimene, mille jaoks, kui kiiresti tekkisid konkurendid ja milline on olukord täna. Tõenäoliselt on ka eestlaste seas neid inimesi päris palju, kelle rahakotis vähemalt üks krediitkaart haigutab.
1994 – 1997 aastani küsitlesid Venemaalt pärit ja USA’sse emigreerunud kunstnikud Vitali Komar ja Aleksander Melamid 11 riigi elanike sellest, milliseid elemente peaks sisaldama küsitletavale meeldiv maal nagu ka milliseid elemente peaks sisaldama küsitletavale vastumeelne maal. Küsitluste tulemustest lähtudes maalisid kunstnikud iga riigi jaoks kaks maali: ühe soovitud elementidega ja teise vastumeelsete elementidega. Kokku valmis “Inimeste valiku” seerias 22 maali. Maalide kõige suurem probleem tundub olevat kunstnike soov KÕIK mainitud elemendid ühel maalil ära tuua, millega kaasnevad mõistagi omad probleemid, kuid huvitav ettevõtmine sellele vaatamata.
Vahelduseks visuaalsemalt: okasteta siilist soovituima maalini kommenteerimine on välja lülitatud
Üks tugevamaid argumente teadlikust devalveerimisest hoidumiseks on segadus ja määramatus, mis devalveerimisele kindlasti järgneks. Valdav enamus lepinguid on sõlmitud õigustatult majanduskeskkonna jätkuva stabiilsusega arvestades, kuid devalveerimine seaks nii mõnedki lepingud kahtluse alla.
Kui kahe erasektori osapoole vahel (olgu ta juriidiline või füüsiline isik) on sõlmitud leping, siis on enamusel juhtudest mõlemal osapoolel võimalik viidata sarnasele mõjule, kuid olukord muutub märksa keerukamaks kui üheks lepingu osapooleks on mõni avaliku sektori organisatsioon. Esimese hooga tekkisid järgmised mõtted:
Ühel lepingupoole puudub igasugune võimalus devalveerimist mõjutada samas kui teine osapool on sisuliselt devalveerimise initsiaatoriks.
Avalik sektor on valdaval enamusel juhtudest töö tellijaks ja seeläbi ka maksjaks ehk just rahalise kohustuse ees olev osapool muudab sisuliselt ühepoolselt lepingu tingimusi. Ma julgen väita, et valdkondi, kus lepingud sõlmitud 30% kasumimarginaaliga, pole Eestis just eriti palju ja nad sama hästi kui puuduvad viimase poole aasta jooksult.
Riigihangete korras soetatakse sageli asju, mida Eestis ei ole üldse võimalik toota. Kui hankelepingud sõlmitakse kroonides ja tarnija peab importima näiteks eurotsooni riikidest, siis ei ole pärast devalveerimist mitmete lepingute täitmine enam lihtsalt võimalik ilma hinda korrigeerimata.
Arvestatav osa erinevate infrastruktuuride projekti rahastamiseks vajalikest summadest tuleb Euroopast ja eurodes, kuid välja makstakse neid üldjuhul kroonides. Taolistel juhtudel pole avalikul sektoril võimalik viidata nende poolsele finantseerimisallika samaväärsele vähenemisele ja argumendid lepingu kohandamiseks selle võrra tagasihoidlikumad.
Ma oleks väga üllatunud, kui valitsussektor ei prooviks devalveerimise järel läbi suruda just eelarve positsioone parandavaid kitsendusi, millest üheks oleks kindlasti ka eurorahade vahetuskursist saadava tulu. Brüsselist tuleb Euro, mis vahetatakse Rahandusministeeriumis krooniks ja välja makstakse summad kroonides ja lepingute kohaselt. Euroraha on sihtotstarbeliseks kasutamiseks mitte aga eelarve aukude lappimiseks. Ühtlasi tuleks kõiki eurorahade taotluse ümber teha.
Tõenäoliselt avaldaks Eesti krooni devalveerimine meeletut survet ka meie kohtusüsteemile. Kindlasti lähevad vaidlustulle mitmed erasektori vahelised lepingud, kuid eriti huvitavaks lähevad vaidlused era ja avaliku sektori vahel. Arvestades sellega, et devalveerida pole mõtet eriti vähem kui 30%, siis on ka vaidlusalused summad piisavalt suured, et hakata juba praegu endale advokaadibürood broneerima. Mul on tunne, et praegu töötavad juristid meenutavad sellisel juhul 2009. aastat ka vanaduspõlves muheda muigega.
Üleüldise segaduse taustal aeglustub kindlasti ka majandustegevus. Ühelt poolt segadus varem sõlmitud lepingutega, teiselt poolt ootavad kindlasti paljud esimesi kohtulahendeid enne kui asuvad uusi pikemaajalisi lepinguid sõlmima. Taoline segadus avaldab kindlasti survet ka tehingukuludele, mis taolises olukorras vältimatult kasvavad.
Proovisin ka veebist midagi leida, mis võimaldaks devalveerimise juriidilistele tagajärgedele valgust heita ja üht-teist õnnestus ka leida. Veebruari lõpus ilmus Äripäevas üldisem ja rahvusvahelisemat poolt kajastav kolumn, Jacob Strandgaard Andersenilt (MAQS Law Firm, Taani Advokatuuri liige Tallinnas), kes kirjeldab muu hulgas paari rahvusvahelist kaasust ja jõuab järelduseni, milleks pole juristiharidust vaja:
Valuutade kõikumine tekitab mitmeid võlaõiguslikke küsimusi. Kuidas kohtud valuutariski kandmise jagada otsustavad, on tihtipeale raske ette aimata.
Selge on aga see, et ettevõtetele, kes teevad rahvusvahelisi tehinguid, on ülioluline valuutariski silmas pidada. Võimalusel tuleb ennast kaitsta kas eelnevate kokkulepetega või nt valuutariske kindlustades. Sest vabatahtlikult ei taha kursimuutusi hiljem keegi kinni maksta.
Mõned kohalikud advokaadibürood on samuti mõtisklenud devalveerimise üle. Advokaadibüroo Aivar Pilv veebis on kliendilehes avaldatud Ilmar-Erik Aavakivi artikkel Euro kui juriidiline miin, kus tuleb eelkõige juttu juriidilistest nüanssidest, mida osade seaduste muutmata jätmine valitsusel võimaldab nagu üldisematest põhimõtetest, millega tuleks devalveerimisel arvestada:
Eurole üleminekul kehtestatav senisest ebasoodsam kurss võiks osutuda põhiseaduse vastaseks seetõttu, et tegemist oleks krooni faktilise devalveerimisega, kuid üksikisikule on tekkinud õiguspärane ootus riigi poolt korduvalt antud lubaduse kehtimajäämise osas. Ühtlasi tuleb arvesse võtta, et kõik riigiõiguslikud meetmed, mis eurole üleminekuks kasutusele võetakse, peavad vastama ka sotsiaalseriigi standardile. Eelkõige tähendab see, et kasutatavad meetmed ei tohi ebaproportsionaalselt kahjustada sotsiaalselt nõrgemaid elanikkonna kihte.
On selge, et ettevõtjad on ennast valuutariskide vastu juba kindlustanud. Mida kõrgema tasemega ettevõtja, seda kõrgem on riskide maandamise oskus ja seda paremad võimalused. Mida madalama tasemega ettevõtja, seda kesisemad oskused ja võimalused. Tavakodanik on tõenäoliselt kõige riskantsemas olukorras ja devalveerimise korral osutuks suurimaks kaotajaks just tema. Juriidilisest seisukohast on samuti oluline, et Eesti Vabariigi Valitsus ei pea õigustama mitte välisinvestorite usaldust, vaid oma rahva usaldust.
Kõige asjakohaemaks osutus aga advokaadibüroo Sorainen blogi postitus Frustratsiooniklausel 97 – väljapääs lepingust devalveerimise korral?, kus tuleb eelkõige juttu võlaõigusseaduse paragrahv 97 rakendamisest deflatsiooni korral, kuid kust on igal lugejal võimalik teha omi järeldusi ka devalveerimise tagajärgede kohta:
Küll võib europõhise lepingu (sh. näiteks laenulepingu, hoiuse) muutmise nõudmine kõne alla tulla näiteks Eesti krooni devalveerimise korral, mil välisvaluutas määratud kohustuse täitmine võib osutuda oluliselt kulukamaks.
Kõnealusest paragrahvist tulenevate õiguste maksmapanekuks seab seadus mitmed täiendavad tingimused:
kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda (toimuvad olulised muudatused majandussfääris, näiteks ekspordikeeldude kehtestamine, rangemate nõuete kehtestamine kaupade või teenuste müügile, hüperinflatsioon) ja
kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada (näiteks tegemist on vääramatu jõuga) ja
asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest, lepingust või tehingu olemusest tulenevalt kahjustatud lepingupool (müügitulemuste langus mingil ajaperioodil on müüja risk, ehitushinna tõus või langus ehitaja risk) ja
kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel (see tähendab sisuliselt, et näiteks üürihinna alandamist soovival üürnikul tuleb tõendada, et üüripinnalt teenitava käibe langust ette teades ei oleks viimane lepingut sõlminud).
Seega tuleb lepingu muutmist taotleval poolel vaidluse korral tõendada kõigi ülaltoodud eeltingimuste esinemine.
Huvitav lugemine kõigile ettevõtjatele, sest käsitleb ka ühte Eesti kohtu kaasust ja selle lahendit nagu ka Euroopa kohtusüsteemi praktikat. Samas on postituse lõpp natuke masendav, sest annab valitusele soovituse, mille otstarbekuses on põhjust sügavalt kahelda:
Devalveerimise otsustamise korral tuleks seadusandjal välistada VÕS § 97 kohaldamine devalveerimise tõttu, sest tekkida võivate vaidluste arvu ja suureneva majandusliku ebastabiilsuse tagajärgi on võimatu ette prognoosida.
Ilmselgelt seadused devalveerimise tagajärgi praeguse seisuga ei reguleeri ja risti vastupidiseid tõlgendusi on samuti võimalik leida, sest nagu eelnevalt mainitud on “riik” läbi mitmete riigihangete üheks lepingupooleks ja lihtsalt teisest osapoolest üle sõitmine ei saa kõnealuste summade juures lihtsalt niisama juhtuda.
Lõpetuseks üleskutse kõigile lugejatele, kes on devalveerimise juriidiliste tagajärgede või neid kajastavate artiklitega kokku puutunud – palun kirjutage või viidake kommentaarides. Äkki ei olegi olukord nii segane kui ma arvan?
Alates eelmise nädala lõpust on vaikselt, kuid järjest kindlamalt, esile kerkinud devalveerimise jutud, mille allikaks paljuski need samad inimesed ja institutsioonid, mis varem. Fistful of Euros koondab nii Edward Hugh kui Claus Visteseni positusi kenasti ühte kohta:
Edward Hugh tõi enda 28. mai postituses Danske Bank Warn On The Baltics välja huvitava väljavõtte Danske Bank’i soovitusest investoritele:
The event risk has risen sharply in the Baltic markets and we advise utmost caution. Yesterday, the Swedish central bank Riksbanken said it will increase its currency reserve by SEK 100 bn through a loan from the Swedish debt agency. Investors seem to believe that this is a buffer to deal with potential problems arising from the Baltic crisis.
Hugh näeb devalveerimislaine potentsiaalse algusena jätkuvalt Lätit, mis on lati kurssi kaitstes “põletanud” juba 500 miljonit Eurot ja lõppu ei näi tulevat samas kui Rootsi meedia on järjest kindlamalt võtmas hoiakut, et devalveerimisest pole lihtsalt pääsu.
Veel samal päeval jõudis Claus Vistesen üles panna oma postituse Devaluation Imminent in the Baltics?, kus pakub omalt poolt täiendavat analüüsi ja juhib tähelepanu ka SEB juhi Annika Falkengreni hiljutisele sõnavõtule:
In total we would have the same size of credit losses, but (if there is no devaluation) they would be a little more regular and over a longer time frame,” SEB Chief Executive Annika Falkengren told Swedish radio. “In the case of a devaluation they would be pretty much instantaneous.
Arvestades sellega, millist rolli mängivad Rootsi pangad Baltikumis, on taolisi sõnavõtte keeruline ignoreerida. Panga jaoks on tõenäoliselt üks valus hoop, mis ununeb üleüldise segaduse taustal kiiresti, märksa valutum kui pikaajaline negatiivset uudiste vool.
Eile avaldas Claus veel ühe postituse Update on the Potential for Devaluation in Latvia, kus toodud andmed Läti eelarve ja rahanduspoliitika kohta on mõtlemapanevalt masendavad. Kirsiks, selle võrratuste koogi peal, on endise Rootsi keskpankuri ja praeguse Läti valitsuse majanduskriisi nõuniku Bengt Dennis’e seisukoht:
The former Swedish central bank governor and an adviser to the Latvian government on how to cope with the economic crisis, said the Baltic country will need to devalue its currency. “No one knows if there will be a devaluation tomorrow or in a few months — the timeframe is always uncertain — but we have moved beyond the question of whether there will be a devaluation and should instead focus on how it will be carried out.”
Kõige selle taustal peab tõdema, et devalveerimine Lätis tähendab üpris tõenäoliselt ka devalveerimist Eestis. Meil oleks olukorras, kus täiendavaid kärpeid pole ilma tõsiste (poliitikute jaoks võimatute?) pingutusteta võimalik teha, otstarbekas asuda kainelt devalveerimise tagajärgedele mõtlema.
The lower real interest rates and lower real exchange rate under a floating exchange rate system will mean that inefficient lines of production will be preserved to a greater extent, something which will mean a milder short term contraction (however, the reduced domestic purchasing power caused by the lower exchange rate will reduce the size of that relief). But this also means that the desired adjustment from sectors that depend on various forms of indirect subsidies (artificially lowered interest rates and exchange rates) to sectors that reflect people’s preferences is counteracted, something which in the long term will lower real output.
Because the undervalued exchange rate will hit some foreign producers, it should be noted that some of the negative effects of the floating exchange rate system will hit foreigners, instead of the country with the undervalued exchange rate. That may mean that even if the undervalued exchange rate hasn’t increased domestic growth, it may appear to do so because of the damage done to others, which in relative terms makes domestic growth look better. For example, even if the weak pound weakens the U.K. economy in absolute terms, it might still appear as if it is strengthening it if the weak pound inflicts even greater damage to Ireland and other euro area countries.
Devalveerimine lahendaks ka Eestis mitmed poliitilised tüliallikad, mis on seotud aina kahaneva eelarvega. Ühe pauguga oleks kõiki kulusid kärbitud 30% – ole sa kes või kus iganes. Eksportivad ja eurorahadest elavad ettevõtted saaks küll üpris kiiresti enda palgataset sobivamaks korrigeerida, kuid sisemajandusele orienteeritud ettevõtete ja avaliku sektori jaoks oleks uue olukorraga kohanemine mõnevõrra keerulisem. Ühtlasi poleks pääsu eestlaste eurolaenude sasipuntra massilisest ja üheaegsest harutamisest
Kui ma vedasin eelmise aasta lõpus Toomasega kihla, et Eesti krooni enne aprilli ei devalveerita, siis see kihlvedu osutus minu jaoks võidukaks. Samas tundus igati õiglane pakkuda Toomasele võimalust “topelt või ei midagi”, mille ta ka vastu võttis, kuid seda tingimusel, et järgmisest kriitiliseks kuupäevaks on 16. november. Minu jaoks taoline variant sobis, kuigi veendumus, et devalveerimine on varasemast tõenäolisem oli süvenenud. Viimaste nädalate poliitiline tsirkus koos eelnevalt viidatud postitustega on aga ainult süvendanud seda veendumust.
Ma esialgu veel kroone eurodeks pole vahetanud ja ei plaani seda lähiajal ilma täiendavate põhjuste ja argumentideta teha, kuid ilmselgelt on alust olukorda varasemast terasemalt jälgida. Mulle tundub, et hiljemalt sügiseks on meil selge, kuidas selle devalveerimisega siis lõppude lõpuks jääb – tahame seda või mitte.
Confessions of an Introverted Traveler – paljud introverdid armastavad reisida, kuid natuke teistmoodi kui ekstroverdid. Milles see täpselt seisneb selgub artiklist. Ühtlasi pakub artikli autor introvertidele ka reisisoovitusi.
Success on the Side – Ben Casnocha kirjuutab sellest, kui oluliseks võivad nii ettevõtluses kui isiklikus elus osutuda kõrvaprojektid, sest mida rohkem proovid seda tõenäolisem, et midagi ka õnnestub.
The Problem With 3-D – kuna 3D filmid on ka Eestisse jõudnud, siis võib huvi pakkuda arutlus sellest, miks 3D tekitab osades inimestes iiveldust ning miks probleem ei pruugi üldse olla lahendatav.
Hellhole – vangide isoleerimisest üksikkongidesse ja taolise tegevuse vältimatutest tagajärgedest isoleeritute vaimsele tasakaalukusele – New Yorkerile kohaselt kaasahaaravalt kirjutatud.
North Korea Uncovered – (Google Earth) – selgub, et osad inimesed on enda vabast ajast märkinud Google Earth’is erinevaid Põhja-Korea ehitisi, relvastust, elukohti ja isegi eliidi elurajoone toetudes uudistele, mis totalitaarsest riigist välja imbuvad.
Huvitavaid artikleid laiast maailmast kommenteerimine on välja lülitatud
It wasn’t long before the success of AdWords Select began to dwarf that of its sister system, the more traditional AdWords Premium. Inevitably, Veach and Kamangar argued that all the ad slots should be auctioned off. In search, Google had already used scale, power, and clever algorithms to change the way people accessed information. By turning over its sales process entirely to an auction-based system, the company could similarly upend the world of advertising, removing human guesswork from the equation.
The move was risky. Going ahead with the phaseout—nicknamed Premium Sunset—meant giving up campaigns that were selling for hundreds of thousands of dollars, for the unproven possibility that the auction process would generate even bigger sums. “We were going to erase a huge part of the company’s revenue,” says Tim Armstrong, then head of direct sales in the US. (This March, Armstrong left Google to become AOL’s new chair and CEO.) “Ninety-nine percent of companies would have said, ‘Hold on, don’t make that change.’ But we had Larry, Sergey, and Eric saying, ‘Let’s go for it.'”
News of the switch jacked up the Maalox consumption among Google’s salespeople. Instead of selling to corporate giants, their job would now be to get them to place bids in an auction? “We thought it was a little half-cocked,” says Jeff Levick, an early leader of the Google sales team. The young company wasn’t getting rid of its sales force (though the system certainly helped Google run with far fewer salespeople than a traditional media company) but was asking them to get geekier, helping big customers shape online strategies as opposed to simply selling ad space.
Vastupidiselt erasektorile, kus uuendusi tõukab kasutama nende potentsiaalne kasumlikkus, mis võib isegi esialgu skeptilised inimesed kallutada uuenduse kasuks otsustama, siis avalikus sektoris sarnased leevendavad/võimaldavad nüansid puuduvad. Ohutum on säilitada olemas olev süsteem, millega kõik on enam-vähem rahul/harjunud, kui võta kasutusele suuremaid uuendusi või proovida midagi riskantsemat.
Eks ettevõtlusinkubaatorite jaoks pakutud lahendus sai lõpuks ametlikuks ettepanekuks vormistatud, kuid mingit entusiasmi selle vastu üles ei näidatud. Täiendavaid ressursse idee teostamiseks ei antud. Küll aga tundus oksjonite mõte otsustajatele kentsakas või lausa naljakas samas kui teine osa arvas, et seda tuleks serveerida kui mängu.
Kui pole aega, pole raha ja pole isegi erilist perspektiivi asjaga tõsiselt tegelda, siis milleks enda aega lõbusatele mängudele kulutada? Ega ei kulutanudki vaid kolisin avalikust sektorist tagasi erasektorisse, kus potentsiaalselt kasumlike projekte vähemalt mõnevõrra tõsisemalt kaalutakse.
Eestis võiks tegelikult oksjoneid märksa rohkem kasutada, kuid ma ei tööta praegu valdkonnas, kus neid oleks võimalik rakendada ja mingit selgust sellest, millises ulatuses on neid võimalik kohalikus erasektoris kasutada, mul lihtsalt pole. Nii ta ongi jäänud mõtteks, mis ootab paremaid päevi või isegi paremaid tegijaid.
Google’i oksjonitest ja võimalikest sarnastest rakendustest Eestis kommenteerimine on välja lülitatud
Kui ma lähen tööle, lepin ma tööandjaga kokku, millist palka saan, kui palju on puhkepäevi ja kui jään haigeks, toimuvad sellised asjad. See on kokkulepe. Miks peab keegi tulema veel minu eest asju ajama?” küsis Kersna Klassikaraadio saates “Räägivad”, vahendavad ERR Uudised.
“Võib-olla on ametiühingud tõesti selleks, et esindada mingit kihti ühiskonnas, kes ei saa oma asjadega ise hakkama, kes võtavad SMS-laenu ja käituvad ebaadekvaatselt. /…/ Et nendega tegeleda nagu lasteaiakasvataja lastega,” märkis Kersna.
“Minu hinnangul on tegu tüüpidega, kelle vaimsed võimed ei kannata tegeleda millegi mõistlikuga,” lisas ta.
Tõenäoliselt on natuke liiga üldistavalt öeldud, kuid ega ta väga palju ei eksi. See, kuidas ametiühingud, kes esindavad tegelikult väikest vähemust tööealisest elanikkonnast, arvavad, et neil on õigus kõigi töövõtjate eest rääkida on aga omamoodi haige kurioosum.
“Põhjamaades on ametiühingute liikmelisus suurusjärgus 70-90 protsenti ning Euroopa Liidus kuulub ametiühingutesse üle 50 miljoni inimese,” kommenteeris Kersna arvamust Taliga. “Vahur Kersna mõtteavaldus on solvav nende inimeste aadressil.”
Alustaks sellest, et Põhjamaades pole ametiühingusse kuulumine paljudes kohtades üldsegi mitte vabatahtlik valik vaid kohustus. Ametiühingud on enda kätte koondanud õigusi ja vahendeid, millele ligipääs ilma ametiühingusse kuulumata pole lihtsalt võimalik ja seda kasutatakse ka nende töötajate vastu, kes ei soovi ametiühingutesse kuuluda.
Minu jaoks on solvav aga ametiühingute streigi ähvardused ja nõudmised ligi 10% töötukassa maksele, mis realiseerumise korral suurendaks plahvatuslikult töötute arvu. Et seda mitte mõista peab ikka natuke aeglase mõtlemisega olema. Ütleme siis nii, et mitte kõik ametiühingute liikmed vaid ametiühingute juhid on puudulike vaimsete võimetega.
“Ametiühingud esindavad töösuhetes töötajaid, sellest põhimõttest lähtudes tegutseb rahvusvaheline tööorganisatsioon, kus on kolm osapoolt: riik, tööandjad ja ametiühingud; sama põhimõtet järgib oma tegevuses Euroopa Liit, kus Euroopa Komisjoni partneriks on nii ametiühingud kui ka tööandjad ja kui Vahur Kersna arvab, et tegemist on lasteaiaga, siis ei ole mul lihtsalt sõnu,” kommenteeris Taliga.
See, et suurtele meeldib teiste suurtega suhelda ei ole väikestele sugugi kasulik, sest see loob illusiooni “sotsiaalsest kaasamisest”, mis tegelikult teenib vägagi piiratud seltskonna huve. See, et mingi kartell (ja seda ametiühingud ka on!) kitsendab teiste inimeste valikuvõimalusi, ei ole veel midagi mille üle uhke olla.
Põhjuseks, miks Eestis ametiühingute liikmelisus väike on, peab Tailga seda, et inimestel on madal enesehinnang ning nad ei usu, et suudavad kuidagi oma tööelu muuta ja parandada. “Ollakse suhteliselt passiivsed ja oodatakse, et keegi meie eest probleemid ära lahendaks, aga turumajanduses ei tule keegi su huve kaitsma, kui sa seda ise ei tee,” kinnitas ametiühingute juht.
Mida Taliga aga ei maini on tõsiasi, et valdavas osas Euroopast on ametiühingute liikmelisus aastakümneid kahanenud (xls) ja nii kuidas on kahanenud liikmelisus on kasvanud ka tootlikus. Ametiühingud on enamusel juhtudest tootlikust suurendavatele muutustele vastu ja sisuliselt kohanemisvõimetud kiiresti muutuvas tehnoloogilises keskkonnas. Taoline jäikus on ainult ametiühingute töötavate liikmete huvides mitte aga näiteks töötute või noorte tööotsijate huvides.
Ühtlasi võiks vabalt väita, et Eestis on ametiühingute liikmelisus väike kuna enamus eestlasi saab turumajanduse tingimustes suurepäraselt enda õiguste eest seistud ja ei näe vajadust ametiühingu järgi, mis nende võimalusi kitsendab.
Iga ettevõtja jaoks on tõenäoliselt üks ärritavamaid ja tüütumaid tegevusi aastast aastasse mitmete Statistikaameti “uuringute” täitmine. Uuringute, mis on sageli puudulikult ja ebaprofessionaalselt koostatud, kuid mille täitmine võtab nahhaalselt palju aega, sest mõni ametnik ei ole viitsinud mõnda küsimust isegi mitte üle lugeda. Võiks arvata, et ettevõtjal pole enda ajaga muud teha kui mingile uuringule vastata, millele mitte vastamine võib tähendada mitmekümne tuhande krooniseid trahve.
Taolisel ükskõiksel sunnil põhinev lähenemine võib isegi esmapilgul tunduda õigustatud, kuid natuke kriitilisemalt ja põhjalikumalt mõeldes selgub üpris kiiresti, miks taoline lähenemine on puudulik. Kuna ma sattusin hiljuti “Ettevõtte innovatsiooniuuringu” otsa ja see on teema, millega sai ka magistrantuuris tegeletud, siis mõned täheldused:
1. Statistikaametis koostatud uuringute eest ei vastuta mitte kui keegi. Vastutus on hajutatud tervele Statistikaametile ja tõenäoliselt ka Rahandusministeeriumile, mille tulemusena võib küsitluste küsimuse loogikas ja otstarbekuses sageli kahelda. Kvaliteedikontroll samuti puudub, sest kuidas muidu saaks uuringutes sees olla segased pärlid nagu allolev väljavõte:
Mulle jääb vägisi tunne, et Statistikaametis pole inimesi, kes mõistaks kui väärtuslik on ettevõtja jaoks aeg. Enamusel ettevõtjatest ei ole aega ega viitsimist tegeleda ajamahukate mõttetustega, mis on ainult kulu samas kui sama aja võiks kulutada põhitegevusele. Kahju tõdeda, kuid Statistikaamet näib olevat üks nendest kohtadest, kus veel pole mõistetud, et aeg on raha.
Ühtlasi jääb minu jaoks täiesti arusaamatuks miks:
kogutakse mitu kord ühtesid ja neid samu andmeid näiteks käibe või ekspordi kohta kui neid samu andmeid on varasemates uuringutes juba kogutud?
kasutakse termineid ja sõnavara, millel on väga spetsiifiline tähendus või mis on lihtsalt umbmäärased nagu mitteresidendile müük, esteetiline uuendus või innovatsiooni kvaliteet?
pole kuskile märgitud, mis otstarbel andmeid kogutakse ja milleks kasutakse nagu ka seda, millal ja kus uurimuse tulemused avalikustatakse?
2. Mõttetu kulu kui teed ja veel mõttetum kui ei tee. Iga Statistikaameti poolt saadetu uurimuse täitmine võtab aega ja kui sa seda aega ei kuluta, siis ähvardatakse sind kohe trahvidega. See, et sul on vaja leida töötajatele tööd ning tegeleda asjadega, millega ei kaasne ainult kulu, ei huvita Statistikaametis kedagi. Kui uuringutega kaasnevaid küsitlusi täita kontrollitud andmetega, siis venib uuringu täitmine tundide pikkuseks protsessiks, millele võib vabalt kuluda päev kui mitte rohkemgi veel. Eriti koormavad on taolised uuringud väikeettevõttele, mis peavad niigi väheseid ressursse kulutama mingil ebamäärasel põhjusel.
Ühtlasi sisaldavad enamus aruandeid küsimusi, millele enamus ettevõtte töötajaid ei suuda vastata. See tähendab, et uurimusi täidavad vähemalt keskastmejuhid, mis ei ole aga kaugeltki odav lõbu. Oletame, et keskmine keskastmejuhi palk on 20 000 krooni, siis ühe töötunni hind on 125 krooni. Kui uuringu valimi suurus on 20% kõigist ettevõtetest, siis teeb see kuskil 10 000 ettevõtet, kes saavad “au” uuringule vastata. Kui iga ettevõte vastab uuringule ja kulutab selleks tunni, siis on taolisele küsitlusele vastamisega kaasnev kogukulu 1,25 miljonit krooni. Samas ei piirdu Statistikaamet ühe uuringuga vaid pea iga ettevõtja (mitte ainult ühe uuringu valimisse sattunud) on kohustatud aastas esitama nii kümmekond täidetud ankeeti. Minu loogika ütleb, et 1 250 000 x 5 x 10 = 62,5 miljonit krooni on ettevõtjatele Statistikaameti uuringutega kaasnev kogukulu, mis sisaldab eeldust, et ühele vastamisseansile ei lähe rohkem kui tund. See on äärmiselt konservatiivne number, mis ei sisalda näiteks ettevõttel saamata jäänud tulu.
Kuigi eelnevalt toodud arvutused on üpris pealiskaudsed, siis julgen ma väita, et Statistikaameti aruandlusega kaasnev kulu ettevõtjatele on vähemalt 100 miljonit krooni aastas. See on ka põhjus, miks vähegi suuremates riikides on isegi seadusandjad mõistnud, et kui mingit aruannet või vormi on kohustus esitada, siis peab see olema täitjale võimalikult selgelt sõnastatud, kulutama võimalikult vähe aega ja olema asjakohane. Esimese hooga torkasid silma Kanada ja USA vastavad initsiatiivid.
3. Tüütud ja mõttetuna tunduvad aruanded viivad ükskõiksete vastusteni. Probleem on selles, et enamus juhtudel pole esitatud andmeid võimalik objektiivselt kontrollida, eriti kui võtta näiteks veel eelnevalt mainitud innovatsiooni uuring. Ainuüksi kontrollitavate andmetega uuringute kontrolliga kaasneks arvestatav täiendav kulu, kuid täiesti subjektiivsete küsimuste puhul kontrolli võimalus puudub või on täiesti meelevaldne.
Kasumi teenimisest huvitatud ettevõtja vaatepunktist on uuringutele vastamine kulu, mida tuleb minimeerida läbi võimalikult vähese ajakulu. Selelst tulenevalt vastatakse “jah” ja “ei” vastavalt sellele, kumma vastusega kaasneb vähem täiendavaid küsimusi ehk ajakulu on väiksem.
Tegu on metodoloogilise probleemiga, mis kipub moonutama ka kogutud ja avalikustatud statistikat. Mulle tundub, et kui ettevõtjatele saata vähem nende väärtusliku aega raiskavaid aruandeid, siis oleks ka täpsemate vastuste saamine mõnevõrra tõenäolisem. Ühtlasi võiks mõelda rohkem ajenditele nagu auhinnad. Näiteks kõigi vastajate vahel võiks välja loosida mingi hulga aastaseid maksudest vabastamisi, kuid seda eeldusel, et ettevõte lubab esitatud andmeid täiendavalt kontrollida.
4. Statistikaameti mõttetu online lahendus. Hiljuti kuulsin meie raamatupidaja võitlusest Statistikaameti aruandluse esitamisega nende online keskkonnas. Selgub, et tegu on üpriski puuduliku lahendusega, mis annab hulgaliselt veateateid ja sunnib isegi kogenumaid arvutikasutajaid kukalt kratsima. Viimane rekord oli 57 veateadet ühte aruannet täites, mis lõppes kõnega Statistikaametisse, kust anti mõista, et selline see süsteem ongi ja veateateid tuleb lihtsalt ignoreerida.
Taolise suhtumisega ei kaasne Statistikaameti töötajale mitte kui midagi, kuid kui mõned esitatud andmetest mingil põhjusel ei salvestu või moonduvad, siis oled sisuliselt rikkunud seadust ja selle eest vastutad sina koos ettevõttega. See, et mõni ametnik sulle midagi telefoniteel “väidetavalt” ütles ei tähenda aga mitte kui midagi. Kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvad trahvid jäävad taolisel juhul ettevõtja kanda.
Ja nii see elu läheb, täites mõttetuid pabereid, mida lõppude lõpuks ei saagi nagu väga tõsiselt võtta samas kui kaasnevad kulud pole kaugeltki triviaalsed vaid kõigest hajutatud.
